ERMERM

Muutuste aeg dekaani pilgu läbi

Aastad ülikoolis Lisatud: 23.10.2017

Autor: Lembit Allikmets - 1936

Olen Lembit Allikmets, 81-aastane, sündinud 1936.aastal.
Olen olnud arstiteaduskonna dekaan 1975-1984 ja 1989-1994, enne seda 1973-1975 prodekaan. Tartu ülikooli arstiteaduskonna lõpetasin 1960. aastal.

Nõukogude ajal oli nii ja naa. Päris palju kandidaadikraadiga noori saadeti välismaale stažeerima. Minuealised, ka minust natuke nooremad ja vanemad, käisime ikka stažeerimas vähemalt kord, mina käisin isegi kolm korda USAs tööl. Nii et välismaa päris suletud ei olnud ja selles mõttes oli eriti meditsiiniala professorite ettevalmistus võrdlemisi rahvusvaheline ning mõtestatud. Keerulisem oli minu arust majandus- ja õigusteaduskonnas, sest need alad on igas riigis väga erinevad. Aga meditsiin on meditsiin. Ja teaduskond ka arenes, välja arvatud see, et ehitamistega oli nõukogude ajal igavene häda. Üliõpilasi oli ja ka teaduskraade hakati kaitsma, eriti 1960ndate lõpus ning 1970.-80ndatel.

Rahvarinne ja Tartu volikogu
Ja siis tuli perestroika. See oli tegelikult lõbus aeg, me muutusime järjest julgemaks. Näiteks 1988. aasta kevadel loodi Rahvarinne, selleks ajaks oli inimestel hirm peaaegu kadunud. Välismaalased imestasid, et mis te jamate, varsti pannakse teid kinni. Ma mäletan, see oli vist 1989, kui kaks Rootsi radioloogia ala professorit oli siin ja nad läksid meie kohaliku professoriga „Volgasse“ sööma. Mina jäin natuke hiljaks, läksin restorani järgi ning tervitasin neid nagu ikka naeratades. Üks ütles, mis te naerate, teil on ju nii tõsine situatsioon, kirjutati ju ajakirjanduses, et NL tõi jälle tankidiviisi Eestisse sisse. Ma ütlesin: „Suurepärane, meil on mitte ainult allveelaevu, meil on tanke ja lennukeid ja lennuvälju jne, kui tahame, võime Rootsi tunni ajaga üle võtta“. Teine rootslane sai pullist aru ja ütles, et kui te Norraga liidu teete, siis võite ka poole tunniga Rootsi üle võtta. Aga rootslased olid väga hirmunud, see oli tüüpiline. Soomlased ei olnud nii hirmunud, neid käis ka siin. Nii et rahvas oli julge

1988. aastal tehti ka Tartu ülikoolis Rahvarinde tugirühmad, mina olin ühe rühma juht, kus olid põhiliselt arstiteaduskonna inimesed, õppejõud. Üliõpilaste kohta ma ei tea öelda, üliõpilased tegid peamiselt õppetööd, täiskasvanud inimesed tegid seda revolutsiooni.

Sügisel oli esimene Rahvarinde kongress, kus ma osalesin ja järgnesid kõik muud sündmused. 1989. aastast olin Tartu ülikooli Rahvarinde eestseisuses ja pool aastat ma ka vastutasin ülikooli Rahvarinde eest. Kui tegime Balti ketti, siis pidime busse otsima ja see polnudki keeruline, sest rahvas oli kõigega nõus.

Oli palju selliseid üleminekuaja tegemisi, kuna vahepeal ma ei olnud dekaan, 1984-89 oli dekaan Ain-Elmar Kaasik, siis ma olin nagu vabam mees.

Üks tollane ettevõtmine oli, et ametiühingu liinis hakati jagama noortele naistele sünnituse puhul toetusi ja siis ma tegelesin ülikoolis sellega ka aasta või paar. Mul kateedris oli ka paar noort naist, kes sünnitasid kokku 5 või 6 last, siis sai neile ka maksta. Päris kahju oli kui vist 1991. aastal lõppes see ära.

Üleminekuajal olin ma ka esimeses Tartu linna volikogus, mis moodustati 1989. aastal. Kuna meil oli väga tugev agitatsioon, siis sisuliselt pool volikogu koosnes ülikooli Rahvarinde liikmetest. Sel ajal käis rahvas veel kandidaatide tutvustamise koosolekutel. Iseloomulik oli see, et koosolekutel naised ja mehed erinesid: mehed ütlesid, et teeme kõik kohe ära, aga naised ütlesid, et olge tasa, ei maksa rabeleda. Naised olid alalhoidlikud, mehed olid palju sõjakamad – see jäi nendest koosolekutest meelde. Hiljem kui Eesti edasi läks ja taastati iseseisvus, siis need koosolekud enam ei toiminud, rahvas ei käinud nendel enam, pandi pildid linna välja nagu praegugi ning kandidaatitega tutvumine ei toimunud auditooriumites. Nii sain Rahvarinde esindusest volikogusse, tollal uusi parteisid ei olnud ja vana partei lagunes ka 1989.-1990. aastal. Kuid alates aastast 1992, võibolla juba 1991 lõpust, hakkasid grupeeringud, parteide alged tekkima, kus arutati, et keda valida linnapeaks ja keda mitte. Kuigi see Lagle Pareki partei, Rahvusliku Sõltumatuse Partei, oli juba olemas, aga meil Tartus seda ei olnud tunda. Kuid selle volikogu lõpuks 1993. aastal, olid Eestis põhilised parteid juba moodustatud. Ma olin hiljem veel korduvalt volikogus, kokku 12 aastat. Siis ma olin juba Eesti Keskerakonna fraktsioonis.

1990. aastal, kui NL oli juba lagunemas, olin ma järjekordselt Ameerikas, jaanuarist mai keskpaigani. Mul on meeles, et kui ma tagasi tulin, siis järgmisel päeval oli Tallinnas Toompeal see mäss, kus peaminister E. Savisaar kutsus rahvast Toompead päästma. Mäletan veel, et oli ilus ilm.

Minu volikogu liikmeks oleku ajal toimus Eesti taasiseseisvumine, tollal olin ma ka kateedrijuhataja ja dekaan. Läksin 1991. a. augustikuu hommikul kateedrisse õppeaastat ette valmistama, mul oli seal raadio, kuna kuulasin poliitikat kogu aeg, raadio mängib ja … Moskvas riigipööre! Esimene mõte oli, et ma enam dekaaniametit ei pea ja ma enam nendega rohkem kaasa ei mängi. Järgmine päev tulid Pihkvast tankid ja meid volikogu liikmeid kutsuti siis hommikul raekotta. Tankid olid öösel Tartust läbi läinud, olid ära eksinud, selle asemel, et mööda ringteed minna Tallinna peale, sõitsid linna sisse ning Tartu politsei (oli juba mingi oma politsei) juhatas need siis sinna Tallinna peale. Viskasime nalja, et oleks meil Ivan Sussanin leidunud, kes juhatanuks nad sinna Kallaste alla Peipsi järve, et miks politsei need Tallinna peale juhatas.

Need päevad olid muidugi ärevad, ega tartlased seal Tallinna kaitsmisel eriti ei õiendanud. Mäletan, kuna mu suvekodu oli Otepää all ja tulles järjekordselt suvekodust, Otepää maanteelt Võru maanteele, see oli keskpäeval ja tükk aega tuli passida, mil Venemaale tagasi sõitvad tankid mööda läksid. Sõduritel olid riidetükid suu ette seotud, et kaitsta end asfaldi kibeda tolmu eest, mille tankiroomikud üles pöörasid. Rahvas jagas veel sõduritele õunu.

Tollal olid ka kodanikekomiteed, mis jagasid Eestis ja välismaal mingeid isikutunnistusi ja need, kes said isikutunnistuse, olid pärast automaatselt siis kodanikud. Aga kui Eesti riik tekkis ja iseseisvus ametlikult välja kuulutati, tegutsesid nad ikka edasi. Me siis nägelesime seal volikogus – riik on olemas, mis isetegevust, kodanike registreerimist saab siin olla, riik peab siin sellist asja ikka kontrollima.

Siis oli tollal volikogus ka naljakaid dispuute. Keegi tõuseb püsti ja ütleb: „Võtame KGB üle“. Aga kuidas te võtate? Lähed koputad uksele, kaks automaaditoru vaatavad sulle vastu, mis sa teed? Arutasime, et mingisugune salateenistus peab olema, kasvõi see vene KGB, et kust muidu E. Savisaar teab, et tema riiki hakatakse üle võtma või atendaati tegema, salapolitsei peab ju olema. Peaminister E. Savisaar muidugi tegi ka ise midagi salateenistusele sarnast juba 1990. Klandorf ja kes seal olid, see oli selline riskiaeg, et kui ei ole salapolitseid, politseid ja vanglat, siis pole ju ka riiki. Muidugi võeti see KGB riigi poolt rahulikult üle, aga sellist naiivsust oli palju ja tegelikult oli see tore, vahest mänguline.

Volikogus raekoja saalis toimus vahel ka pidulikke momente. Näiteks esimesed kaks Tartu miljonäri olid ükskord meil külalisteks – Tiit Veeber ja Naresh Mody. Veeber ise oli volikogu liige ja sai nalja, kui mõni ikka noris, et miks sul see soojafirma ei tööta korralikult. Mody oli nõuka ajal siia elama tulnud ning läks tollal suure lootusega Ameerikasse, et sugulased aitavad, kuid tuli tagasi vaeselt nagu kirkurott. Ja meie, välismaal käinud õppejõud tegime siis sellise väikese ingliskeelse ringi ja käisime Modyga inglise keelt harjutamas, et keel ära ei ununeks. Prof. A. Viru maksis selle eest peamiselt lepingu rahadest, nii et sellega hoidsime tal oluliselt hinge sees. Aga kui tuli perestroika, siis tegeles ta arvutiäriga. Korraliku arvuti eest võis Tartus maja osta. Nii et enne oli Mody vaene ja alandlik, aga siis äkki ettevõtja, mees oli hoopis teine. Kirus, et küll on inimesed hoiukassas rumalad, ei oska panna raha tulu teenima. Hindud, tuleb välja, on head ärimehed, mitte halvemad kui juudid.

Ükskord keegi jälle noris Tiit Veeberiga volikogus, et miks sinul see Tartu Soojuse jaoskond ei tööta hästi (ta pani neid maa-aluseid soojatorusid), tegeled seal oma asjadega ja raha kokkuajamisega, aga see töömeeste asi ei ole sul ikka kõige parem. Veeber läheb ette ja räägib: „Teate, teil on tegelikult õigus, jah tõesti, see Kroonpress on minu oma, siis see maja on minu oma ja kui ma õhtul koju lähen, vaatan, et ka see ja see maja peaks minu oma olema ja ega ma ei oska naisele õieti öeldagi, mis mul kõik õieti on, aga see soojajaoskond, see töötab täpselt ja suurepäraselt“. Nii et see oli trehvamine esimeste Tartu miljonäridega.

Välisabid
Arstiteaduskond hakkas välisabina saama ravimeid. Olin farmakoloogia osakonna juhataja ning ravimite vastuvõtmine ja jaotamine anti mulle ülesandeks. Mäletan, et Toome vana sisekliinik oli siis tühi, enne kui see Riigikohtuks läks ja siis sinna sai tehtud suured laod meditsiinitarvikute ja ravimite jaoks. Kanadast tuli üks suurem koorem ibuprofeeni, mis oli aegumas. Tihti need asjad olid sellised, et saatsid meile endi jalust ära. Suur ports oli seda, haiglatele sai neid jaotatud ja mulle kanti ette, et ka juba Tartu turul olid need müügiks. Nende saadetiste hulgas kõige imelikumad ja vastikumad asjad olid sellised, kus oli näha, et keegi vanainimene suri ära ja siis tema rohud, võibolla prillid ka sealjuures, saadeti siis kastiga siia. Meisse suhtuti, nagu me oleks viimased sandid. Ma läksin isegi riidu ühe väliseestlasega, keda ma tundsin juba ennem Ameerikas olles. Ta organiseeris siia kasutatud riideid – me tollal nii sandid ei olnud, ega inimesed paljad ei olnud – ja mina ütlesin, et seda meile tegelikult ei ole nii väga vaja, et meil oleks vaja tegelikult midagi muud, näiteks käsiraamatuid, õpikuid ja tehnikat. Siis ta oli nii solvunud, et Allikmets ütles, et räbalaid ei ole vaja.

See abi käis suuresti otseste kontaktide teel. Rootsist me saime palju kasutatud paljundusmasinaid, neid jätkus teaduskonna kõigile kateedritele. Oli üks väliseestlane, kellel oli side armee või lennuväega, kus neid massiliselt ümber vahetati uute vastu. Prof Jaak Maaroos oli paar korda Rootsis stažeerimas ning ta siis organiseeris nende toomist siia. Alati, kui me välismaal käisime, siis tõime sealt kaasa kasutatuid arvuteid. Need seisid seal juba riiuli peal, polnud ära visatud, siis ära tulles pakutuna me võtsime neid alati kaasa.

Edasi hakkasime abi saama eriti palju Soomest. Soome oli kõige lähedasem ja nad olid natuke altruistlikumad kui rootslased, andsid meile laboriabi – kemikaale ja väikest laboritehnikat. Rootsi valitsus eraldas mingi suure summa Balti riikide abistamiseks, aga sellest rahast ei tulnud ühtki krooni Eestisse. See tehti nii, et rootslased käisid selle raha eest meile loenguid pidamas, meie käisime jälle Rootsis nädal või 10 päeva. Mina käisin seal üks kord, Göteborgis oli üks seminar. Nende teadlased kasutasid selle raha täielikult ära. Aga teisest küljest, palju meie noori teadlasi läks Rootsi laboritesse. Ka Soome laboritesse. Mäletan, et ükskord ülikooli nõukogu lõpus tulid kohale Soome akadeemia esindajad ja soovisid saada Soome õppima just arstiteaduskonna noori inimesi, kusjuures märkisid „andke meile ikka need kõige andekamad“. Mulle kui dekaanile need asjad ei meeldinud. Aga teisest küljest, mõnedki tegid dissertatsioonid välismaal ära, said seal kogemust ja täiendust.

Ka Saksamaalt sai tehnikat. Abi sai ka Suurbritannia Suursaatkonnalt Tallinnas, kus saadikul ja töötajatel oli vähe tegevust, sest viisade vormistamist ei olnud, kuna britid muutsid reisimise väga vabaks nagu Island ja Taani. Nende kultuurinõunik, kes varem oli Moskvas kultuuriatašee, tuli lahkumisvisiidile ülikooli ning pakkus mulle, et küsiksin abi Briti valitsuselt. Leppisin temaga kokku, et mida siis küsida. Kirjutasin nimekirja õppekirjandusest, mida soovime ning pärast kahetsesin, et oleks võinud teha palju pikema nimekirja. Läksin siis Tallinna Briti suursaadiku juurde vist kahel korral, vestlesin, andsin nimekirja ja mõne aja pärast tulidki suured kastid. Seal olid raamatud just fundamentaalkateedritele – mikrobioloogiale, meile (farmakoloogia), füsioloogiale jt. Iga raamatu sees oli kleebis, et see on Ühendkuningriigi kingitus. Sealt saime just kirjandust ja mitte vana prahti. Mõned teadusajakirjad saime tellida saatkonna kaudu, aga pärast tuli neid ise tellida, kuid need olid nii kallid, et ega me Eesti riigi rahaga ei saanud seda teha.

Üks aktsioon oli stomatoloogia üliõpilastega. Stockholmi ja Helsingi ülikoolides taheti stomatoloogiaosakonnad kinni panna, kuna neil oli stomatolooge piisavalt palju. Seepeale tulid nende stomatoloogiaprofessorid suure abipalvega Eestisse, et saatke meile oma üliõpilased, sest siis abistamiskorras jääks neil see teaduskond alles. Ja nii me saatsimegi Soome ja Rootsi stomatoloogia üliõpilasi. Üliõpilastel käis omavahel kõva konkurents. Igatahes, need Stockholmi ja Helsingi stomatoloogiateaduskonnad said ära päästetud. Hiljuti oli prof Edvitar Leiburi 80. juubel, kus ma küsisin temalt, et kas need tudengid tagasi Eestisse ka tulid? E. Leibur, kes oli tookord prodekaan, väitis, et enamus oli ikka arstidena tagasi tulnud.

Meil oli ka arstiteaduskonna üliõpilaste vahetus Göttingeniga. Nõukogude ajal oli meil päris põhjalik vahetus Lublini ülikooliga, Poolast nad käisid siin praktikal ja meie omad seal. Göttingenist ei tulnud pea keegi siia, paar poissi vahel läbi käisid, aga meil oli seal mõni aasta üks, mõni aasta kaks rühma sealses kliinikumis tööl. Nii et 10-20 inimest aastas käisid Göttingenis praktikal. Nendest küll mõnedki kadusid seal ära, abiellusid. Aga Göttingeni ülikooliga oli ka muude meie ülikoolide alade vahetust. Ma olin selle Göttingeni kooperatiooni Tartu kuraator 1989st kuni 2005, kokku 16 aastat. Kui läksin emeriidiks, siis läks asi keerulisemaks, kuna ma ei olnud enam ülikooli põhitöötaja.

Göttingeniga oli tore vahetus, muidugi ka Lüübeki ja Kieli ülikooliga. Lüübekiga oli eriti vennalik suhe, nad saatsid meile ka tehnikat. Prof Mart Kull käis seal ükskord veoautoga järel teaduskonnale üht-teist toomas. Lüneburg ei tegelenud niivõrd ülikooliga, kuivõrd Tartu linna elanikkonnaga.

Ülikooli nõukogus
Ülikooli nõukogu liige olin ma kaua aega. Seal ma olin isegi rektor F. Klementi ajal. Kui ma tulin Leningradist aspirantuurist 1963. aastal, siis mind tehti ülikooli ÜTÜ esimeheks ja seega olin ülikooli nõukogu liige. Ma mäletan, et kui U. K. Kekkonen külastas 1964. aastal ülikooli, siis me olime rivistatud kõik sinna rektori eesruumi, kus praegu istuvad sekretärid, see oli tollal nõukogu saal. Seal ruumis seisid reas prorektorid, dekaanid ja me kolmekesi – komsomolisekretär, mina ÜTÜ esimees ja üliõpilaste a/ü esimees ning rektor tutvustas kõiki Soome presidendile. On meeles, et Kekkonen oli pikk mees, Klement oli pikk mees ja tolle aja dekaanid olid ka pikad, ainult K. Siilivask ja mina lühemad. Klement ütles meie kohta – need on meie üliõpilasorganisatsioonide esindajad. Surusin ka Kekkose kätt ja kuulasin tema loengut aulas. Nii et ma olen seal ülikooli nõukogus näinud mitmeid rektoreid. Ega ma kaua seal ÜTÜ esimees ei olnud, sest 1966. aastal läksin ma juba esimest korda aastaks Ameerikasse.

Üleminekuajal sai nõukogus palju groteskseid asju üle elatud. Üks asi oli eakate professorite pensioneerimine – emeriitprofessoriteks tegemine, vist 1992. aastal. Nõukogude ajal, kui professorid läksid pensionile, nimetati neid professor-konsultantideks ning nad olid tööl ½ või ¼ kohaga, see oli teaduskonna asi. Aga siis tuli emeriidiks tegemine ja see, kes selleks saab, oli ülikooli nõukogu otsustada. Ja tol ajal oli nõukogu liikmeks ka üks aktiivse olemisega noormees üliõpilane Seilenthal ning kui arstiteaduskonna professorite üleslugemine algas, siis kostis see noormees paljude kohta: Leo Päi – ei kõlba, on punane, Robert Looga – punane, Kadri Gross – punane, Arnold Jannus, Akivo Lenzner jne, ka Jüri Saarma kallal noriti. Siis rektor Kärner muutus ka ettevaatlikuks, et jumal teab, mis nüüd on ja otsustati, et kõik teaduskonna emeriitprofessori kandidaadid tuleb välja kutsuda. Tuligi järgmine nõukogu, kõik arstiteaduskonna emeriidi-kandidaadid professorid istusid nagu pääsukesed minu selja taga reas. Ja siis läksid kõik läbi. L. Päi istus minu selja taga ja ütles: „Täpselt nagu Stalini ajal“. Sellest ajast jäi meelde kaks meest – üks oli prof. J. Kalits ja teine oli prof. I. Volkov. Kalits oli küll kandidaadikraadiga, aga ta oli professor. Kalits nimetas mind veel oma kateedri ristiisaks, sest 1990. aastal oli nõukogus probleem, mida teha NLKP ajaloo kateedri nimetusega ja mina tegin ettepaneku muuta see sotsialismi ajaloo kateedriks. Ja nii ka läks. Samal ajal sai emeriidiks M. Bronštein, oli kõige punasem, tuli sõja järel siia ja Gorbatšovi ajal õiendas veel, et tahetakse ratsa rikkaks saada. Ja siis veel mõned teised ühiskonnateaduste kateedritest – kõik läksid läbi.

Oli prof. Ivan Volkov, selline tore rahvamees. Kui Karl-Samuel Rebane suri ära, kes muidu oli ülikooli nõukogu konkursikomisjoni esimees, olin ma vahepeal selle esimees, kui ma ei olnud dekaan (dekaanidel oli keelatud olla), siis seal komisjonis oli ka Volkov. See komisjon enne analüüsis, et kas me soovitame isikut professoriks või mitte. Praegu on ka rektori juures akadeemiline komisjon. Millalgi (vist 1986.a.) tuli NLs välja üks selline valitsuse määrus, et professorid-juhatajad üle 65. eluaasta vanad ei tohi töötada enam juhtivatel kohtadel, aga see ei käivat akadeemia liikmete kohta. Me arutasime seda ja siis Volkov küsib: „Kuule sina arst Allikmets, ütle mismoodi see akadeemia annab inimesele ühe kõva tervise?“ Ta oli selline tore humoorikas mees, aga tema ei saanud emeriidiks. Üks ülikooli valitsuse liige eravestluses ütles pärast seda nõukogu, et kui nõukogude võim oleks edasi läinud, siis järgmine üleliiduline komsomolikongress oleks toimunud Tartus või vähemalt Eestis selle ägeda noormehe juhtimisel, kes professoritele silte kleepis.

See, mis puudutas üle 65. eluaasta professorite emeriidiks tegemist ja pensionile saatmist, mina selle üle isiklikult väga ei kurvastanud. Omal ajal, kui ma olin veel prodekaan ja E. Raudam oli dekaan, siis me jagasime Raudamiga neid vanu (üle 70. eluaasta) professoreid omavahel, et kumb räägib kellele, et võib-olla on aeg pensionile minna. Mina sain mõned Raudami sõbrad, kellega ta ise ei tahtnud rääkida ja võttis ülejäänud, kellega sellest rääkida. Kui muudeti see 65. aasta seadus ära (vist 2003.a.), siis nüüd on jälle vanad, üle 70-75. aastased ametis, nüüd peab jälle dekaan hakkama rääkima, et ehk aitab, ehk olete väsinud, olete juba palju teinud jne.

Kui prof. J. Aaviksoo oli prorektor, siis temaga me töö asjus vahel ikka nägelesime. Rektor prof. J. Kärner oli muidugi väga tore ja vastutulelik, ta oli meil teaduskonnas töötanud, aga vahel juhatas nõukogu või rektoraadi koosolekut prof. H. Siigur, tema oli õppeprorektor. Tema stiil oli selline tubli talumehe käratsemine ja siis, ma ei teagi, kes rääkis, mina või keegi teine, et J. Kärner tule ja juhata ise, et mis sa neist prorektoritest enda asemel saadad. J. Aaviksoo ikka püüdis juhtida rektoritest üle, oli otsustaja. Selle kohta oli selline nali ülikoolis, et professor läheb rektor prof. P. Tulviste juurde, räägib oma jutu ära ning Tulviste ütleb – Jah, teil on täitsa õigus, nii peab tegema, aga Aaviksoo ei taha. Jah, P. Tulviste oli veel pehmem rektor, prorektorid juhtisid.

Üleminekul omariiklusele tehti kandidaadid doktoriteks. Prof. J. Aaviksoo oli eriti selle poolt, ta oli ka teaduste kandidaat. Kui ta rektor oli, siis uute doktorite kaitsmised olid esialgu väga kesiste tulemustega. Mul on meeles, et ükskord ta jälle sarjas teaduskondi, et ülikooli peale kaitsti aastas 40 või 50, ehk isegi vähem doktoreid ning ta ütles – Millal me jõuame selle tasemini nagu nõukogude ajal, kui oli 150-180 kaitsmist aastas? Aga need olid kandidaadid, kuigi teaduste doktoreid nende hulgas oli ka. Selle suuna vastu polnud midagi teha, ma ise tegin samuti teaduskonnas terve rea teenekaid kandidaate professoriteks. Ainult et Tulviste lasi pärast paljud jälle professoriametist lahti, kui neil 5 aastat täis sai, mina polnud siis enam dekaan. Neid oli ikka 5-6 inimest, siis oli dekaan prof. A. Peetsalu. Põhjendus oli, et ei ole piisavalt erialaseid töid. Ainuke, kes professorikohale alles jäi, oli Mart Kull.

Tulvistel oli meie teaduskonna vastu üks suur hammas, ma ei tea, mis kompleks tal oli. Pärast kui ta enam rektor polnud, siis me olime semud jälle. Ma teadsin teda sellest ajast, kui ta veel üliõpilane Moskvas oli. Ta oli teaduskonna peale maru vihane ja siis minu peale ka, umbes et teaduskond tuleb reformida. Mida sa reformid, kogu Euroopas on see nii nagu meil. Siis ta sai vahepeal infarkti esimese rektoriaasta lõpul ja käis Soomes ravil. Pärast mind, kui dekaan oli A. Peetsalu, avaldas arstiteaduskond kahel korral oma nõukoguga rektorile umbusaldust. Muidugi polnud see 100%-line, kuid enamus hääletas rektori vastu. Kusagil Tulviste kirjutas, et kas meil arstiteaduskonda üldse vaja on?

Oli üks tore episood, mis muidugi ülikoolile ja Kärnerile tuska tegi. E. Savisaare valitsus oli ükskord (1990.a.) suure koosseisuga siin, oli 5-7 ministrit, ja arutasime teaduskonna ehitust. Tollal käisid kõik peaministrid siin, Laar veel kartis laipu, ei tahtnud sinna kohtuarsti ruumidesse minna, Savisaar ei kartnud. Mart Siiman pidas veel oma valitsuse viimase koosoleku vana anatoomikumi audikas. Kui E. Savisaar oli valitsuse juht ning nõukogu päevakorras oli jälle meie ehitamine ja pärast seda arutasime rektoraadis, et peaks need teadusinstituudid, mis kuuluvad akadeemiale, liitma ülikooliga. Seni oli NL-s süsteem, kus instituudid on eraldi ja vaesed ülikoolid eraldi. Pärast arutasime rektoraadis seda asja ja mina rääkisin valitsuse liikmetele, et selleks on vaja mingisugust valitsuse otsust. Rein Miller oli siis rahandusminister, selline tõsiselt mõtlev mees ja ta ütles: „ Teate, teie algatage. Kui meie algatame, siis sellest tuleb pahandus.“ Esimene valitsus ise ei saanud seda teha. Näiteks ütles tubli keskerakonna mees prof. Viktor Palm, et teeme lastetusmaksu ära. Ma ka ütlesin, et tore maks, miks mitte teha, et kel lapsi ei ole maksab ja kel lapsi on, ei maksa. Aga siis tehti kohe selgeks, et see partei kes selle maksu teeb, see enam ei valitse. Aga Miller ütles tookord, et tehke ise ettepanek instituutide liitmiseks ja me toetame. Tuligi jälle ülikooli nõukogu, arutati seda instituutide asja ja mina siis liiga julgelt ütlesin, et tegelikult tuleb ju sellega peale hakata, meie ülikooli nõukogu peab võtma seisukoha ja hääletama. Siis formuleeritigi küsimus ja rektor pani hääletusele – teadusinstituudid liita ülikooliga. Kõik hääletasid poolt ja pärast seda rektori abi, oli üks noormees, saatis kirja akadeemiale, et meil on hea meel teile teatada, et TÜ nõukogu tegi sellise otsuse. Kus akadeemia poolt hakkas tulema! Ajalehtedes ja igal pool püüti ülikooli korrale kutsuda. Nüüdseks on see tehtud, aga tol korral oleks see olnud veel lihtsam. Nagu tol korral räägiti EPA ja ülikooli ühendamisest, siis oleks võinud selle kiiresti ära teha. Nii kui see venima jäi, oli liitmisel lõpp.

Muidugi, mis nõukogus igav oli ja alati tühjuse tunne tekkis, olid teaduskraadide nimetuste (bakalaureus, magister, doktor) ja nende saamiste tingimuste üle arutelud. See käis 6-7 aastat. Mitte meil arstiteaduskonnas, meil oli selge. Aga nõukogus ikka jälle, eriti nooremad mehed, kes ei olnud selle maailma asjaga kursis, kuulsid kuskil midagi ja tulid siis jälle sellega välja. Selle kraadide süsteemiga olid mitmed nõukogu liikmed nii hasardis, meie teaduskonna poolt pidas neile pikki monolooge vastu minu hea kolleeg prof. Ain-Elmar Kaasik. Ega see nimetuste süsteem praegu ka Eesti riigis päris korras ei ole.

Kui ülikooli põhikirja ja seadust tegime, siis seoses sellega tuli läbi lugeda vanad EV-aegsed seadused. 1925. aastal oli esimene Tartu Ülikooli seadus ja järgmine seadus oli vist 1939. a., siis Eesti ülikoolide seadus, siis oli juba tehnikaülikool ka. Mulle meeldis seal eriti üks punkt, mida ma siis, kui mõni punnis vastu ühiskondlikke ülesandeid täita, refereerisin – kui ülikooli professor keeldub temale valimistega pealepandud tema kompetentsi kuuluvat tööd vastu võtmast, siis ta peab kirjutama seletuskirja riigi haridusministrile. See tähendab, et ta tunnistab end ebakompetentseks. Ja kui ta teist korda samale ametikohale valitakse, siis tal on õigus ka keelduda. Aga see, et ta ei tohi keelduda ametitest, siis see puudutab just eriti teaduskonna juhte ja ülikooli juhte.

See oli nõukogude ajal, kui rektor A. Koobil oli muidugi väga õige idee, et kõik dekaanid peavad olema professorid, sest dekaan on ikka professorite ülem ja dotsent ei saa neid juhtida. A. Koop nägi vaeva filoloogide dekaani leidmisega. Ma olin siis parteikomitee liige ja ükskord rektor Koop tuleb ja ütleb – no rääkisin Aristega, kes ütles, et mis sa nüüd, ma ei saa isegi oma vanemlaboranti kamandatud. Nii et filoloogidega oli häda. Oli probleeme, selle ameti said Harald Peep ja hiljem Agu Künnap. Nii et Koop tegi tegelikult kõik dekaanid professoriteks, täpsemalt, dekaani kohale valiti vaid professorid. Kui tuli perestroika ja Eesti riik ja Kärner oli rektor, siis ma mäletan, et akadeemia poolt R. Villems (ta polnud siis president, oli akadeemia liige) leidis, et dekaan ei pea üldse olema professor, dekaaniamet niisugune tülikas, tööd segav amet, dotsendid käivad küll. Ja siis olingi ülikooli valitsuses, kuhu kuuluvad dekaanid, mõni kuu mina ainuke professor. Aga siis veidi hiljem hakkas see jälle taastuma, arstiteaduskonnas ei ole kunagi dotsent olnud dekaan. Selles mõttes A. Koobil oli selline kindel õige mõte. Mina olen kogu aeg pidanud seda õigeks, et isegi prodekaan ei tohi olla alla professori, sest nad peavad ju täpselt sama moodi valitsema, kui nad on kohale pandud. Et teaduskonnas kord valitseks, sõltub ju ikka professoritest, ei saa ju dotsent, mingi õppeprodekaan juhtida professorite õppetööd. Meil on seda palju olnud ja on praegu ka. Vanal tsaariajal ja Pätsi ajal niisugust asja ei olnud, ülikooli kõigi tasemete juhid olid professorid.

1980ndate lõpul-1990ndate algul muutusid ka üliõpilased, nad hakkasid rohkem välismaa poole vaatama. Aktiivsed olid nad alati olnud. Tegime üleminekul uued õppeplaanid, aga residentuuri (arstide täienduse) jaoks ei olnud raha. Mina olin Ameerikas käinud ja tundsin seda süsteemi hästi. Seal oli nii, et resident võttis pangalaenu ja kui lõpuks pea oli hall, siis olid kõik laenud tal makstud. See tekitas meil vastuseisu. Otsisime seda raha ja pikkamööda hakkas see tulema, väiksed stipendiumid.

Praegu saavad residendid rohkem palka kui ülikooli dotsent. See on arstiteaduskonna lõpu algus, enam arstid ei tule doktorantuuri. Ja näiteks meie erialadel, anatoomia, patoloogia, farmakoloogia, füsioloogia jne, ei saa ju õpetada ainult keemikud, proviisorid ega bioloogid. Põhiharidus peab olema arsti oma, aga neid doktorante ei ole. Aga kliinilistel erialadel arstid ikka kaitsevad väitekirju, kuid ka mitte igal erialal. Aga need on samal ajal ka residendid. Doktorandi stipendium on 4 korda väiksem kui arstiteaduskonna lõpetanud arst-residendil, nad saavad vahel valvetega veel lisaraha, saavad ca 2000 eurot kuus. Kes tuleb siis doktorantuuri, on palju lihtsam töötada.
Need meenutused on sündmustest 25-30 ja rohkem aastaid tagasi, paljud sündmused ja tegemised on juba ununenud.
25. IX. 2017

Loe ka teisi ülikoolilugusid!

Pane oma lugu kirja!