Umbes aasta tagasi hakkasin tegelema oma “põlle projektiga”, Teie üleskutsest, kirjutada põlledest, kuulsin alles hiljuti, huvitav kokkusattumus.

Olen tekstiilikunstnik, seetõttu on mind alati huvitanud trükikangad, erinevad tekstiilmaterjalid, mood. Olen väga säästlik ja pean õigeks taaskasutamist. Minu rõõmuks on see praegu väga soositud ja popp.

Mul on 100-aastane maakodu, see on pungil eelkäinud põlvede “varandust”. Ema ei visanud midagi ära, ostis hoopis aina tagavaraks juurde.

Tõstsin kappidest välja kogu põllede tagavara. Pole enam kellelt küsida, aga arvan, et suurem osa põlledest on õmmeldud viiekümnendatel ja kuuekümnendatel. Ema neid ise vist ei teinud, vanaema ammugi mitte. Minu isapoolt vanaema võis küll ka põllesid õmmelda, enamasti aga tegi kleite . Mulle õmbles ta imearmsaid tagant nööbitavaid kittelpõllesid, neil olid ka uhked volangid õla peal. Kohe kindlasti valmistas meie perele põllesid linnast käinud “koduõmbleja “ Senni. Tema tuli kohe mitmeks nädalaks ja õmbles kogu perele, nii meestele kui naistele. Sõjajärgsel ajal polnud kangast saada, Senni pööras vanu riideid ümber ja õmbles nendest vajalikke kehakatteid.

Põlleriideks oli tollal tumedama põhjaga kirju sitskangas, kantideks kasutati mõnd teist kirjut sitsi või ka ühevärvilist atlassi. Minu esiemade põlled oli üsna keerulise lõikega ja väga naiselikud võrreldes nõuka ajal poes müüdavatega. Hästi palju kasutati kanti, taskud olid rohkem dekoratiivsed lisandid kui vajaduspõhised detailid. Põlle alaosa oli trapetsi kujuline , keskkoha külge krousitud või volditud . Hästi istuv kena põll kaunistas naist. Pikad põlle õlapaelad käisid selja pealt risti läbi ja nööbiti külgedele. Õmmeldi ka ühevärvilisi n. linasest põllesid. Sain ämmalt kingiks tema noorusaja põlle, see ongi nat. linasest, triibukangast kantidega, kehasse töödeldud pihaosaga, mis pikeneb ka seljale je on selja keskel kolme nööbiga kinnitatav. Väga naiselik ja peenikest pihta nõudev põll.

Vanasti oli naisele tavaliseks kingituseks “põlleriie”, paar meetrit kirjut sitsi, ikka tumedamapoolset kangast. Mul veel tallel selliseid kangatükke.

Paar sõna ka nn. nõuka aja põlledest. Mul on neid ka mõned veel kasutuses. Need olid lihtsa sirge lõikega, kandjat eriti ei kaunistanud. Aga praktilisemad, tugevamad, suurte taskute ja ühevärviliste kantidega.

Maakodus algab mu hommik suures puupliidiga köögis toimetamisega. Esimese asjana seon ette põlle. See liigutus teeb minust perenaise, nüüd tegelen ainult söögi valmistamise ja muude köögitoimetustega. Mingil seletamatul moel tunnen põlle kandes vanaema ja emaga lähedust, nemad toimetasid kunagi ammustel aegadel samas köögis, sama pliidi ees, sama laua taga. Tajun sidet nende ja möödunud aegadega. Ilma põlleta ma ei oska köögis ollagi ega toimetustesse “sisse elada”.

Ka linnakorteris kannan põlle, seal on see veelgi vajalikum. Minu väikeses elamises on nn. avatud köök. Elutoa parkettpõrandat eraldab kööginurga linoleumpõrandast põrandaliist. Seon põlle ette, see aitab mul teleka ja sohva poolelt köögi poolele keskenduda. Ma ei lähe põllega “tuppa” istuma, kui tõesti telerist midagi kiigata tahan, astun vaid paar sammu parketile ja vaatan korraks sealt seistes, olen ju põlles ja köögi-rollis.

Nagu loete, on põll minu jaoks rituaalne ese: naiselikkuse , väärikuse, ilumeele ja järjepidevuse sümbol.

Nüüd on just mehed suured põllede kandjad, teevad seda lausa uhkusega. Minu lapsepõlves see nii ei olnud. Meie pere mehed küll põlle ette ei pannud, ega nad ju tavaliselt süüa ei teinud ka. Tollal oli põll ikka naiste riietusese ja mehed ei julgenud seda kanda. Ega siis polnud ka nn. meestepõllesid, oleks pidanud lillelist kasutama. Minu vend, kes üksi maakodus elab ja endale ise kuidagimoodi süüa teeb, ei paneks mitte mingil juhul põlle ette.

Aga oli ka erandeid, kus amet nõudis ja tuli ka mehel põll ette siduda, näiteks on meil kodus alles veel turumüüja põll ja sinna juurde kuuluvad käised. Põll oli lihtsast tugevamast valgest puuvillakangast, väga lihtsa lõikega, suurte taskutega. Käised olid väga nutikad asjad varrukate kaitsmiseks ja hügieeni tagamiseks. Need olid riidest torud, mõlemas otsas tunnel kummiga. Ka raamatupidajatel ja muudel asjameestel olid sellised käised.

Poolpõllesid ma lapsepõlvest ei mäleta. Ise õmblesin küll noorpõlves selliseid. Põhikooli ajal õmblesime käsitöö tunnis kittelpõlled, sinna juurde ka rätikese.

Põlled kuluvad kiiresti, veelgi kiiremini lähevad nad “värvist ära”. Alati määrdub kõige kiiremini kõhupealne, eriti kui kõhuke ette punnitab. Lohakas või kiirustav perenaine pühib tihti põllesappa käsi. Aga eks põll ju selleks mõeldud ongi, et alumisi riideid kaitsta. Minugi esiemade põlled on väga pleekinud ja isegi lapitud. Olen neid ju kogu aeg kasutanud. Minu “põlleprojekt “ seisnebki selles, et võtan neilt lõiked, kasutan vana-aegseid kangaid ja õmblen uued põlled. Mul on plaan õmmelda ka mõned pidulikud poolpõlled ja sellised, mida mõnel tekstiilikunstnike näitusel esitada. Igatahes mõtteid on.

Kui hoolega otsida, leian kindlasti ka vanu fotosid põlledega esiemadest ja väikesest endast. Kas oleks huvi?

Selline siis ongi minu meenutus põlledest. Loodan,et sellest on abi.

Lugupidamisega Eve Selisaar s.1955