Õpetajast müügiesindajaks

1990. aastate tööelu ja töötamine Lisatud: 31.07.2018

Olen Tartu Ülikooli haridusega emakeele õpetaja. Töötasin 1990ndate alguses lasteaiaõpetaja ehk nagu siis öeldi, kasvatajana. Oma väikeste laste kõrval oli see mulle enamvähem sobiv võimalus, kuna lähedases koolis õpetajakohta ei olnud. Viimase palga, tegelikult puhkuseraha, sain täpselt enne Eesti krooni tulekut, st 19. juunil 1992, rubladena. Sügisest mind lasteaias enam ei vajatud, sain koondatud kui kõige vähem aega lasteaias töötanud pedagoog. See oli aeg, kui sündimus vähenes rohkem kui poole võrra, pealegi maksti lapse kodus kasvatamise eest ka toetust.
Olin terve talve töötu, käisin usinasti töötukassas (või kuidas selle nimi siis oli?). Kahjuks kaotas ka abikaasa vastu kevadet töö, mis tegi meie kolmelapselise pere elu-olu mõneks kuuks päris keeruliseks. Maikuus pakuti mulle võimalust õpetada samas piirkonnas tööta jäänud venekeelsetele inimestele eesti keelt. Haarasin sellest võimalusest rõõmuga kinni. Kokku õpetasin järjest kahte gruppi, õppematerjalid tegin ise, samuti programmi – 1993. aastal ei olnud veel eesti keele kui võõrkeele õpetamiseks täiskasvanutele mingeid õpikuid.
Suvel puhkasin, kuna abikaasa oli asutanud ettevõtte ja rahapuudusest saime üle, kuid sügisest alates soovisin meeldima hakanud täiskasvanute keeleõppega jätkata.
Ühtegi sobivat ametikohta parasjagu ei pakutud, seetõttu panin ise kuulutuse üles, et annan tunde. Nii ma siis õpetasin vene ja inglise keelega inimestele, siis juba Tallinnas, poolteist aastat eesti keelt. Alates 1994. aastast töötasin ka ettevõttes Lexistare, kus keelt õpetati peamiselt töötutele ja seda Eesti riigi kulul.
Kuna suviti keelekursusi ei toimunud, jälgisin hoolega tööpakkumisi. Vajadus oli korralikuma teenistuse järele, sest lapsed kasvasid ja väljaminekud koos sellega. Sel ajal olid kõige suuremad palgad, nagu ilmselt ka nüüd, finantssfääris. Kuna lähemates haridusasutustes vabu töökohti ikka ei olnud, siis jäi mulle silma pakkumine, kus otsiti müügiesindajat kindlustusseltsi Polaris. Käisin töövestlusel ettevõtte Tartus asunud peakontoris ja saingi tööd, mis sobis mu eluviisiga. Andsin oma üsna väheseks jäänud õpilastele tunde edasi, kindlustuses ei nõutudki täistööajaga kaasalöömist, samas oli sealne kolleegide seltskond väga meeldiv. Palju oli minusuguseid töötuid haritlasi ning erialaselt hästi haritud inimesi, ehkki rahandusest ja kindlustusest me keegi suurt midagi ei teadnud. Ka sain toredaid kliente, kes sel ajal uuest euroopalikust kindlustusest samuti vähe teadsid. Kindlustusturg oli küllaltki hõre, meie ettevõte pakkus suurepärast teenust tänu heale väljaõppele ja sõbralikule suhtumisele nii töötajaisse kui kundedesse. Õppisime palju üksteiselt.
Kindlustuslepinguid sõlmiti Polarises peamiselt nii, et helistasime mõnda ettevõttesse ja küsisime luba tulla oma pakutavat tutvustama. Kohale minnes rääkisime läbi firmaomaniku või -juhiga, samuti kohtusime töötajatega. Minul olid kõigi toodete sõlmimise õigused, nii et sobiva lahenduse leidmisel sõlmisime kohe lepingu ja kasseerisin ka sissemaksu.
Maal oli autoga enamasti tore ringi liikuda, kuid mäletan ka kiilasjääga metsade tagusesse asulasse sõitmist. Kiirus oli umbes 10 km/h, aga ikkagi nutsin rooli taga hirmust, sest auto ei kuulanud pea üldse sõna, kuid ka ringi ei olnud võimalik seal keerata. Õnneks ei tulnud sel lõigul keegi vastu ja ka tagasiteel vedas. Hiljem tuli välja, et sellistes väiksemates maakohtades jäin silma kui tarmukas ja ettevõtlik inimene. Üks mu hilisem kolleeg tunnistas, et just minuga rääkimine ja minu käikude jälgimine innustas teda väikesest maapoest Eesti Kindlustusse tööle minema.
Müügitöö tollasel suhetel ja isiklikel kohtumistel põhinevas vormis sobis mulle päris hästi, ehkki teadsin, et tegelikult tahan ikkagi õpetaja olla. Sain oma õpetamiskirge rahuldada uutel kolleegidel sisse elada aidates ja aeg-ajalt õpetasin eesti keelt kursustel ikka edasi.
Polaris oli suurepärane ettevõte oma töötajatesse suhtumise osas, seetõttu seisid kõik ka oma ettevõtte eest. Kahjuks läks kogu ERA panga ja Polarise grupp 1990ndate aastate lõpu majanduskriisi ajal pankrotti. Töötajad võeti kõik üle Sampo kindlustusse, milline ka kehtivad kindlustuslepingud üle võttis. Mäletan sellest segasevõitu üleminekuajast, et üks Polarises küllalti suurele summale kindlustatud inimene suri, kuid tema perele maksti kindlustussumma kenasti välja.