Alustav ettevõtja

1990. aastate tööelu ja töötamine Lisatud: 05.03.2018

Autor: Eino - 1937

Mind muudatused 1990. rõõmustasid. Palgatöötajast sai ettevõtja iseseisva mõtlemise ja tegutsemisega, ning minu elu on muutnud just minu individuaalne tahte järgi midagi ära teha. Minu lähemas suhtlusringis on kõik kindlustatud töö- ja eluasemega, ettevõtlusega pole aga peale paari inimese keegi soovinud tegeleda, pidades seda liiga suureks riskiks.

Aga kuna kõik on elus juhuslik, siis algas see nii, et ühel maikuu päeval hakkas puidutöökoda külastades silma ehitusjärgus olev soojustatud seintega puitkiosk, millel põrandapinda ligemale 5 ruutmeetrit. Kiosk pidi omaniku poolt Tallinna müügikohta viidama, aga töömeestel oli teada, et ta ei usalda seda tegelikult püsti panna, kuna just sellel perioodil süüdati ja õhati sagedasti kioskeid. Tänu neile kahtlustele saime kiiresti kokkuleppele. Omanik sai 3000 krooni ja meestele saamata jäänud tööraha 800 krooni. Esimene investeering äri tarbeks oli tehtud.

Kraanajuhiga paigaldasime kioski oma krundi piiresse, peaaegu vastakuti surnuaia põhiväravaga ja peale väheldast ettevalmistamist sai kiosk seisukorda, milles võis alustada müügitegevust.
15. mail 1993 avasime kioski ning esimesel müügipäeval oli läbimüük kokku ainult 800 krooni. Müüsime nätse, kartulikrõpse, kompvekke, küpsiseid, mahlu, limonaade, õlut ja muud nipet-näpet ehk nänni. Järk-järgult kauba sortiment laienes ja ka läbimüügid suurenesid (juba üle 2500 krooni). Suuremad käibed tekitasid kasumilisa ja kaupa sai rohkem sisse osta. Aasta lõpuks oli läbimüük 370 000 krooni. Kasum oli 15% juurdehindlusega juba arvestatav.

Inventari osa oli väike: mikrolaineahi 1800 krooni, üks külmik 600 krooni, elektripuhur kioski soojendamiseks. Hiljem ostsime raadio ja ühe sügavkülmiku. Kaupa vedasime Žiguliga Raplast, hiljem Tallinnast. Esimesena hakkas kaupa kohale tooma hulgifirma Agrosif. Abikaasa tegeles müügiga, valmistas ise hamburgereid. Kiosk oli avatud kella 9 hommikul, õhtul 8ni.

Sellel perioodil tuli paljust loobuda, sest kiosk oli avatud kõikidel päevadel. Kergemaks muutus siis kui tütar loobus Tallinnas töötamisest ja asus pereäris müüjana tööle. Omandasime esimesed kauplemiskogemused, sai üle elatud esimesed raskused, rõõmud ja ka kibestumised. Vallas käidi südant puistamas, kirjutati ajalehte kaebekirju, et kiosk on sobimatu surnuaia läheduses, tauniti õlle ja alkoholi müüki. Lisaks sai kiosk avamispäeval, surnuaiapüha hommikul, teenimatult ämbritäie kemmergusegu vastu esikülge kuni räästani. Lõpuks inimesed harjusid ja aastate jooksul sai kuulda ainult tänusõnu.

Kioskis müüsime üle aasta, uued kaubanduseeskirjad nõudsid oma ettevõtte moodustamist ja ka kauplemistingimuste parandamist. Tarbijakaitse nurises, et kaupa on liialt palju sees, tuleb luua paremad tingimused nii müüjale kui ostjale. See oli ka endale ammu selge. Ja nii said alguse kaupluste arendamised, alguses oma elumaja lõunapoolses osas juurdeehitusena, siis juba suuremalt ning pidasime vastu kuni Säästumarketite ja muude kettide tulekuni.