Nõukogude võim lasi mind esimest korda Eestisse kevadel 1987. aastal. Paar korda sai käidud, siis ei saanud jälle. 1991. aastal just mässukatse ajaks olid mul piletid ostetud ja saabusin Tallinna.

1991. aasta septembris käisin koos abikaasa Marega rektor Kärneri juures ja ma umbes tegin talle ettepaneku, et võiks hakata sotsiaalteaduskonnaga täiesti otsast peale. Minu ajend oli, mida ma olin ka aastakümneid varem ühes teaduslikus organiseerimisajakirjas kirjeldanud – ma nägin töötades ühes tööstuslaboris, kuidas kogu aeg bürokraatia süvenes paratamatult ja ma kirjutasin siis soovituse, et sellises liiga arenenud organismis peaks looma nagu uue loote [embrüo], millele kõik eelnevad ametlikud eeskirjad ei kehti ja nad loovad paratamatult oma struktuuri ja muutuvad vähehaaval bürokraatlikuks, aga vahepeal nad on loomingulised. Ja siin oli seda eriti rohkesti põhjust teha, kuna senine struktuur oli nõukogulik. Kärner tegi mulle ettepaneku kirjutada kondikava ja seda ma kohe Californiasse jõudes tegin. Ta võttis selle minu üllatuseks kohe vastu, ilma üksikasju arutamata. Tagasivaates oleks see pidanud tegema mind ettevaatlikuks, et minu kava täiesti vastu võeti.

Ja siis ma hakkasin ruttu otsima väliseestlastest õppejõude, et esimene aasta teha täiesti välismaa õppejõududega. Oli nii, et siinsed kohalikud sotsiaalteaduste ja marksismi-leninismi õppejõud, kes soovisid sotsiaalteadusi edasi teha ja kui nad meie juurde tahavad tulla, pidid võtma enne ühe aasta kursusi nende välisõppejõududega. Nõukogude väljaõppinud lektoril-professoril istuda uuesti koolipinki on väga räigelt nõutud. Aga ma siis juba meenutasin Michel Sittowit, kes 1500. aasta paiku oli Hispaanias õuemaaler-kunstnik ja siis kui ta tagasi tuli oma sünnilinna Tallinna, siis kohalik seinamaalijate tsunft nõudis temalt meistritööd. Kõik arvasid, et ta sellepeale läheb vihaselt minema, aga tema kokkuvõte oli, et selle asemel, et seda võtta traagiliselt, peaks ju seda võtma tõsiselt, aga see ajab ju naerma. Selline naerev hoiak elus on üldiselt kasulik.

Igatahes ma leidsin õppejõude – Toomas Palm, majandusteadlane, kelle ameeriklannast abikaasa võis õpetada inglise keelt jne. Toomas Palm võttis juba oma ülikoolist puhkusesemestri. Ja siis jaanuaris 1992 tuli rektor Kärnerilt kiri, et palun esitage oma õigustus ülikooli nõukogule, et miks uut teaduskonda on vaja. Oh sa kurat! Mina võtsin endastmõistetavalt, et kui rektor mulle ettepaneku teeb, siis on ta vastavate instantsidega läbi rääkinud. Ja ta ei olnud. Ja nüüd olime ülikooli nõukogu ja mina sundseisus. Mina oleksin sel hetkel ütelnud, et jätame selle asja sinnapaika, aga Toomas Palmil oli juba vaba semester võetud ja tagasivõtmatult. Ja see oli peamine ajend, miks ma ei saanud tagasi tõmbuda. Esitasin siis oma laiendatud ettepaneku ja kirjelduse, õppejõud jne. Nõukogu kiristas hambaid ja tundis, et ta on sundseisu pandud ja mina olen nõukogu selja taga Kärneriga sellist tagatoa mängu mänginud. Minul olid juba õppejõud võetud ja nemad pidid, kas tahtsid või mitte, selle heaks kiitma. Aga nad tegid seda vähema heameelega, kui oleks teinud seda kolm kuud varem ja võib-olla oleks nõudnud muudatusi, milleks ma olin valmis. Nii et see pani mind kohe vastuseisu näiteks mu senise hea sõbra Marju Lauristiniga, kes tundis, et sotsiaalteadlastest on mööda mindud. Ta ütles mulle, et kas sa oled ka mõtelnud, mis sa nende lastega peale hakkad, sul on ju kohustused nende laste vastu, kas sa oled mõtelnud sellele ja sellele ja … Jah, olin mõelnud, sest see ja see olid sellised asjad, millele tuleb endastmõistetavalt, kui tahad teaduskonda alustada, mõtelda, nagu õppejõud ja kursused ja kõik selle juurde kuuluv.

Siis tulen hilisjuulis 1992 Eestisse, et sõita Tartusse ja hakata seda käivitama. Lennuväljal on vastas tollase Rahvarinde juhid, kes ütlevad: „Palun hakka [olime sina peal] presidendikandidaadiks.“ Sellest teemast lähen siinjuures mööda, see oli ka omaette naljakas jutt. Ütlesin neile kõigele muule lisaks, et minge Lennart Mere selja taha. Nad näitasid dokumentatsiooni, see asi oli nii mängitud, et nad ei saanud seda teha. Ja mul oli teine väide, et ma olen seotud selle uue teaduskonnaga. Jäi selline kokkulepe, et teisipäev-kolmapäev-neljapäev ma õpetasin ja ajasin teaduskonna asju ning ülejäänud neli päeval läksin kaasa Rahvarinde valimiskampaaniaga. Ja said mõlemad tehtud. Võib-olla kui ma seitse päeva nädalas oleks kampaaniat teinud, oleks ka presidendikampaania tulemus olnud erinev, aga tulemus oli väga rahuldav ja teaduskond läks ka käiku. Septembri algul algasid loengud ja septembri lõpus sain valimiskampaaniast vabaks.

Üliõpilastele oli 35 kohta ette nähtud, avaldusi oli veidi rohkem. Sikutasin veidi ja võtsin mõned veel juurde, mõned neist olid väga tublid. Tegin neile intervjuu, küsisin seda ja teist ja veendusin, et see, mida arvasin intervjuu andmisel, ei olnud eriti tihedas seoses sellega, mis neist inimestest hiljem sai. Aga see oli vahva punt, vägagi koos, nagu nad mulle ütlesid siis ja hiljem – me teadsime, et me oleme katsejänesed ja meiega võib igasugu ootamatuid asju juhtuda.

Siis oli küsimus, kuidas nende siinolevate õppejõududega teha? Endised marksismi-leninismi õpilased, keda oli vaikselt koolitatud politoloogideks, need võtsid selle pakkumise enamasti vastu, mõned libisesid mööda, aga mõned istusid koolipingis esimese aasta tudengitega. Ega nad tipphindeid ei saanud ja seda ei saagi loota, sest 20-aastased on palju paremad eksamivõtjad kui 40-aastased. Aga nad tegid kõik soliidselt läbi ja oli tunne, et järgmisel aastal õpetavad nad neid kursusi edasi ja mina hangin uusi välisõppejõude, kes õpetavad jälle uusi kursusi. Bakalaureusekursused 35 või 37 tudengiga, need olid eesti keeles. Magistrantidele tegin inglise keeles, mida praegu natuke kahetsen, sest ülikool on läinud liiga inglise keelseks magistri tasemel. Aga tollal oli vaja kiiresti lihvida inglise keelt, et jõuda maailmaga ühendusse. Sinna tuli siis selliseid inimesi nagu Eiki Berg, kes tegi doktorit või midagi vähemat maadeteaduste osakonnas ja tuli küllaltki vanem õppejõud Ott Kurs, kes suhtus sellesse ilmselt nii nagu Jaan Krossi Michel Sittow, et ma olen nii kõrgel üle, et see mul tükki küljest ära ei võta.

Õppejõud olid siin üheks semestriks ja ka mina pidin lahkuma – rahad olid otsas, mu palk oli siin praeguse kursi järgi 50 eurot, millega Tartust Tallinnasse sai, aga üle mere lennata ei oleks saanud. Muidugi füüsikaosakonna sööklas Tähe tänaval, kus oli meil dekanaat nelja lauaga, mis kogu meie vara (kui kellelgi midagi vaja, siis pidi kohti vahetama), sai supp-praad-magusroog 50 kroonisendi eest, mis praegu nagu 5 senti. Kuid seal oli toitaineid nii vähe sees, et kõht jäi tühjaks.

Asjaajamist tollases Eestis iseloomustab eelpool räägitud juhtum, kus rektor Kärner ja nõukogu ei suhelnud omavahel piisavalt. Seda aega iseloomustab ka juhtum Tähe tänaval koosolekul meie dekanaadi ruumis. (Mäletan, et detsembris istusime kütmata ruumis mantli, mütsi, salli ja kinnastega. Pliiatsiga sai kinnastega kirjutada, kuid mul oli kaasas üks esimesi lapakaid Tartus üldse ja selle klahve kindaga tippida ei saanud. Kuid kuna meie ruum asus esimese korruse tühiku kohal, siis jalad läksid külmaks.) Kärneril oli väga agar abiline Priit Heinsalu, kelle Kärner delegeeris. Juhtus nii, et tema istus minu laua juures ja mina istusin kaugemal. Telefon heliseb, Priit on lähemal, võtab telefoni ja ütleb – Ei, teda siin ei ole. See on nagu minu telefon ja ma olen siin. Priit katsub toru ära panna, aga viimasel hetkel saan ma käest kinni – see oli telefonikõne Tallinnast, mida ma olin kaua oodanud. Tollal, ime küll, oli teinekord kergem saada kõne Californiasse kui Tallinnasse. See oli musternäide noorest, kes tahtis olla läänemeelne. Kuid Lääne põhimõte on, et anna niipalju teavet, kui võimalik ja nõukogude – anna nii vähe kui võimalik, lõika teavet läbi nii palju kui võimalik.

Teine juhtum oli sealsamas Tähe tänava sööklas. Ajasime juttu teise inimesega ja teenindaja tuleb ja ütleb – Lõpetage kiiresti ära, kell on 5 ja me paneme kinni. Vaatasin kella ja ütlesin – Oh jah, teil on täiesti õigus, ongi juba 5. Kus ma siis sain sõnade valangu! – Noh muidugi on õigus, bla-bla … Tähendab, tema eeldas, et kui ta ütleb, et lõpetage ära, palju tõredamalt kui soomlane või ameeriklane, tuleb samas stiilis vastu – ei ole veel kell 5 jne. Tal oli laskemoon kogutud ja see ei saanud raisku minna. Sellised väiksed seigad.

Olid tublid tudengid, olid tublid õpilased, kaasaarvatud tulevased kolleegid. Sotsioloogiaosakonnaga oli kõige raskem. Psühholoogiaosakond oli ainuke, keda olin valmis võtma enda juurde nii nagu nad on, sest teadsin, et nad teevad tõsist tööd. Nemad ütlesid, et ei tule ilma sotsioloogiaosakonna ja eripedagoogikata. 1993. aasta veebruaris ütles Tulviste ülikooli ajalehes, et nendega, kes soovivad sotsiaalteaduskonnaga ühineda, nende hulgas on katastroofiliselt nõrku osakondi. Sotsioloogia oli selline vahepealne, aga nende õppejõud minu juurde õppima ei tulnud, välja arvatud Henn Käärik. Mul oli esimese aasta II semestril sotsioloogia õppejõuks Ain Haas USAst. Mul oli jutt tollase sotsioloogiaosakonna juhataja Paul Kenkmanniga ja meil peaaegu valmis kompromiss, et tema tuleb üle ilma võtmata kursusi, aga teised teeksid selle ühe kursuse Lääne õppejõududega ära, et siis teavad nemad ja teame meie, et oleme tasemel. Mul oli väga tubli ja tugev abi, prodekaan Sulev Kannike, keda Priit Heinsalu soovitas. Ta oli uuendusmeelne, kuid me ei võtnud arvesse, et tema tuli nii, et tal polnud kontakte ülikooli õppejõududega, minul polnud ammugi. Sellel kohal oleks pidanud olema keegi, kellel olid kontaktid. Kuid Sulev ütles – ei, Kenkmanni sisse ei lase. Kenkmann oli nii nagu tollased inimesed sundseisus olid. Ta oli midagi kokku keeranud laulva revolutsiooni alguses, manitsenud või korrale kutsunud rahvuslikult mõtlevaid üliõpilasi. Ta oli enne seda olnud ka koos Lauristiniga omaaegse sotsioloogialabori liige, mille nõukogude võimud laiali saatsid. Ta oli olukorras, milles paljud teisedki tollased õppejõud – selleks, et midagi head teha, pidi tegema paljugi, mida ei taha. Selle taha jäi sotsioloogia ületoomine katki. Mul on eriti südamesse läinud, kui hiljem mõned sotsioloogia 4. aasta üliõpilased ütlesid, et nemad tundsid end kohutavalt kõrvalejäetuna, nagu nemad ei oleks kõlvanud. Ma saan täiesti aru, et nad suutsid seda ütelda mulle alles aasta hiljem, mitte algul sügisel, et kas me oleksime võinud teie loengutel osaleda? No muidugi, teretulnud! Aga psühholoogiliselt nemad ei suutnud seda tollal teha ja mina ei mõtelnud, et nendega kontakti võtta. Ega siis minust ka poleks ilus olnud, et oleksin tollaste sotsioloogiatudengitega kontakti võtnud, minnes mööda nende õppejõududest. Mul on kahju, et nemad kõrvale jäid.

Esimene aasta oli raske, muidugi ka kohutav küttepuudus, mis tollal üle Tartu ja Eesti. Teisel sügisel tulin jälle tagasi, kevadel oli kogu koormus Sulev Kannikese peal. See oli hiigeltöö, mida ta ära tegi, arvestades, et minul oli mingi prestiiž, temal oli ainult prodekaani prestiiž ülikooli asjaajamises. Ma tõin siia sisse kaks inimest ajaloo-osakonnast. Üks oli Andres Kasekamp, Torontos sündinud, aga juba siin rakendatud ajaloo osakonnas, aga kehvasti rakendatud. Ma ütlen tagantjärele, ilma mingi vihata, et ajaloo osakond oli nõukogude ajal kõige vahvam rahvuslik vastupanuosakond ülikoolis. Aga neil oli sedavõrd rohkem tunnet, et nendest on nõukogude värk üle voolanud nagu vesi hanelt. Nii et teised osakonnad tunnetasid suuremal või vähemal määral, et nad peavad nüüd ümber õppima, et jõuda Läände, siis ajaloo osakonnas oli tunne, et nad on nii tublid rahvuslased, et ei pea midagi ümber õppima. Aga 40 aasta jooksul, sa tahad või mitte, nõukogude värgist hakkas midagi külge, nii nagu minul, tahad või mitte, hakkas midagi Ameerika värgist külge. Nad muutusid mõnes mõttes just kõige vähem uuenduslikuks osakonnaks uutes oludes. Seda juhtus ka laiemalt ühiskonnas, et kõige kõvemad kommunistliku masinavärgi liikmed tundsid kõige teadlikumalt, et nemad peavad ümber õppima ja mõnikord tegid seda ka väga edukalt. Nii et Kasekambale [nii mina seda tarvitan, soome eeskujul] ütlesin, et tule õpeta kaasaegset Balti poliitikat ja ajalugu. Ma õpetasin ise enne seda kursust, kui Kasekamp selle üle võttis. Ta tegi seda osaajaliselt, sest samal ajal pidi ta Londonis tegema oma doktoritööd. Ja teine, keda ma üle tõin, oli dotsent Kaido Jaanson. Miks? Sellepärast, et märkasin, et minu tudengid käisid valikkursusena Kaido Jaansonit kuulamas. Järelikult, seal on midagi. Ja need, kes esimene aasta võtsid koos tudengitega kursusi, hakkasid teisel aastal õpetama. Nii et pärast kahte aastat oli tunne, et nüüd on jalad põhjas. Ei olnud põhjas, jalad olid vaibal ja vaip tõmmati alt ära!

Oktoobris 1994 kutsusin Tiia ja Peeter Tulviste oma juurde külla, rääkisime kõikidest asjadest, aga mitte teaduskonna asjadest. Nädal hiljem dekaanide koosolekul teeb ta ettepaneku, et kõik sotsioloogilised osakonnad – sotsioloogia, eripedagoogika, psühholoogia – liita minu teaduskonnaga. Ma olin vastu, ma olin ainuke, kes vastu oli, sest mis mõtet oli teistel dekaanidel rektoriga selle üle vaielda, nende nahk polnud mängus. Ma küsisin pärast koosolekut Peetrilt, et kuidas oli nende osakondadega, kelle kohta sa ülikooli ajalehe veebruarinumbris ütlesid, et nende hulgas on katastroofiliselt nõrku. Rektor vastas – Oo, nad on ennast vahepeal reforminud. Ainus reform, mida ma vahepeal märkasin sotsioloogiaosakonnas, oli see, et üks õppejõud oli välja puhastatud. Muidugi naissoost, need lähevad alati kõige enne.

Selle peale ma loobusin, andsin asjad üle. Selle aja peale oli Sulev Kannike leidnud tegevust välisministeeriumis, kus ta on siiamaani. Asemele tuli Henn Käärik, sotsioloogialektor. Tema oli pea ainus sotsioloogialektor, kes koos peidus olevate politoloogidega tuli ja võttis Ain Haasi kursusi. Nii et tema kvalifitseerus ja kolmandal aastal oli prodekaan. Huvitav oli, et Käärik sai käskkirja või kuulis ajalehest, igatahes rektoraat temalt ei küsinud, kas ta on nõus olema dekaani asetäitja. Tagantjärgi sain teada, et ma kunagi ei olnudki dekaan, vaadates hilisemaid dokumente, nägin, et ma olin kogu aeg olnud dekaani kt, aga selleaegsetes dokumentides ma seda ei märganud. Nii, et see tuli natuke narristi – kas ma oleks pidanud siiski Sittowi kombel naeratama ja Tulviste ettepaneku vastu võtma? Aga see tuli kohutavalt järsult. Oleks Peeter seal minu juures viibides ütelnud, et ta on kohutavalt surve all ja et ta peab midagi tegema. Mul oleks olnud võimalus ütelda, et jah, ma saan aru, aga kogu selle uue teaduskonna mõte on see ja see ja see … ja kas me saame nüüd midagi välja töötada, et hundid on söönud ja lambad terved. Psühholoogiaosakond – kahe käega vastu võetud, aga kuidas ajame asjad sotsioloogiaosakonnaga ja eripedagoogikaga? Kuidas see käib sotsiaalteaduste alla? Vaatasin, et Jüri Allik avaldab rahvusvahelisi artikleid, sotsioloogias mitte niivõrd, aga eripedagoogika juhataja Jaan Kõrgessaar – ainult vene keeles avaldatud tööd.

See kõik jäi rääkimata nii-öelda sellepärast, et Priit katsus minu telefoni võttes ütelda – ei, teda ei ole siin. See vaimsus, võimalikult vähe teavet anda, võimalikult vähe arutada. Nii nagu Kärner pani nõukogu sundseisu ilma nendega eelnevalt arutlemata, nii tuli Peeter järsku välja sellega nagu pikne selgest taevast dekaanide koosolekul. Minul ei olnud enam võimalik kaubelda, sest temal ei olnud enam kauplemisvõimalust, kuna ta oli juba kõik ette teinud ega saanud enam taanduda. Oli postsovetlik olukord, kus oli läänelikku ja oli sovetlikku ning mina pole kõige parem suhtleja. Kindlasti ma poleks pidanud esimestel aastatel istuma dekanaadis ja ajama asju. Ma oleks pidanud palju rohkem suhtlema üle ülikooli, nii et osa dekaane oleks mõtelnud, et Taagepera on päris kena poiss – aga nad kõik olid mulle võõrad.

Mu abikaasa Mare oli võrratult parem suhtleja kui mina. See oli üks paljudest põhjustest, miks ma temaga abiellusin – mind võlus tema võime täiesti võõraste inimestega suhteid luua. Aga ka temal oli siin omal alal raskusi. Hiljem, kui Kaido Jaanson oli teaduskonnas ja hiljem politoloogia osakonnas, siis rääkis ta pikalt-laialt igasugustest õppejõududest – kes kellega lävib, kes kellega on olnud koos üliõpilasmalevas, kes käib kelle laste sünnipäevadel – nii nagu mina käisin omal ajal isa kolleegide veterinaarõppejõudude laste sünnipäevadel. Siis sain aru, et oleksin võinud olla sama hea suhtleja kui Mare. See, et sa pole olnud nendega koos üliõpilasmalevas ja sellest tulenevalt käinud 10 aastat nende laste sünnipäevadel – seda naljalt tasa ei tee. Sel ajal oletati paljude poolt ja vist isegi Eesti Ekspress kirjutas, et Taagepera paugutas ust ja läheb nüüd tagasi Californiasse ja enam siin nägu ei näita. Mida ma ei suutnud edasi teha, oli dekaanitöö, sest see oli väga teistmoodi seltskond, mis sinna juurde pandi. Mida ma suutsin täiesti teha, oli oma professori tegevus. Et ma nüüd ühe haldusliku küsimuse pärast oma sünnimaast ja –linnast loobun, see oli hoopis teine värk. Ma mäletan, et enne seda arutasin Peeter Tulvistega pidevalt siia asumist ja see oli majanduslikult, puhtrahaliselt, ääretult raske. Tartus elada tollaste palkadega ja tollaste tutvustega oli üks asi, aga elada tollaste palkadega ja ilma tollaste tutvusteta – see oli hoopis midagi muud. Nii nagu nõukogude ajal öeldi – me ei ela oma palkadest, me elame oma sissetulekutest. Ja minul elada palgast, ilma sissetulekuteta, kus käsi peseb kätt, ei olnud võimalik. See muutus võimalikuks põhimõtteliselt siis, kui sain võimaluse California ülikoolist varakult erru minna väga soodsate erutingimustega. Sealne ülikool sai nii oma palgafondi kergendada, aga erufond oli heas korras. Läksin erru nagu oleksin 5 aastat vanem ja 5 aastat kauem töötanud. Ja siis, kui teaduskond oleks endistviisi püsinud, oleks arvatavasti võimalik olnud püsivalt Tartusse asuda. Aga nii nagu asjad läksid, oli kaalukauss – professorina saan pool aega siin olla, aga dekaanina mitte kohal olla on nii nagu vanas eesti muinasjutus – päeval veskit ehitatakse ja öösel müstilised jõud lammutasid – mida sügissemestril rajasid, sellest kevadsemestril tükid langevad. Mitte pahatahtlike jõudude poolt, vaid on teised arusaamad. Mu kõik kolm last siin viibides otsisid töövõimalusi, aga ikkagi, kuidas elad tollase Eesti palgaga ilma Eesti tutvusteta. Nii et kui oli kaalukeelel lapsed ja lapselapsed seal, jäimegi Marega jõlkuma kahe maa vahel.

Ma kirjutasin tollastest sündmustest aasta hiljem Balti Uurimuste Ühingu bülletäänis ja nad tegid seal väga mõistliku asja, et saatsid minu käsikirja Tulvistele ja küsisid, kuidas Tulviste asju nägi. Väga hästi tehtud! Enne praegust lindistust ma nimelt tollast kirjutist üle ei lugenud. Nii, et see on nii nagu ma mäletan praegu. Mul võivad olla mõned vead aastaarvudes ja kuupäevades, aga ma näen seda aega tagasivaates rahulikumalt, võrreldes tollasega, kui see lõpuakt oli küllaltki valus.