ERMERM

Üleminekuaastad Tartu Ülikooli ajaloo-osakonnas

Aastad ülikoolis Lisatud: 18.04.2017

Autor: Villu Tamul - 1954

Perestroika aastail 1985-1987 valmistas sisuliselt ette rahvusülikooli taastamist. Seejärel ehk rõhuasetus muutus, kuid hüpet polnud. Põhiline muutus Tartu ülikooli ajaloo-osakonnas oli nii ettekirjutiste kui ka sisemise tsensuuri kadumine. Kui varem ütles kuklatunne, milleni võis loengul rääkida, siis nüüd see kadus. See oli kõige olulisem muutus. Kui näiteks varem oli ühel koosolekul õppejõud Tiit Rosenbergile heidetud ette, et üldiselt loengul esitatud jutt nõukogude ajalooteaduse seisukohast õige, kuid naeratab valel kohal, siis nüüd sellised märkused kadusid.

Sisulised muutused
Lugesin tudengitele Venemaa ajalugu 19. sajandil. Tegin seda keisrite kaupa, alates Paul I kuni Nikolai II-ni. Kui seni oli elu-olust vähe kõneldud, kogu keisrite eraelu oli seni „must maa“, siis nüüd see muutus. Näiteks rääkisin pöördumisvormidest, kuidas vastavalt auastemete tabelile kellegi poole võis pöörduda. Tegin selle kohta ka eraldi tabeli, mida jaotasin tudengitele. Nõukogude ajal oli loengukavas lõuna- ja lääneslaavlaste ajalugu, mis nüüd kujunes Poola ajalooks. Eesti Vabariigi ja Rahvusülikooli taastumisega need tendentsid vaid süvenesid ja võtsid formaalsema kuju.

Vormilised muutused
Varem kasutati ajalooõpetuses traditsiooniliselt abivahenditena kriiti, tahvlit ja paberkaarti, milliste kasutamist koolis õpetas kõigile ajaloolastele dots Hillar Palamets. Kuid nüüd tulid overhead kiled – kirjutasid vastava pliiatsiga kilele ja näitasid grafoprojektoriga seinale. Algul see töötas, kuid siis kui tulid arvutid-printerid, juhtus nii, et kui panid vale kile printerisse, siis sulas see ära ning printer läks katki.

Nii vormilt kui sisult muutusid eksamid. Tulid kirjalikud eksamid, punktid, testid. Varem olid suulised eksamid piletitega, millel kolm küsimust. Eksamiruumis oli korraga neli üliõpilast – üks vastas, kolm valmistasid oma vastuseid ette. Suulisel vastamisel oli see eelis, et kogenud õppejõu intuitsioon ütles 5-6 minutiga ära, mida üliõpilane tegelikult väärt on, ülejäänud aeg kulus vaid selle tõestamisele. Kirjalik eksam oli õppejõu jaoks töömahukam – loe eksamilehel kokku punkte ja kui tahad midagi täpsustada, siis küsi veel suuliselt üle. Kirjalike eksamite tõttu ei suudeta/osata suuliselt ennast enam väljendada, teist kuulata ja ka aru saada.

Arvutirevolutsioon
Esimesed arvutid tulid humanitaarabina peamiselt Soomest ja Rootsist. Ka minu esimene arvuti oli humanitaarabi. Mäletan, et neid oli Toomel (ajalookateedrid asusid Toomel ülikooli ajaloomuuseumiga ühes hoones) ühes ruumis palju koos ja ainuke, kes neist midagi jagas, oli kolleeg Aadu Must. Minu esimene arvuti oli veidi intelligentsem kirjutusmasin, töötas DOS-süsteemis, ekraan oli must ja tähed kollased. Arvutil oli kaks umbes 12 cm läbimõõduga pehmeketast – üks oli süsteemiketas (sinna oli salvestatud kogu operatsioonisüsteem) ja teine salvestusketas, lisaks sai ühendada juurde maatriks tehnoloogial töötava printeri. Sellel arvutil sai kirjutatud prof Piirimäe poolt toimetatud üheköitelise Tartu ülikooli ajaloo peatükid. See polnud viidetega väljaanne, eesmärk oli anda ülikooli ajaloole uus kontseptuaalne vaade. Esimesel arvutil said kirjutatud ka „õnnetu“ 2-osaline Uusaja ajaloo õpiku (toimetaja prof Piirimäe) Vene impeeriumi ja Poola 19. sajandi ajalugu puudutavad osad. Ametlikuks kooliõpikuks see ei saanud, kuigi leidis õpetajate hulgas kasutamist.

Raadioloengud
Huvitav kogemus oli pikk seeria raadioloenguid Vene keisritest ja hiljem ka Poola ajaloost. Lindistati Toomel kateedriruumis, mis asus praeguse TÜ muuseumi valge saali vasakpoolsel rõdul (vaatega altari suunas). Hiljem need raadioloengud digitaliseeriti ja on ERR arhiivis ka praegu järelkuulatavad.

Välissõidud
Minu esimene välissõit (esmakordselt väljaspoole NL-i!) toimus 1990. a talvel Gdanskisse (ajaloolastena kutsusime seda saksapäraselt Danzig) koos kolleeg Mati Lauriga. Gdanskis käisid tollal peaaegu kõik meie ajalooõppejõud. Selliseid projekte tekkis tookord palju – sisulist tähendust polnud, kuid raha sõiduks oli. Lähetus ise oli põnev, olime reisil NL välispassiga. Tšaikaga (see oli rongi nimi, mis sõitis marsruudil Tallinn-Minsk) sõitsime Vilniusse ja sealt öösel Vilnius-Varssavi rahvusvahelise rongiga Poola. Tol ajal oli Poolas vene rubla millegipärast väga hinnas, saime vahetusena palju zlotte, mille eest sai sealt osta Lääne kraami. Meil polnud kaasas palju raha, ei riskinud võtta. Nägime kuidas vene toll puistas rongis hoolega mõningaid inimesi. Gdanskis olime nädal aega, elasime mingis aspirantide ühiselamus, kuid teha polnud meil seal eriti midagi. Kuna minu teadustöö oli osaliselt seotud Poola üliõpilastega Tartu ülikoolis 19. sajandil, siis pidasin ühe loengu, kus kõnelesin poolakate õppimisest Tartus ja selle tähendusest. Gdanskis olles käisime ka Sopotis, mis nõukogude ajal oli meile hästi teada kui laulufestivalide koht.
Hiljem tulid asisemad sõidud. Göttingenis toimusid Balti ajaloolaste kohtumised ning kaks korda käisin Groningenis (Hollandis), kus tutvusin Euroopa ülikoolide ajaloo komisjoni liikmetega ja hiljem sain ka selle Eesti-poolseks esindajaks.
Tartu ülikool oli Eesti Vabariigi algul vaene, ei saanud olulisi asju finantseerida. Käisin Itaalias, Sardiinias Euroopa väikeülikoolide konverentsil, kus esinesin ka ettekandega Tartu ülikooli akadeemilistest sidemetest 19. sajandil. Üle poole selle lähetuse kuludest tuli endal maksta, mis oli tol ajal tavaline.