Tartu Ülikooli Muuseumi intervjuu 2018. a
Lõpetasin Tartu ülikooli 1964. aastal füüsiku, matemaatika-füüsikaõpetaja kutsega, olin ühe aasta sõjaväes, siis kaks aastat õpetaja Tartu Kaugõppekeskkoolis ning seejärel tulin 1967. aastal Tartu ülikooli pedagoogika kateedrisse aspirantuuri.
Kraadi kaitsesin 1970 – uurisin õpikuid, nende mõistetavust. Jätkasin tööd pedagoogika kateedris – õpetaja, vanemõpetaja ja dotsent ja 1983 kaitsesin Moskvas doktoritööd ehk tänapäevases terminoloogias doktor habilitas kraadiga, selle järel sain professoriks ja mõnda aega olin kateedri juhataja.
Olen õpetanud Tartu Ülikoolis 1970ndast aastast tänapäevani. Alguses viieteistkümne aasta jooksul oli mul semestris üks rühm üliõpilasi õpetada, nüüd 2018 aasta kevadel tuleb viis rühma. Paus oli aastatel 2005 – 2009, kuna kõik 65 aastased õppejõud pidid pensionile minema. Olin siis 4 aastat Šiauliai Ülikoolis vanemteaduriks ja seejärel tulin Tartu Ülikooli tagasi.
Kaheksakümnendate lõpust algasid muutused tasapisi. Muutus muidugi õpetamise süsteem. Meie pedagoogikakateedri ülesandeks oli varem tulevastele õpetajatele anda pedagoogilist ettevalmistust, kusjuures üldpedagoogiline ettevalmistus oli kõikides õppekavades kohustuslik, kus üldse õpetajaid oli tarvis, st filoloogid, matemaatikud, füüsikud, keemikud, kehakultuurlased – said pedagoogilise ettevalmistuse. Neid võis ühes aastakäigus olla 250 üliõpilast.
Meie lugesime pedagoogika kursust, mis oli 2 korda nädalas 2 tundi loengut, tavaliselt ühe semestri jooksul. Sinna kõrvale oli veel psühholoogia kursus ja ainemetoodika kursus.
Muutused.
Kõigepealt muudeti õpetuse sisu, nõukogudeaegsed vaated jäid välja, aga pedagoogika olemus jäi samaks. Üldiselt meie kateeder oli vabameelne. Akadeemik Liimets oli kateedri juhataja seitsmekümnendatel aastatel ja professor Inge Unt oli kateedri juhataja kaheksakümnendatel.
Inimesed said uurida kirjandust niipalju kui seda kätte oli saada ja rääkida seda, mida nad ise oma koolikogemuse põhjal õigeks pidasid, ja muidugi loetud kirjanduse põhjal.
Aga kogu pedagoogika kursus oli ühe õppejõu käes, nii et ta suhtles väikeses rühmas, kus 20-30 üliõpilast ja selle ajaga sai ka üliõpilasi tundma õppida. Ma mäletan praegugi oma esimesi lende, neid üliõpilasi, kes siis olid ja kellest mõnigi on praegu juba pensionil, näiteks Tiit ja Lea Lepmann.
Uutmisel muudeti ka õpetamise struktuuri, enam ei andnud pedagoogilise ettevalmistuste üldkursust üks õppejõud, vaid see jagati erinevateks kursusteks ja neid lugesid erinevad õppejõud, et saaks just sügavamalt tungida konkreetsesse valdkonda. Mina hakkasin põhiliselt lugema didaktika ja uurimismeetodite osa.
Ja teine muutus oli selles, et võeti kokku erinevate erialade üliõpilased suurde auditooriumisse – keemiaringi või Vanemuise ringi ja seal toimusid loengud. Seminarid seal kõrval olid muidugi väiksemates rühmades.
Doktoriõpe ehk aspirantuur iseseisvuse saabudes kadus ära. Varem oli see meil olnud, rektor Arnold Koop oli Pedagoogikateaduste Akadeemia korrespondentliige ja tema abiga võideldi välja uuesti 1980ndatel pedagoogikakraadi andmise õigus. Selles aitas meid Aleksander Pint, kes oli Moskva eestlane ning oli meie nõukogu liige. Pärast Aleksander Pinti surma kandidaadikraadi andmise õigus kadus meil ära ja 1990ndatel pedagoogika alal doktorantuuri kui sellist praktiliselt ei eksisteerinud.
Aga õpetajakoolitus läks edasi ja järgmine suur muudatus 1990ndate algul oli see, et õpetajakoolitus muutus vabatahtlikuks ja seoses sellega õpetajakoolituse üliõpilaste arv vähenes. Praegugi on näiteks matemaatikuid vaid 3-4 tükki aastas, kes õpivad õpetajaks. Samuti teistel erialadel valmistatakse õpetajateks väga vähe. Sellega seoses tuleb meelde, et Eesti on Pisa tulemustes maailma tipus praegu ja koolides on vanad õpetajad, st suur hulk praegustest õpetajatest on hariduse saanud veel nõukogude ajal ilmselt.
See oli hiljem, 2000ndate ligidal, kui Tartu Õpetajate Seminar ühines Tartu Ülikooliga. Tasapisi hakati Õpetajate Seminaris juurutama neid õppekavu, mis olid ülikoolis ning pedagoogika osakond kolis ära Marksu majast Salme tänavale.
Õpetajate Seminaris oli ettevalmistus väga tugev, see oli praktikale toetuv, õppejõud tundsid kooli ja üliõpilased olid pühendunud ning see pühendumus on säilinud tänaseni. Õpetajate Seminari õppekavad täituvad praegugi päris hästi.
Muutus see, et me enam Moskvaga ei suhelnud. Ma ise kaitsesin doktoritöö 1983 ja enne seda käisin Moskvas tihti, täitsin peale seda veel lepingut, mis Moskva oli tellinud, aga iseseisvuse ajast alates ei ole ma Moskvas enam käinud.
Selle asemel tuli välismaa. Juba nõokogude ajal avanes võimalus välismaal käia, minu esimesed välisvisiidid olid Saksa DVsse, kuhu kutsuti õpikute konverentsile ning käisin seal mõned aastad.
Rootsis prof Selander asutas õpikute uurijate assotsiatsiooni. Ta leidis mind üles Nõukogudemaalt ja kutsus konverentsile Rootsi. Ta maksis kinni mu sõiduraha, tol ajal sai juba laevaga Tallinnast Stockholmi, nii et see sõit ei olnud kallis.
Ja edaspidi arenesid suhted välimaaga üha rohkem ja rohkem. Käisin õpikute uurijate konverentsidel ja pedagoogikateadlaste konverentsidel. Mõnda aega olin Rahvusvahelise Õpikute Uurijate Assotsiatsiooni asepresident. Nüüd olen Euroopa Õppematerjalide konkursi žürii liige ja kord aastas käime koos.
Inger Kraav tegi väga palju koostööd Soomega. Kui iseseisvuse saabumise ajal avanes ülikoolil võimalus avada oma õppekavu, mis ei sõltunud Moskvast, siis olime teadlikud, et Soomes ja paljudes riikides, on ülikoolides kasvatusteaduste õppekava. Ja selline avati Tartu ülikoolis tänu prorektor Valter Haameri tugevale toetusele.
Sel õppekaval õppis üsna palju üliõpilasi ja konkurss sellele oli päris hea, aga meil ei olnud näidata ühtegi ametikohta, kus täpselt vajatakse selle eriala lõpetajaid ja nii on sellest kasvatusteaduste erialast suhteliselt vähe järele jäänud. Aga selle lõpetas muuseas Äli Lejen ja tema läks edasi Hollandisse magistrantuuri, seejärel doktorantuuri ja nüüd on ta meil instituudi juhataja. Nii et, sel teel välismaal hariduse saanud Eesti inimene töötab nüüd meil siin, kel on muidugi välissidemed ja välisprojekte.
Ja teine, kes väga tugevasti välismaaga koostööd teeb, on professor Margus Pedaste. Ta on bioloog, kes on töötanud mõnda aega koolis õpetajana. Ka M. Pedastel on palju projekte ja välissidemeid, praegugi läks Ameerikasse stažeerima.
Pedagoogika alal tegutsenud väliseestlased on üles otsinud Krista Uibu, kes asutas mõni aasta tagasi eestikeelse pedagoogikaajakirja. Enne seda lõpetati haridusteadusliku ajakirja Eesti Kool väljaandmine, kuna lugejaid olevat vähe olnud. Seega vahepeal oli periood, kus eestikeelseid teadustöid ei saanud üldse avaldada. Ega selles ajakirjas ei olnud küll väga kõrgetasemeline teadustöö, kuid ikkagi eesti keeles tehtud ja Eesti lugejale määratud, seal oli päris huvitavaid artikleid. Aga kuna ministeerium seda enam ei finantseerinud, siis lõpetati selle väljaandmine.
Krista Uibu tegi tublit tööd, asutas Eesti Haridusteadusliku Ajakirja, mis ilmub elektroonselt ja kätte saab näiteks meie instituudi kodulehelt. Ilmub 2 korda aastas ja selle ajakirja toimetuskolleegiumi kutsuti kõik välismaal elavad eestlased, et nad aitaksid meil töid retsenseerida ja ajakirja taset niimoodi kõrgemal hoida. Just tuli teade, et see ajakiri on lülitatud EBSCO andmebaasi, mis on suur ja loetav andmebaas ja selle kaudu peaks hakkama Eesti teadus levima rohkem maailmas. Selles ajakirjas on eestikeelsed artiklid, aga nende ingliskeelne kokkuvõte on tavalisest pikem, paar lehekülge. Nii et juba inglise keeles saab hea ettekujutuse millest jutt. Vajadusel ingliskeelne lugeja võib ju kirjutada meie Eesti autorile privaatkirja.
Võrreldes nõukogude ajaga on nüüd uurimismetoodika kindlasti tugevam. Ma just praegu teen ettekannet doktorantidele eksperimendist pedagoogikas ja silme ees on Inge Undi doktoritöö ja enda doktor habilituse töö. Seal on väga palju õpilasi, väga palju töötatud õpetajatega ja sisuliselt uuritud asja. Tänapäeva teadustöödes seevastu on väga tugev matemaatika, tulemused on hästi korrektselt läbi töötatud.
Üliõpilastele õpetatavas üldpedagoogilises ettevalmistuses on nüüdseks suured muutused. Nõukogude ajal oli pedagoogika kursuse kolmest suuremast osast üks pedagoogika ajalugu. Seal käsitleti Eesti pedagoogika varasemat ajalugu, nõukogude osa oli kohustuslik, aga seal olid ka mõned välismaa pedagoogid, kellest räägiti. Nüüd pedagoogika ajalugu üldse ei õpetata, millest on kahju.
On juurde tulnud suhtlemine, mis õpetaja jaoks on kindlasti väga oluline, reflektsioon on juurde tulnud, siis kindlasti arvutite kasutamine ja kuidas neid koolis kasutada. Nõukogude ajal oli pedagoogika kateedri inimeste poolt didaktika osa, mis pidi siis üldiselt rääkima õppimisest ja õpetamisest. Selle kõrval oli ainedidaktikute osa, mis pidi kontsentreeruma sellele, kuidas õpetada vastavat ainet, näiteks kas inglise keelt või matemaatikat. Aga nüüd, neile, kes tahavad inglise filoloogia või matemaatika õpetajaks saada, eraldi õpetamine on väga kulukas ja seetõttu on püütud ülddidaktika ja ainedidaktika ühendada. See on ka üks muudatus, mille tõttu ülddidaktika on arvatavasti tugevamaks saanud, aga ainedidaktika osakaal on seetõttu jälle vähenenud.
On muudetud praktikasüsteemi. Nõukogude ajal oli kohustuslik kõikidel üliõpilastel pioneerilaagri praktika. Laagrites oli kasvatajaid vähe ja siis pidid kõik pedagoogikat õppivad üliõpilased, 200-250 üliõpilast aastas läbima 1-kuise pedagoogilise praktika l pioneerilaagris kasvatajana. Selleks oli instruktiivlaager Käärikul, nädal aega õpetati, kuidas teha lõket, kuidas matkata, kuidas lastega mängusid organiseerida jne. Nüüd on see praktikaosa täiesti ära kadunud, sest laagreid on vähe ja need tasulised.
Nüüd on koolipraktika jaotatud erinevatesse osadesse ja pedagoogilise ettevalmistuse koordineerimiseks ülikoolis on Pedagogicum. Ma olin üks esimesi, kes hakkas kasutama e-maili ülikoolis, sest mu poeg oli Ameerikas ja kiri tuli 2 nädalat kuni kuu aega, aga e-mailiga üks päev kirjutasin kirja ja teine päev sain vastuse.
Kuna ma tegelesin tekstidega, teksti oli vaja uurida, siis selleks sain ma ühe grandi raames meie osakonnas esimese arvuti ja see arvuti seisis ülikooli raamatukogus. Seda kasutas veidi ka üks raamatukogutöötaja, see oli ühes suures pimedas ruumis.
Tasapisi tulid ka teised arvutid. Mäletan, esimesi õppusi Exceli kasutamise kohta, statistilisi andmeid tuli töödelda ja üliõpilastele oli samuti vaja veidi Excelit õpetada. Meil oli üks laborandiks matemaatik Heino Heinla, kes arvutit tundis. Tema aitas mul praktikumi läbi viia, praktikumid toimusid tol ajal Tiigi tänaval psühholoogide arvutiklassis. Laborandid sai arvuti varem, õppejõud hiljem.
Professor Tulviste ajal tehti õppetoolid ja siis kateedrid jaotati õppetoolideks ja õppetoolil oli juhataja, tavaliselt professor. Ma isegi ei mäleta, millised õppetoolid meil olid, nende roll oli väike. Idee oli selles, et koondada ühe eriala inimesed kokku ühte õppetooli, et koos tööd teha. Iseendast hea idee, aga meie kateedris oli koostöö varemgi olnud, kuna vanasti lugesime kõik ühte kursust.
Kateedrijuhataja Heino Liimets oli sisse viinud sellise tava, et iga õppejõud pidi aastas lugema ühe avaliku loengu, kus osalesid teised õppejõud ja pärast siis seda kaks tundi arutleti. Seega meil oli üsna tihe koostöö nagunii, kuna me lugesime samu asju. Nii et õppetoolide roll meie kateedris jäi küll väga väikeseks ja tasapisi need kadusid ära.
Praegu on vastupidi, et üksused, mis enne olid kateedrid ja omaette finantsüksused, on nüüd ühendatud ühte instituuti, mis on finantsüksus.
Ühinemine Õpetajate Seminariga oli pedagoogika kateedrile soodus. Saime paremad ruumid ja hakkas suhtlemine Salme tänavas tolle instituudi töötajatega-õppejõudude ja üliõpilastega, mis andis meile rikkama kogemuse. Meie pedagoogikakateedri inimesed olime heas positsioonis, sest meil enamusel olid kandidaadikraadid, Õpetajate Seminaris varem ei olnud kraadi rõhutatud. Teoreetiline pagas oli meie poolt suurem, praktiline pool oli nendel jälle tugevam. Meie jaoks oli ühinemine kasulik, ju neile ka.
Neid alasid, mida õpetati seminaris, ülikoolis polnud. Dubleerimine oli vaid vene keele õpetajate osas, kuid see kaotati pärast ühinemist ära ja praegu pole neid vist üldse vaja.
Ka praegusel ajal on probleeme. Näiteks kevadel lõpetas õpetajakoolituse üks noormees, kes tahtis õpetajakohta saada Tartus. Kuid vaba kohta polnud ja läks firmasse tööle.
Seega üheltpoolt pole kerge leida õpetajakohta, aga teiselt poolt, kuna õpetajad on suhteliselt eakad ja noori õpetajaid ei tule eriti, ka Tallinna Ülikoolist, siis tasapisi peab midagi ette võtma. Praegu haridusminister on jõudsalt tõstmas õpetajate palka, see võib suurendada ka konkurssi õpetajakoolituse kohtadele ülikoolis.
Meil on soodne see, et ÕS algõpetuses on üsna suur rühm ja see rühm tuleb igal aastal täis. Klassiõpetaja samuti, aga puudus aineõpetajatest kesk- ja gümnaasiumi osas.
Veidi veel 1970ndatest.
Koolipraktika üliõpilastel oli tollal kaks kuud. Juhendajaid oli kaks: kõigepealt metoodik ja siis veel oli igas koolis üks juhendaja pedagoogikakateedrist, kellele jäi just kasvatustöö pool. Üliõpilased pidid läbi viima ühe klassijuhatajatunni ning kirjutama ühe õpilase või klassi iseloomustuse, mida juhendas ja kontrollis üks pedagoogikakateedri esindaja, kes seal koolis oli kõikide erialade peale.
Rektor Koop oli Pedagoogikaakadeemia korrespondentliige ja tema hoolitses pedagoogika eest hästi. Ma mäletan, olin kateedri juhataja 1980ndatel ja siis tuli iga aasta ülikooli suures nõukogus esineda aruandega, kuidas õpetajakoolitus läheb. Kui olid mingid probleemid, siis aitas ta lahendada.
Nõukogude ajal pidid õpetajad käima iga 5 aasta tagant 1 kuu täienduskursustel. Kuid Aleksander Elango leidis 1960. aastate keskel, et kes seal paar korda käinud, nendele pole huvitav enam ja võiksid ise uurimistööd teha. Kuulutati välja ja kutsuti kokku asjast huvitatud õpetajad ja neile õpetati, kuidas uurimistööd teha. Uurimistöö kursused kestsid 3 aastat ja ja nende lõpul ilmusid kogumikud, kus avaldati need uurimistöid.
Kui aga uurimistöö kursused läbi said, ei tahtnud õpetajad laiali minna, nad tahtsid jätkata uurimistööga. Asutati Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut (UPUI), milles õpetajad teevad uurimistööd ja avaldavad artikleid. ÜPUI kogumikke ilmub veel praegugi, sest neid inimesi on alles, kes käivad seal koos. Inger Kraav on üks juhendajaid. Selle instituudi finantspoole taga oli minister Ferdinand Eisen. Eisen tavatses ikka meie kateedrist läbi käia, kui ta Tartus oli – astus sisse ja küsis, mis on uudist.
Heino Liimets hakkas 1970ndatel välja andma venekeelset pedagoogika kogumikku. Neid ilmus õige mitu, ju leiti tolleks raha. Ka praegune Õpetajate Leht tunneb ennast üpris vabalt, riik finantseerib neid, nad räägivad koolist, ei räägi ministeeriumist, aga see mis kirjutavad Eesti ja välismaa koolist, on huvitav.
Kui ma kaitsesin 1970. aastal pedagoogika kraadi, siis oli meil ülikoolis filoloogide nõukogu – Arnold Kask esimees, Villem Alttoa sekretär. Pedagoogikakraadi kaitsmise õigus oli meil 1975. aastani, aga siis võeti ära. Aga Arnold Koop koos Aleksander Pintiga saavutasid 1970ndate lõpul selle õiguse jälle, mis oli suur asi. Doktorit muidugi ei saanud siin kaitsta. Näiteks Inge Unt kaitses oma doktori 1975. aastal Vilniuses. Nüüd saab Tartu ülikoolis jälle pedagoogika doktorikraadi kaitsta.