Aasta siis oli 1990. Olukord Tallinnas Mustamäe haigla sünnitusosakonna patoloogias, kus nädalakese olin sunnitud veetma, oli väga hirmus: üks ämmaemand oli nii kuri, et tema vahetuse ajal hoidsid sünnitajad jalgu ristis, et jumala pärast ei peaks last sõimu saatel ilmale tooma. Palatis oli kogu aeg jube külm, hommikumantlid olid koledad räbalad ja hügieenitarvetest ei hakka rääkimagi. Ühesõnaga, olin valmis merre sünnitama, selle asemel, et sinna haiglasse mõne kuu pärast tagasi minna.
Kuna mu abikaasa oli juhtumisi Kesk-Soomes TIPi lõpetamise järgsel praktikal, teatasin talle, et mingu lähimasse haiglasse ja uurigu, kas seal sünnitada saab, muidu ma keeldun üldse last ilmale toomast. Kuulekas mees läkski Jyväskylä Ülikooli haiglasse, kus talle öeldi, et tulgu ja sünnitagu, pole probleemi. Haiglapäeva hind oli 6 marka, mis isegi meie jaoks oli olematu summa.
8 kuud rasedana sõitsin Soome, seadsin ennast mehe ja tema kursusekaaslase tillukeses korteris sisse, võtsin kohaliku küla ämmaemanda juures arvele ja hakkasin lapse sündi ootama. Minu igapäeva-elu seisnes kauplustes allahinnatud toidukraami otsimises, toidu vaaritamises ja kõhu kasvatamises, millega sain peamiselt Kismeti šokolaadi ja banaane süües suurepäraselt hakkama. Kui ühel päeval avastasin, et otse maja taga on seenerohke metsatukk, siis hakkasin ka seenel käima ja meie toidulaud muutus kohe hulga mitmekesisemaks. Sellega sai nalja kah, kui üks proua-majanaaber küsis, kas ma ikka tean, mida teen ja et seeni peaks siiski poest ostma. Eriti rasedana olevat vastutustundetu niimoodi riskida. Minu jaoks tundus mõte seeni poest osta äärmiselt absurdne – ma olin ju eestlane ja vanematega koos lapsest saadik seenel käinud.
Ühesõnaga – kõht muudkui kasvas, aga laps ei tahtnud kuidagi sealt väljuda. Kui aeg juba nädalake üle oli, soovitas ämmaemand mul sauna minna ja vihelda, et lapsukesele väljumiseks märku anda. Sauna meil ei olnud, ent kui kaks nädalat tähtajast üle oli, võeti mind lõpuks haiglasse ja oldi nõus sünnitus esile kutsuma.
Haigla oli minusugusele nõukogude-tervisesüsteemist tulnule täielik paradiis. Valged kohevad saunalinad olid riiulitel ja neid võis täitsa vabalt vahetada nii palju kui süda ihkas, samasugune imepehme hommikumantel anti kasutada, linu vahetati paari päeva tagant ja mitte keegi ei riielnud. See oli veel kõige uskumatum asi. Lisaks oli sünnitust ootavatele emadele sisse seatud õmblustuba, kus suur valik nunnusid flanellkangaid, lõiked ja õmblusmasinad. Nägin seal vaid paari üksikut õmblevat rasedat, aga mina käisin pea iga päev neid kangaid seal silitamas. Ise ma õmmelda ei osanud, seega toppisin mõned armsad roosad kangatükid endale kotti kaasa – noh, et niisama saadud ja patt oleks võtmata jätta.
Sünnitusest mäletan niipalju, et lasin teha epiduraal-tuimestuse, mis Eestis tol ajal suht tundmatu asi ja muretsesin, et kuidas ma ikka nende soomlastega valude käes oimetuna soome keeles räägitud saan. Tuli välja, et väga hästi – oma mehega, kes sünnituse juures oli ja kah mulle mingeid juhtnööre üritas anda, riidlesin eesti keeles, ämmaemandale, kes lõpuks teatas, et “pea paistab”, käratasin “en usko” puhtas soome keeles.
See, mis sünnitusele järgnes, oli kah imeline – õde aitas mind kohe dushi alla, kui sealt tagasi tulin, ootas puhas voodi, kus meile mehega serveeriti apelsinimahla ja muffineid. Nagu välismaa filmis! Kui tütrekese sõrmed-varbad üle loetud, veeretati ka tema meie juurde ja mäletan, et tundsin siis lisaks jubedale väsimusele suurt ja puhast õnnetunnet.
Enne väljakirjutamist õpetati haiglas tite mähkimist, riietamist, vannitamist ja küünte lõikamist. Ja mitte ainult vastsele emmel, vaid ka issile, kes sai käe valgeks lisaks eelpool mainitud tegevustele ka lapse juuste lõikamises. Nimelt oli meie beebil nii pikk tukk, et enne haiglast lahkumist tõi üks tore õde meile käärid ja soovitas lapse tukk lühemaks lõigata. Kuna mina keeldusin kääridega oma lapsukese kallale minemast, jäi see töö mehe teha. Igal juhul kulusid kõik õpetused vägagi marjaks ära, sest kaks nädalat pidime veel Soomes olema ja ega mul seal kelleltki nõu küsida olnud.
Haiglast lahkumiseks valmistusin korralikult – polsterdasin ennast ühekordsete mähkmetega ja toppisin neid lisaks ka lapse kotti põhja alla, nagu tõeline salakaubavedaja. Mähkmed ju poes väga kallid ja haiglas niisama käes. Püüdsin ka mehele mõned mähkmed vöö vahele sokutada, aga ta miskipärast keeldus minu sekeldamisega kaasa minemast. Igal juhul haigla uksest väljudes oli väike värin sees ja see meenutus ajab praegugi veel muigama. Nädalake hiljem läksin last näitama küla arstikeskusesse ja kui sealsele õele, kellega olin juba täitsa heaks sõbraks saanud, mainisin jutu sees, et võtsin “paar mähet” haiglast kaasa, vaatas ta mind kuidagi haletseva pilguga ja tõi kõrvaltoast veel terve suure paki lisaks. Ning lutipudeleid, rinnapumba ja veel mingeid vidinaid, täpselt ei mäleta. Ma olin uskumatusest tumm ja pisarateni liigutatud ja valmis Soome tervishoiusüsteemi kiitma ja kaitsma kogu maailma ees:)
Paar nädalat peale sünnitust veetsin veel Soomes ja kondasin oma vastsündinuga mööda kaubanduskeskusi. Lapsuke rippus rinnal ja mina ladusin korvidesse riidekraami ja kodumasinaid. Kuna me olime ostnud ka auto – uhke sinise Lada 07 – siis tundus igati mõistlik see erinevat kraami täis osta, kuna Eestis tol ajal riiulid üsna tühjad olid.
Koju tagasi sõitsime vastsündinuga auto tagaistmel ja hoidsime piirivalve kontrollis mõlemad hinge kinni, et ta ikka kuss püsiks. Ma ei olnud päris kindel, kui seadusega kooskõlas minu tegutsemine üldse oli – sõita välismaale ilma lapseta ja tagasi lapsega. Ja rahakoti vahel lihtsalt üks haiglast saadud paber, et olin lapse seal sünnitanud. Aga kõik sujus tõrgeteta ja tagasi vaadates oli see muinasjutuline kogemus ja armas mälestus kogu eluks.