ERMERM

Elust ühismajandi kortermajas

Muutused maainimese elus Lisatud: 19.10.2016

Autor: Tiina - 1962

Kui kõrgkool hakkas läbi saama, ootas ees kolimine. Suunamiskirjaga üliõpilane pidi minema tööle majandisse, kust oli talle viis aastat stipendiumi makstud. Ühel päeval sõitsimegi abikaasaga uurima, mida Lembitu kolhoosil oli mulle kui noorele spetsialistile pakkuda. Majandusjuhataja viis meid esiti kolmetoalist korterit vaatama. Ausalt öeldes oli see pärast plahvatust isegi rahuldavas seisus. Nimelt oli teisel korrusel mõned kuud varem lõhkenud gaasiballoon. Aknad olid küll terved, võib-olla selleks ajaks juba ära vahetatud. Ainult lagi oli allapoole tugevalt kaardus. Koridorist avanes uks elutuppa: paremat kätt ahi ja selle kõrval lai uks, vasakut kätt ahi ning selle kõrval teine uks. Ei tea, kes selliste kortermajade projektmeister oli. Võib-olla ta ei osanud mõelda, et mõnel perel on juba suur värviteleviisor, mida ei saa vaadata nina vastu ekraani. Kolhoosi esimees pakkus abikaasale hädapärast zootehniku kohta – individuaalsektori piima ja lihavarumise alal. Koju sõites olime eesootavast üpris nördinud.

Kuid tolleaegsetest seadustest oli võimalik ka kõrvale vaadata. Kui suunatud üliõpilane oli abielus juba töötava kõrgharidusega inimesega, sai asutuste omavahelisel kokkuleppel suunduda oma kaasaga samasse elukohta. Kaalusime ja arutasime kuni ühel päeval pakuti abikaasale Sõmerpalu sovhoosi peazootehniku kohta. Elamiseks lubati tuttuus kolmetoaline korter. Pakkumisel paistis jumet olevat. Direktor sõidutas meid „Volgaga“ majandit vaatama. Pärast otsuse langetamist kolisimegi Võrumaale Sõmerpalusse.

Uus korter oli kolmetoaline ja asus teisel korrusel. Planeering oli hea. Esikust avanesid uksed tubadesse, kööki, vannituppa ja WC-sse, peale selle oli seal sisseehitatud seinakapp. Köögis oli „Pioneer“ pliit, millega sai kütta vannituba ja sooja vett paaki. Nüüd oli meil suur elutuba, selle kõrval veidi väiksem magamistuba ja kõige väiksem tuba lastele. Mööblist esialgu jätkus, ainult vanemale pojale tõime mehe kodust kušeti ja ostsime kööki söögilaua. Suurde tuppa sai lahtitõmmatav diivan, kirjutuslaud, ise plaatidest kokkupandud raamaturiiul, klapplaud ja kapp koos televiisoriga. Magamistuppa said kušett ja Narva sektsioonkapp ning peegel. Lastetoas oli riidekapp, kušett ja lapsevoodi. Kaks tumbat ja toolid rändasid sinna, kus neid parasjagu vaja läks. Köögis oli juba kõrge ja mahukas kapp olemas, mille riiulid katsin vakstuga. Tartust olime kaasa toonud ühe neljaukselise ja ühe kolmeukselise köögikapi. Tavalisele pliidile lisaks oli köögis veel gaasipliit. Kraanikausi all oli kapp juba olemas. Naelutasime selle kohale nõudekuivatusresti ja ostsime kõrvale veel teisegi. Pesumasin mahtus lahedasti vannituppa. WC seinal leidis koha vana köögikapp, kuhu sai panna vanu ajalehti, mida poti peal istudes ajaviiteks lugeda.

Kardinad said siit-sealt akende ette. Elutuppa said need, mis olid olnud Tartuski. Lastetuppa leidsin ema kapist midagi ja kööki need külgkardinad, mis ema oli ostnud minu ülikooliaegse ühiselamutoa jaoks. Aga magamistuppa õmblesin oma unelmate kardinad, just sellised nagu välismaa ajakirjades. Oranžikaskollase siidriide olin ostnud keskkooli lõpuekskursioonil olles Leedust. Nimelt oli minu esimene klassijuhataja kandnud kollast kleiti ning minagi hakkasin endale samasugust päikeselist rõivast igatsema. Nüüd otsustasin oma unistusest loobuda ja riide aknakatteks ohverdada. Kusagilt sain veel sarnast riiet osta, millest õmblesin pikad rüüžidega kardinad. Kollane kardin muutis toa rõõmsaks, tundus nagu paistaks päike siin kogu aeg.

Kuid korteri päikesepaistet hakkasid peagi varjutama igasugused probleemid. Suvel ikka juhtub, et pliidi alla tuld tehes hakkab suitsu sisse ajama, sest korstna ots on kuum ja tõmmet ei ole. Tõmbeprobleemidest andis tunnistust juba seegi, et igale korstnale oli toru pikenduseks juurde paigutatud. Küll püüdis abikaasa seda toru timmida ja võttis lõpuks selle päris ära, kuid tolku polnud ikkagi. Majandi poolt määratud märjad puud ainult lisasid muresid. Nimelt oli tollel ajal noorele maale tööle asuvale spetsialistile ette nähtud tasuta koorem küttepuid ja niipalju elektriraha, et võis õhtul 60W elektripirni põlema panna. Seda, kui kuivad või märjad need puud olla võivad, polnud loomulikult seaduses öeldud. Nii tuli meil talvele vastu minna just nende tooreste halgudega, mis kuuri juurde maha olid valatud. Samuti ei osanud keegi ette näha, milline talv oli tulemas. Aga talv tuli korralik ja eriliselt kõva -40-kraadise külmaga. Puud põlesid ahjus susinal, magamistuba sai enam vähem sooja lõhna sisse, aga elutuba, kuhu avanes ahjuuks, oli külm nagu hundilaut. Televiisorit sai paksult riides olles jao pärast vaadata, kuid sageli polnudki elektrit. Kui pärast tööpäeva lõppu rahvas kella viieks koju jõudis ning elektriradiaatorid järgi pani, olid enamasti juba poole tunni jooksul alajaamast kaitsmed välja lülitunud. Katsime soojustamata maja otsaseinas oleva elutoa akna seestpoolt kilega, et kraadigi rohkem sooja juurde saada. Kui temperatuur -40 kraadini jõudis, läks asi tõsiseks. Pliidil ei läinud vesi märgade puudega keema, kuid gaasipliiti ei saanud samuti kasutada. Õues asuvatest mahutitest nii madalal temperatuuril gaas lihtsalt ei aurustunud.

Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Sellel ajal olid veel ööpäevased lasteaiad, kust küll kolmapäevaks kõik lapsed koju saadeti, kuid sellest oli tol korral palju abi. Lapsed olid soojas ja kõhud täis. Ise pidime hommikul kuidagi pajukiga läbi ajama. Abikaasa keetis mulle ahjus sütel teed, lõunat sai majandi sööklas. Õhtul sättisime ennast tuttavate juurde külla. Midagi sai ikka omalt poolt kaasa ka viidud, aga soe õhtusöök oli garanteeritud. Öösel tuli kõvasti üksteise kaissu pugeda.

Kevad algas aiamaa hooldamisega. Aiamaad, mida igal korteriomanikul oli ette nähtud 15 sajandikku, olid ühiselt ümber küntud. Igaüks pani oma lapile seda, mida hing ihaldas. Meil oli seal peale kartuli porgandit, kaalikat, põld- ja türgiuba, kurki, tavalist ja lillkapsast, sibulat ning lilli, peamiselt astreid. Juba eelmisel aastal tehtud kasvuhoonesse istutasime tomatid. Suvel saime noppida ka paar karusmarja oma põõsa otsast. Kastmisveeks oli ühine vann, kust tuli kannuga vett kanda. Farmi traktoriga toodi sinna vett lisaks. Kord laenas minu abikaasa traktori, et vanni täiendust tuua. Riista äraviimisega tuli palju pahandust: suurfarmi õuel tekkis paanika, kui traktorist hoopis võõras mees välja ronis.

Eraloomapidamiseks oli farmi kõrval ühislaut kortermajades elavatele majandi töötajatele. Farmist toodi oma loomadele ämbritega sooja joogivett, mida keegi just ei keelanud. Kuid sageli oli ämbris hoopis midagi muud. Laudas käis sahkerdamine igal rindel. Vahetati selle vastu, kuhu kellelgi juurdepääs oli. Ma ei tea mitu ringi üks sotsialistliku töö kangelasest vanamammi oma lehmi lüpsis, aga iga natukese aja tagant võis toaaknast vaadates näha teda piimanõudega mööda minemas. Et avalikku vargust veidi pidurdada, oli majandi ja eralauda vahele tehtud aed, millest läbi pääses ainult väravaaugust. Kuid sellest oli veel vähe. Lisaks pandi värava keskele post, et käsikäruga otse läbi ei pääseks. Kuid tõukekelk mahtus ikka lipsti! posti kõrvalt mööda. Kui mõnel mammil oli muidu liikumisega raskusi, siis selle sõiduriistaga kihutades andis ta teistele silmad ette. Nii ei osanud keegi hinnata, kui palju majandi loomade sööta ja toodangut “vasakule” läks.

Meie pere loomi ei pidanud. Polnud selleks ka otsest vajadust. Piima sai poest ja toorest liha võis ka majandi sööklast osta. Palk oli peazootehnikul ja loomaarstil täiesti korralik. Vähe sellest, erasektori loomade ravimise eest sai vahel tasu ka natuuras, näiteks munade näol. Kord tulin töölt, kaks suurt tapetud broilerit kotis.

Ega see korterielu meie arvates suurem asi polnud. Majas oli vaikne ja naabrid kedagi ei seganud. Kõik tülid jäid enamasti oma uste taha. Vahel leidsime mõne näitsiku keldritrepilt nutmast, kord rahustasin trepikojakaaslast ja määrisin puudrit tema sinisele silmale. Kuid kõik toimus vaikselt ilma suurema kisa-kärata. Majanaabrite hulgas oli farmitöötajaid, lasteaiakasvataja, ohutustehnika insener jt. Hakkasime vaikselt uurima, kas poleks võimalik kusagile maja osta ning peagi kolisimegi Viljandimaale elama.