Ma kogusin marke ja kleepse, eriti väärtuslikud olid USA sugulaste saadetud.

Alles peaks olema ka mõned stooriraamatud algklassidest ja üks enne seda (seal “hopune upup” joonistuste saatel). Mingis algklassis pidime piltide ja lugudega raamatu tegema, kus olid lood lapsepõlvest (tädi kõnnib taburett peas (baretti nimetasin nii) ja paar veel).

Nukkudega mängisin kusagil 13-aastaseks saamiseni, üks väike 90ndate algul Rootsi reisilt saadud nukk ja tema mööbel jmt on mul senimaani alles.

Kogusin veel varandust, st klaasikilde, helmeid ja mida kõike veel koos sõbrannadega, aga need said sõbranna hõbetoosis metsas mängimise käigus maha maetud. No, poiste eest oli vaja peita, nad olid valged, me olime indukad. Suure mahalangenud puu juure juurde sai maetud. Aga noh, liiga hästi matsime. Neid mahalangenud ürgpuid tekkis sinna nagu murdu kohe juurde miskipärast :D. Nii et eks tulevikuarheoloogid leiavad.

Noh, ja hirmus palju mängisime tagaajamist, noolekat, kirjakat, trihvaad ja igasugu selliseid mänge. Kirjaka kirjade jaoks sai ka kohati liiga head peidukohad mõeldud. Hästi palju meeldis meile hilise õhtutunnini väljas olla, kohati tipnes see kõrvaltrepikojas kaartide mängimise vmt-ga :D. Aga vahel tuli lihtsalt igasugu salaasju ajada, Lindgreni raamatud (mind iseäranis Blomkvist) ja Agu Sihvka, Salu Juhan, Roostevaba mõõk, igasugu indiaaniraamatud ja muu taoline mõjutasid väga palju. Salakeelt katsetasin luua jmt.

Mul lapsepõlvest väga eredalt on meeles see, kui palju mu vanemad viitsid meiega metsas käia. Elasime alevikus, Kanepis. Hästi palju järvesid ja metsi ümberringi. Ema alustas traditsiooni, kui me väiksemad olid. Mingi hetk aga käisid koos, viisid meid autoga kaugemale metskonda, ägedamate ja ürgsemate järvede äärde – koos me sõpradega. Ja siis viitsisid tunde istuda ja oodata, kuna me ringi möllutasime ja oma poolsõjamänge mängisime. Kodus sai palju kodu, kooli, politseid ja pätti ja muud traditsioonilist mängitud :D.

Ma siis täpselt 1980. sündinud.