1988. aasta juunis valiti Tartu Ülikoolis enam kui 50 aasta järel taas rektorit. Vastvalitud rektorile, kelleks sai bioloog Jüri Kärner, otsustati kaela riputada ka ametikett nii nagu see oli kombeks kõigis väärikates ülikoolides. Tõenäoliselt valmistati ametikett Kunstikombinaadis ARS ning selle tellimuse ettevalmistamisel oli oma osa Tartu Ülikooli ajaloomuuseumil. Kui kett valmis sai, siis muuseumi direktor Ela Martise arvates oli see liiga läikiv ja särav, mis polnud rektori ametiketile sobiv. Seepärast tegi ta muuseumi restaureerimisosakonna juhatajale ülesandeks muuta kett tuhmimaks. Kuna muuseumis vastavad vahendeid puudusid, siis paluti abi Tallinnast Vabariiklikust Restaureerimiskeskusest (praeguse konserveerimiskeskuse Kanuti eelkäija). Õnneks tol ajal, 1988. aastal, ei kehtinud (või ei hoolitud?) väärtesemete ja museaalide käsitlemisel ning transportimisel kaugeltki sellised karmid reeglid nagu need on tänapäeval. Kuna muuseumid on alati kiratsenud rahaliste vahendite nappuses, ei saanud ka rektori ametiketi Tallinnasse transportimiseks kasutada eraldi sõiduvahendit ega turvalisuse kaalutlusel lähetada pealinna mitut inimest. Seega ei jäänud muud üle, kui restaureerimisosakonna juhataja pani ARSis valmistatud rektori ametiketi oma käekotti ning sõitis liinibussiga Tartust Tallinnasse. Kogemustega restauraatorid tegidki keti „tuhmimaks“. Aga kui Tallinnasse sai tuldud, siis toimetamisi oli seal mitmeid, muuhulgas ka kohvikus käidud – rektori ametikett ikka käekotis – ja õhtul taas liinibussiga tagasi Tartusse.