Oli aasta 1991 sügis, käisin 11. klassis. Eesti koolid hakkasid Soome koolidega suhteid looma. Meie klass oli humanitaarkallakuga ja olime umbes üks aasta soome keelt õppinud, kui see reis päevakorda tuli.
Minu esimene välisreis.
Dokumendid aeti korda kogu grupile korraga, saime venekeelsed välispassid. Arvan, et see reis võis kesta umbes 5 päeva.
Olin oma esimestel laevasõitudel merehaige. Need tunnid möödusid reelingu ääres öökides või tualetis kraanikausi kõrval seistes. Mõne aasta pärast merehaigus taandus kuidagi iseenesest.
Soomes nägin esimest korda banaane ja ka sõin esimest korda elus banaane. Poes kaubavalik võttis silmad kirjuks. Hästi kallis tundus kõik. Mäletan, et kohalikus toidupoes vaatasin hästi kaua mingeid allahinnatud dressipükse nailonist, musta värvi, meeste omad, üsna odavad ka minu vaatepunktist, vedelesid mingis suures kastis nagu praegu Selveri laadapäevade ajal. Mind võõrustav pereema ei saanud kuidagi aru, mis üht tütarlast nii hirmsasti köidab nende dressipükste juures. Aga minu senises garderoobis olid olnud vaid puuvillased, kiiresti väljavenivad dressipüksid ja selline kunstmaterjal tundus väga ihaldusväärne. Lõpuks ostsin ära ja kandsin neid dressipükse päris mitu aastat hea meelega. Mingist bensiinijaamast ostsin vennale kingituseks kruvikeerajate komplekti, umbes kümmekond eri suurusega kruvikeerajat ilusas kilepakendis. Vend oli väga rahul ja hindas ja seda kingitust.
Liiklus tundus Soomes hästi viisakas. Olime ülekäigurajast mitu meetrit eemal, aga autojuhid said aru, et soovime üle tee minna ja jäid juba aegsasti seisma.
Olime majutatud kohaliku kooli õpilaste peredesse. Eriti ei mäleta, mida me nende noortega koos tegime või kus käisime, aga hästi on meeles mind võõrustava koolitüdruku vanemad. Nendega tekkis hea klapp, nad tundsid mu vastu huvi, olid mõistvad ja taktitundelised. See pere polnud vist varem eestlasi näinud ega meist nõukogude ajal palju midagi kuulnud. Olid üllatunud, et meie keeled nii sarnased on ja et meil suhtlemine üsna kenasti sujub. Mäletan, et mul olid kaasas mõned must-valged fotod oma pere tegemistest, kuidas olime siin hakanud oma talu üles ehitama. Kuna tegu oli maainimestega, siis see teema pakkus neile huvi. Pereisale avaldas muljet, et mu isa oli oma kätega ehitanud Belarussi-sarnase traktori. Nad küsisid ka kolhoosikorralduse kohta, mis meil hiljuti oli lõppenud. Kui ütlesin, et meie kolhoosis oli umbes 500 töölist, siis see tundus neile uskumatult palju ja nad arvasid, et laps ajab udujuttu. Näitasin neile ka fotosid Balti ketist, kus oma perega olime käinud. Paistis, et see oli nende jaoks uudis ja nad ei teadnud sellest midagi.
Tundub, et fotod sellest reisist on pärit sellelt soome perekonnalt. Umbes kümmekond pilti, taga soomekeelsed tekstid. Ei mäleta, kas need saadeti hiljem postiga või saime viimasel päeval. Hiljem kontaktid selle perega katkesid.
