ERMERM

Muutused majandusteaduskonnas

Aastad ülikoolis Lisatud: 12.05.2017

Autor: Jüri Sepp - 1952

Tartu Ülikoolis töötan alates 1975. aastast, neist osakoormusega aastail 1990-1992, mil töötasin 2 aastat kaubandusministeeriumis ministri asetäitjana. Sattusin valitsuse juurde, kuna olin Läänes stažeerinud ning mul oli konkreetsem ettekujutus turumajandusest. Viimane töö valitsuses oli seaduseelnõu kirjutamine, millega likvideeriti minu ministeerium ja töökoht takkaotsa. Kokku läksid kaubandus- ja majandusministeerium. Tulin ülikooli 1992. aastal tagasi, kus oodati panustamist siinsetesse arengutesse.

Professoriks valiti mind 1994. aastal. Aasta varem, 1993.aastal oli dekaaniks valitud Janno Reiljan, kes kutsus mind oma paremaks käeks, õppeprodekaaniks. J. Reiljan oma kolmest dekaaniaastast viibis ühe aasta välismaal stažeerimas ning õpetamas ja siis pidin ma täitma dekaani ülesandeid. Pärast valiti mind dekaaniks kolm korda, milliseid ülesandeid täitsin kokku ligi 10 aastat. Sel ajal toimusid esimesed suuremad muutused, kuid muutused ei saa ju kunagi läbi, need toimuvad läbi elu. Eks need muutused närvilised ole, kui ise pead neid läbi viima ja vastutama. Ka viimane suur reform ülikoolis keeras palju vett segamini.

Uue aja algul oli ülikoolis keskset regulatsiooni ja bürokraatiat vähe, konkreetseid otsuseid sai teha allpool teaduskondade tasandil ning omaenese tarkusest. Mõnes asjas oli majandusteaduskond eestvedaja ja jäänud ainulaadseks siiamaani. Koos Reiljaniga kujundasime majandusteaduskonnas tulemusjuhtimise ja tulemuspalgasüsteemi. Sellele oli kriitikuid, ka rektori tasemel, kes ütlesid irooniliselt, et see on teil mingi akadeemiline tükitöö süsteem. Samas majandusteaduskonnas oli vaja inimesi stimuleerida, et nad uute asjadega tegutseksid. Palga maksmisel lisaks õppetööle arvestati ka õppevahendite valmistamist. Veendusime, et materiaalsed stiimulid, ehkki neisse võib erinevalt suhtuda, kahtlemata ka töötavad üsna tugevalt. Hakkas ilmuma erinevaid õppevahendeid ja teaduspublikatsioone. Järk-järgult kruvisime latti üles- kui algul oli iga välismaal ilmunud teaduspublikatsioon hea ja tasustamist vääriv, siis tänaseks on ainult tipp-publikatsioonid need, mida ülikoolis hinnatakse. Seega motiveerimissüsteem oli üks asi, mille teaduskonnas sisse viisime.

Teine, mis palju vaidlusi tekitas 1990ndatel, oli Bologna protsess. Ja ka minul oli eriarvamus Bologna protsessi koha peal. Otsus tehti 3+2, meil oleks õigustatud 4+1. Sisuliselt 4 aastaga võib saada kõrghariduse, 3 aastaga see väga kahtlane. Eeldasime, et 2/3 inimesi läheb 3 aasta järel edasi õppima magistrantuuri, kuid läks 1/3. Kui see 1/3 oleks 4-aastase õppe järel läinud edasi õppima, oleks olnud väga hästi.

Kolmas asi, mis sellest ajast meenub, on uude majandusteaduskonna majja kolimine 1999. aasta veebruaris, seega saab seal oldud 18 aastat. Algus kolimisele sai pandud paar aastat varem, kui olin dekaan. Ülikoolil oli oma ruumilis-territoriaalse arengu kava ja mingil määral püüti kampust luua Maarjamõisasse, kuid see kava polnud niivõrd raudne. Majandusteaduskond oli tollal nn asumisel Siberis, Nooruse tänaval koos meditsiinikooliga, mis oli kesklinnast kaugel ja eraldatud ülikooli põhitegevusest. See maja ja koht meile ei meeldinud ja ikka oli unistus kesklinna tagasi pöördumisest. Ükskord võtsime haldusdirektor Riho Illakuga ette ja vaatasime kõik kesklinna sobivad majad üle. Alustasime Laialt tänavalt, kus kenad majad, kuid meie jaoks liiga väikesed. Seejärel jõudsime siia (praegusse Oeconomikumi hoonesse), kus tollal asus ülikooli tehniline baas-töökoda, koos treipinkidega ning osaliselt kasutasid seda maja ka füüsikud. Kui ma siit aknast välja vaatasin Emajõe poole, mõjus see, et kusagil Tartus peale Atlantise ei ole ükski hoone Emajõele nii lähedal. Siis oli kohe selge, et see on tore maja ning ta sobis ju ka laias laastus oma kubatuurilt ja isegi struktuurilt – siin oli ka bürooruumid ning vana osa oli Eesti-ajal tööstuskooliks ehitatud.

Idee on tore, aga realiseerimiseks on vaja raha. Kust saada raha? Toimus kaks asja, millest üks on tänasel päeval saanud tavaliseks, aga tollal tehti esimest korda – nimelt majandusteadlaste poolt võiski pidada loomulikuks algatust, et kui raha ei ole, siis tuleb võtta pangalaenu. See sai ülikoolis esimeseks majaks, mis laenu arvel renoveeriti. See oli meie enda idee, millele saime rektoraadi ja tollaste juhtorganite heakskiidu. Kuigi sellega oli ka seletamist ja laenuvõtmine tol ajal ei olnud iseenesestmõistetav. Teine iseloomulik asi selle maja juures oli see, et maja valmimine jäi perioodi, mil oli suur nõudmine majandushariduse järele, mistõttu sai palju teha tasulist õpet ja oli periood, mil riik ei olnud majandusõppes veel palju tagasi tõmbunud. Hiljem, kui riik nägi, et nagunii tullakse õppima tasulisele kohale, siis pole riigil vaja nii palju panustada. Riigi panus langeski kolm korda, aga kokkuvõttes teaduskonna tulud ei vähenenud, pigem suurenesid. Meil tekkis võimalus ja oli meie otsus, et panustame osa oma teaduskonna teenitud vahenditest maja sisustamisse. Samal ajal tehti seda olukorras, kus mingid regulatsioonid poleks takistanud seda raha välja maksmast oma töötajatele palkadeks. Ei ütle, et mu südametunnistus väga kripeldab, kuid selline dilemma tookord oli ning olen mõelnud, et ükski teine sponsor pole seda maja niivõrd palju sponseerinud kui meie oma töötajad. Sellise ettevõttena sai tookord oma teaduskonda vaadatud ja peetud nagu loomulikuks, et tuleb osaleda ka kõigis arenduskuludes. Täna see enam nii pole, tehakse selget vahet, et palgaraha on palgaraha ja kapitali eelarve on kapitali eelarve. Praegu on nii, et teaduskonna tasandil ei ehitata ise enam midagi.

Kas õppejõude on teaduskonnas jätkunud või on rahakamad kohad inimesed ära tõmmanud? Oleme alati olnud palgakonkurentsis mitte teiste teaduskondadega, vaid majanduseriala töökohtadega väljaspool ülikooli. Me ei ole nendega eriti konkurentsivõimelised uuel ajal, turumajanduse tingimustes, mitte kunagi olnud. Algul oli ju akadeemiliselt huvitatud inimestel põnev, tekkisid uued võimalused, näiteks Euroteaduskond, kus käisid välisõppejõud ja sai ise osaliselt õppida välismaal – see oli põnev ja atraktiivne. Uue aja esimesel kümnendil polnudki puudus noortest õppejõududest. Praegu ehk on kõige nadim järelkasvuga. Meil on inimesi, kes lõpetanud Euroteaduskonna ja 1990ndate lõpus-2000ndate alguses tulnud akadeemilisse ellu, eks nemad peavad meie põlvkonna töö üle võtma, aga neid üleliia palju ka pole. Tulemuseks on see, et praegu on õppejõudude konkursid rahvusvaheliselt avatud ja tasapisi hakkab siin suurenema välismaalt tulijate arv. Sellega on omaette probleem, sest eesti keele mitteoskus ei takista küll õppetööd, aga nn kollektiivi sisesuhtlust ikkagi piirab ning ühtset kollektiivi selliselt on raske tekitada.

Majandusteaduskonna tudengid on ikka leidnud võimalusi õppetöö kõrvalt töötada, eriti bakalaureuse- ja magistriõppes. Raskem on see doktorantuuris, kui töö pole erialane. Muidugi on jäänud stuudium pooleli mõnedel ka bakalaureuse- ja magistrantuuriõppes, kuid kindlasti vähem kui IT-ala üliõpilastel.

Minu põlvkonna enamus õppejõude oli lõpetanud majandusküberneetika eriala, sest see nõukogudeaegne majandusharidus andis kõige paremad eeldused kohanemaks uues olukorras. Osa õppejõude pidi ka ära minema, meid ei saadetud ära nagu punastel aladel, kuid praktiliselt oli reegel lihtne – kes võõrkeeli ei osanud, see ei saanud töötada. Kasutada tuli võõrkeelseid materjale ja algselt oli ka saksa keel täitsa asjalik keel. Mina tegin oma nn ümberõppe saksa keele baasil ja hiljem tuli inglise keelt juurde õppida. Kellel ei olnud kumbagi keelt, vene keelest ei piisanud, neil tuli lahkuda.

Tsensuuri kadumine puudutas ka majandusteadlasi. Seda iseloomustab näide nõukogude ajast, mil kõik publikatsioonid vaatas üle ülikooli juures tegutsenud 1. osakond. Staažikas õppejõud ja dekaan Valner Krinal (oli dekaan 17 aastat) oli igati lugupeetud õppejõud, kes sai mitmeid tunnustusi ja kiitusi. Kuid kord sai ta ka mingi noomituse, mille põhjustas see, et kuuludes TRÜ Toimetiste kolleegiumi, ei olnud ta 1. osakonna silmis piisavalt valvas. Nimelt ei tohtinud nõukogude-aegsetes majandusartiklites olla ühtegi absoluutarvu, rääkida tohtis vaid suhtarvudes. Kuid ühes artiklis, mille autor polnud küll V. Krinal ise, oli absoluutarvudes (rublades) mingi saldo, mis oli kahe arvu vahe ja millest ei saanud midagi otse välja lugeda, kuid 1. osakonna silmis oli see juhtum karistamist väärt.