Teel Pariisi!

Bussireis või pöidlaküüt? Soome maasikaid korjama või Pariisi uudistama? Lisatud: 11.09.2017

Autor: Tiina Katrin - 1975

1994. a alguses tekkis Tiinal ja Katrinil hirmus kiusatus minna Pariisi – paljud tutvuskonnast käisid ja Euroopasse hääletamine oli üsna tavaline ja populaarne reisimisviis. Üks sõbratar oli Pariisis juba lapsehoidjana üle poole aasta tööd teinud, teine klassiõde oli au-pair Saksamaal – no vaja ju neile külla minna, muu hulgas. Ja kes see siis Triumfikaart näha ei tahaks, kui keskkooli kohustuslik kirjandus veel värskelt meeles on?

Toona oli ülioluline saada viisa, ilma viisata Schengeni ruumis reisida ei saanud. Kui isiklikke kutsujaid ei olnud, oli võimalus kiriku vahendusel Taizé´st kutse saada, see oli 90date keskel usulise ärkamise aegu väga populaarne reisimikoht, kuhu korraldati nii bussireise kui mindi ka omal käes. Katrini ema rääkis tuttava kirikuõpetajaga, kes noorele usuteaduskonna üliõpilasele ja ta sõbrale mõningase arutelu peale lahkesti soovituskirja andis ning mõni aeg hiljem oli meil ametlik kirjalik kutse käes.

Käsime Prantsuse saatkonnas viisat saamas, oli teatav ärevus hinges, et kas ikka saame. Saime. Ja seejärel saime Saksamaa transiitviisa, mis ametlikult kehtis 24 tundi st selle ajaga pidanuks me Saksamaa läbima.

Ettevalmistus oli lihtne, magamiskott Jermakki (toonane parim seljakott, presendist ning alumiiniumraamiga), reisiriided valmisid just Tartusse tulnud Abakhani poe kangastest. Sai õmmeldud meile mõlemale lühikesed, kummipitsiga äärtes, retuusid ning ostetud sealtsamast paar T-särki, millel Uppsala ülikooli mingi ürituse logo.

Toidu osas sai kaasa võetud paar lihakonservi ja Kaubahalli juurest ostetud ja realiseerimistähtaja ületanud Snickersi šokolaadid, u 20 tk.

Reisile võtsime ikka raha ka kaasa, kahepeale oli meil kokku umbes 40 dollarit. Katrin pakkis kaasa ka medikamente, sest mine tea, mis võib juhtuda ja kas seal Läänes üldse midagi toimivat on, eksole.

Hääletamisega oli Katrinil pikk kogemus, oli ta ju aastaid Tartu ja Põlvamaa vahet hääletanud. Vaese tudengihakatisena liikuski ta Eestis ühest punktist teise hääletades ja välismaale polnud seni kunagi saanud. Tiina kogemus toetus raamatule „Matk naeratuse eest“, reaalselt tee ääres seismise kogemus puudus. Tiina: „Eks see andis tunda, et polnud varem tee ääres seisnud, olin nõus käe tõstma alles Poolas“.

Hääletades kohtusime enamasti väga toredate ja avatud inimestega. Oli see siis rekka-juht, kes kinkis oma hääletajatele pehmeid mänguasju, või tore autojuht Frankfurdi juures, kes ei pidanud paljuks teha 150 km ringi, et meid kohale viia. Oli muidugi ka paar opakat – näiteks kaunis umbkeelne hindu, kes lubas Tiina naiseks võtta ja selle nimel islandi keele ära õppida (Estlandi asemel Islandi kuulmine oli väga pikalt üks tüüpilisemaid geograafilisi vigu). Tiina arvas, et tema mingi abielu nimel islandi keelt küll õppima ei hakka.

Eriti eredalt on meelde jäänud mõned seigad. Tee viis meid läbi Poola, 30 km enne Varssavit passisime ühes bensiinijaamas, kus rääkisime end keskealise proua autole, kes suundus Wrocławi poole. Ega ta meid väga tahtnud peale võtta, inglise keelt ta ka ei rääkinud. Aga kui autos selgus, et tegelikult räägime meie vene keelt, siis muutus ta väga südamlikuks. Nüüd jutt lippas ja selgus, et proua Martina ei taha meid kuidagi sellel õhtul enam hääletama lasta, sest tema südametunnistus seda lihtsalt ei luba, ja pakkus välja, et tuleksime ööseks tema väikesesse datšasse. Olime nõus. Väike suvila osutus tegelikult talviseks suusapuhkuseks tehtud puhkekodu tüüpi majaks, millel oli nö poolkorruste kaupa 6 korrust, suur söögisaal, ei tea kui palju numbritube. Perenaine oli selle endale kunagi soetanud ja plaanis oma vajaduste järgi ümber ehitada. Igal juhul veetsime me lõpuks 2-3 toredat päeva Lõuna-Poolas, külastasime kohalikku katoliku pühapaika, allikat, kus Katrinile tegi hirmsasti nalja allika lähedal müügiputkakeses müüdav neitsi Maarja kujuline pudel, mille korgiks oli neitsi pea… Lõpuks otsis Martina meile rongipileti Saksa piirini, Zgoreletsi linnakesse, sest nagu ta ütles, tema närvid vastu ei pea, kui me veel Poolas hääletame ning lõpetuseks kinkis meile fotoaparaadi ja ostis ka filmi sisse, tänu millele on meil sellest reisist olemas ka pildilisi jäädvustusi. Rongijaamas oli väga pisaraterohke hüvastijätt ning Martina andis raudteejaama turvadele ka pistist, et need meil rongi saabumiseni silma peal hoiaksid. Rong viis meid piirilinna, mis on sarnane Valga ja Valkaga: Poola pool Zgorelets, Saksa pool Görlitz. Üle piiri viis sild ning me jalutasime väga enesekindlate nägudega sealt üle, lehvitades oma transiitviisaga passe. Siis kõmpisime linnaserva, et taas hääletama hakata. Meil oli tegelikult õigus Saksamaal viibida vaid 24 tundi, aga ega see meid eriti muretsema pannud. Plaan oli minna Heidelbergi ja siis Pariisi.

Seekord saime juppide kaupa edasi, palju käisime ka jala, tundus mõistlikum kui ühel kohal passimine, kiirtee see niikuinii ei olnud. Lõpuks võttis meid peale noor pereisa, kes sõitis 30 km kaugusele Bautzenisse. Oli juba õhtune aeg ja ta pakkus, et võiksime sellel õhtul veeta aega tema perega ning saada öömaja. Imetore perekond, kes elas Bautzeni vanalinnas. Perenaine oli hetkel pisipojaga kodune, teismeline tütar pidas suvevaheaega ja pereisa käis tööl. Katrin ja pereisa leidsid kähku ühise keele 70date proge-rocki tõttu. Igatahes leidis perenaine Gabbi kohe, et külalistele peaks ka veidi Saksamaad tutvustama. Tutvusime kohaliku sorbi kultuuriga ja kirikuga milla ehitasid katoliiklased ja luterlased kahasse, kirikuruumi sõbralikult jagades. Siis käisime kohalikus dinosauruste pargis – kohalik entusiastist kooliõpetaja armastanud eelajaloolisi elukaid ja hakanud neid siis vaikselt tegema, elusuuruseid ja -täpseid dinosauruste kujusid. Pererahvas ostis meile ka piletid Dresdenisse ja andsid ka raha, et saaksime külastada Zwingerit ja teisi muuseume, pakkisid karbis kaasa lõunasöögi ja õhtusöögi. Veetsime sellegi perekonna juures mõnusalt paar päeva, aga hing kibeles kangesti edasi, sest pidime jõudma veel ka Heidelbergi Katrini klassiõe juurde ja Pariisi ja kõige lõpuks ju ka Taizé´sse. Ühel hommikul viis perenaine meid ilusti kiirteeäärde kõige paremasse hääletuskohta ja pisarad silmis lahkus ise kiirelt. Ähvardades veel, et muidu ta ei lasegi meil minna.

Heidelbergis selgus, et Katrin oli loominguliselt lähenedes unustanud oma klassiõde sellest informeerida, et me talle külla läheme. Viimane autojuht otsis meile lahkesti vajaliku aadressi üles ja viis meid õigele tänavale kohale. Kui me maja värava ette jõudsime, siis… oleks vist pidanud ikka kirjutama. Klassiõde oli au-pairiks üsna rikaste inimeste juures, kelle maja oli nagu lossi ja kindluse vahepealne moodustis: uhke, 3 korrust, 11 tuba, paksude väravate taga ja soovimatutele külalistele raskesti ligipääsetav, lisaks tuli väga kahtlustava olekuga välja ka naaber, kes meid teraselt jälgis. Leidsime õnneks ka nö teenijate värava ning meie tõeliseks õnneks oli klassiõde kodus, majavalves, ning tema perekond kuskil suvitamas. Noorte boheemlike kunstilembikutena diagnoosisime me perekonnal maitselageduse ja snobismi. Igatahes veetsime me Heidelbergis toreda nädalavahetuse.

Prantsusmaale viis meid üks tore noormees, kes pidi meid alguses ainult Saarbrückenini viima, aga siis muutis meelt. Ta oli ise teel Prantsusmaale Chateau-Landoni nimelisse külakesse oma kirjasõbra perekonna juurde. Vabandas veel, et tema mööda kiirteid ei sõida, et talle meeldib autoaknast loodust vaadata. Õhtusöögi ajaks jõudsime siis autojuhi sihtpunkti, oluliselt lähemale Pariisile kui olnuks Saarbrücken. See oli imeline kogemus: ehtprantslaslik mõnus õhtusöök, välja tassiti 2 suur lauda, ühel valmistatid süüa ja teisel söödi. Öö veetsime telgis ja hommikul ootas meid taas uskumatult tore üllatus, Prantsusmaal oli mingit sorti püha ning sestap olid pererahvas ning autojuht otsustanud, et ega meil pühade ajal, kui keegi ei sõida, hääletada nii kui nii ei õnnestu ja nii kinkisid nad meile rongipiletid Pariisi.

Esimene mulje Pariisist oli õudne: Gare-de-Lyon oli päris jube koht, teine mulje naljakas: sõbranna elas toona Pigalle’i platsi lähedal, mis teadupärast on selline… melupaik, ütleme nii. Meie seda toona ei teadnud. Aga lõppeks oli Pariis imeline, veetsime seal mõnusalt nädala. Jalutasime metsikult mööda linna: Montmartre’i ja Pere Lachaise’i kalmistud, triumfikaarte tänav ja kõige modernsema juures tantsivad purskaevud, Louvre (kuhu me läksime väga enesekindlalt sisse 17-aastastena, et saada tasuta, ning õpilaspiletiks vehkisime toonast Tartu Ülikooli raamatukogu ligejapiletit, mis oli 90datel reisivate noorte jaoks täiesti fenomenaalne dokument: vastavalt vajadusele võis see olla ükskõik, mis, kasvõi juhiluba, meie jaoks oli see siis õpilaspilet), Notre’-Dame, Saint Chapelle, Eiffel.

Aga peale nädalakest hakkasime vaikselt sättima Taizé poole. Tundsime kohustust ka seal ära käia, kuna nemad ju meile kutse olid saatnud. Kui me saabusime, pidi seal olema vaikne õhtu, aga tegelikult oli melu missugune. Laagri töötajad olid uskumatult heasüdamlikud ja kannatlikud ja lahked. Taizé nädal oli suur puhkus, töötasime köögis, tehes kogu laagrile süüa. Seetõttu saime magada barakkides, mitte telkides. Tormiga oli see väga hea. Meelde on jäänud tohutud katlad, kus kees läätse-porgandiroog. Ise sõime põhiliselt puuvilja-jogurtisalatit ja juustu ja imehead värsket krõbedat saia, eelis köögis töötamisel, oli, et said toiduladude valikust endale ise toitu valida. Katrini logist leidub selle aja kohta peamiselt märkmeid: õhtul oli köögist lahkudes jälle tunne, nagu oleks karupoeg Puhhina jänesel külas käinud…

Lisaks osalesin laulukooris; Katrin oli masendunud raamatukogu puudumisest. Oma kaasavõetud 40 dollarit kulutasime Taizé laagri suveniiripoes, ostes kaasa tassi, kausi ning taldriku, väidetavalt munkade tehtud.

Tagasiteele lootsime alguses saada mõne Eesti või Läti või Leedu grupi bussiga, aga keegi meid peale ei tahtnud, väitsid, et bussid on pilgeni täis. Nägime vaeva ka Poola bussidega ja lõpuks vedas meil oma köögitoimkonna kaaslaste bussiga. Nende bussiga saime otse Katowicesse ja sealt rongipiletidki Byalistokki. Ja meil tõsiselt vedas, sest Taize’s busse otsides avastasime, et meie Prantsusmaa viisad, mis meie teada pidanuks kestma veel nädala, lõppesid tegelikult 2 päeva pärast.

Piirilinna Ogorodnikisse hääletasime ja piiri ületasime jala, et siis Leedu pool mõnda Eesti numbrimärgiga autot otsida. Ja mingi ime läbi suutsime saada auto peale, millel oli küll Hollandi numbrimärk, aga mis läks koju Tartusse! Hollandist oli ostetud kaubik, millega siis koju sõideti. Oh seda õnne ja vedamist! Ja autojuhil oli POOL PÄTSI MUSTA LEIBA! Ta naeris kõva häälega, kui me selle näljaselt nahka pistsime. Mäletan, et see viimane auto, mis meid Eestisse tõi, oli täis mööblit, vahepeal istus üks meist ees ja teine pikutas taga diivanil, ning vastupidi. Autojuht tahtis, et me teda üleval hoiaksime, tahtis ühe jutiga Eestisse jõuda ja nii ka läks. Ainuke piir, kus meie seljakotte kontrolliti, oli tagasiteel Läti-Eesti piiril Eesti piirivalvur. Koju jõudsime millalgi 5-6 ajal hommikul. Meie Saksamaalt teele pandud postkaardid ei olnud veel kohale jõudnud ja tegelikult olime me rohkem kui kuu aega Euroopas seiklemas, ilma, et me vanemad ja lähedased meist midagigi teadnuks! Vot sellised ajad olid!

Mälestuste kirjutamise järel tuli välja ka reisipäevik, mida Katrin hoolsalt pidas ning mille toel nii mõnigi kohanimi täpsustus. Meil oli täitsa meelest läinud, et algselt plaanisime ikka rohkem toitu kaasa võtta, aga ilmselt tundus meile mõlemale lihtsam ilma 10 lisakilota.

Loe ka teisi reisilugusid!

Pane oma lugu kirja!

Galerii

  • Logi_3
  • Tiina poes
  • Logi_2