Oli aasta 1989 (vist). Elasime kahekesi pisitütrega ühes Kirde-Eesti maakohas. Käisin tööl ja hoolitsesin tütre eest. Välismaa autod olid juba liikvel aga minul polnud aega neid vaadata ja ahhetada. Ühel sügisesel ajal, kui olin töölt koju jõudnud (tütreke oli siis ema juures 10 kilomeetrit kaugemal), tulin koju. Jalas kaloss, seljas kittel (töötasin vanadekodus), rahaga oli nagu oli. Panin ette suitsu PRIIMA!!! :).

Kodu juures, vaatan, minu akna all seisab auto DATSUN CHERRY 120 hj, väljalaske aasta 1976 vist. Ise mõtlen korteri ukse poole minnes ja võtmeid taskust otsides, et noo, naabritel keegi nii hilja külas ja ilusa autoga veel lisaks. Äkki avaneb autouks ja … väljub üks mees, kes elab mu ema ja kasuisa naaberkülas. Kalju nimeks. Mina tervitama ja küsima kohe, et kas miskit juhtus  minu perega äkki!!? Kalju aga muigvel näoga. Juhtus jah, nimelt armusin sinusse ja tulin KOSJA (käes lilled, šampus ja koorekommid MIISU) :). Mina seisin seal kalossides, kitlis, hambus poolik priima, jobu nägu peas.

Kutsusin härra tuppa. Juttu jätkus kauemaks ja leppisime kokku, et ta võib järgmisel päeval, kui tööpäev läbi saab, mulle autoga järele tulla  ja mind ema juurde lapsele järgi sõidutada. Noo, võib öelda, et sõidutas. 16 aastat abielu ja kaks last.

Aastal 2009 küll lahutasime sõbralikult, sest vanusevahe (18 aastat) käis meil üle jõu. Suhtleme perekonniti edasi ja tüli pole kunagi olnud.:).

Vot selline, minu jaoks tähtis ja ilus lugu lühemas versioonis esimesest välismaa autost minu elus!!