Õppisin Tartu ülikoolis ajalugu aastatel 1993-1999.

Ülikooli ajal elasin enamuse ajast erakates, mis asusid Karlovas. Kolisin korterist korterisse. Alguses elasin sõbranna juures Õnne ja Kesk tänava nurgal – peldik oli väljas, ehe puumaja ja aguli elu.
Siis järjest erinevatel elu etappidel eri kohtades.

Ükskord saime ema töökoha kaudu (ema töötas metskonnas) Aleksandri tänaval asuvasse metsamajandi hoonesse korteri. Sinna saime niisuguse, kus oli isegi soe vesi sees. Elasime kolmekesi – minu elukaaslane ja mul vend oli siis ka juba ülikooli tulnud. No see oli ikka tõeline luksus, et saab pesemas käia, et vesi on sees. Muidu oli lihtsalt külm vesi aga seal oli ikka sooja vett ka.
Ma proovisin ka ühikaelu ära. Kas 3. kursuse lõpus või 4. alguses kolisin Pälsoni ühikasse, mis on klassikaliselt ajaloolaste ühikas olnud. See oli tore kommuuni elu. Meil oli neljane tüdrukute tuba, madratsid olid põrandal, sest me tahtsime nõnda, see oli äge ja grunge. Pool tuba oli madratsite all ja teine pool oli siis elamiseks. Ühikaelu oli nagu ikka, ühisköök ja muud väga kasinad olud. Ruumid olid ühikas jubedad, köögis panid tule põlema, siis prussakad jooksid laiali. Aga soe vesi oli olemas. Erakad, kus ma elasin, olid ikka kehvemad, kemps koridoris või väljas, ainult külm vesi. Ühikas oli ikka luksus.

Ma olin ka maatüdruk, kui ma üle nädala kodus käisin – alguses tihedamalt aga siis läks harvemaks –siis olid ikka suured söögikompsud kaasas: kolmeliitrise purgiga piim, siis kartulid, hoidised, munad, mida iganes. Sellest tegelikult elasidki, kellel mida oli. Igaüks tõi midagi kodust kaasa. Ühel kursaõel näiteks tehti alati suur kogus salatit kaasa, me kõik teadsime, et kui tema kodust tuleb, saame kõik salatit süüa.

Mul on nii meeles, et tohutu magusaisu oli ja siis mu kursaõde sai humanitaarabist tohutu koguse Snickersi šokolaadi ja ta jagas seda meile ka. See oli pidu, me saime Snickersit võtta ja süüa palju tahtsime.

Riideid ka vahetati, mitte küll nii palju. Riideid ostsime ainult kaltsukast ja ise ka õmblesime. Ma ei mäleta, et oleks päris poest midagi ostmas käinud. Nahktagid, sallid, jalanõud – kõik! Ainult talve sooja asja ostsin poest.

Ei mäleta, et rahaliselt oleks väga paine peal olnud. Mulle tundub, et kõigil oli vähe raha. Saadi hakkama, kellegil ikka raha oli. Mul on väga hästi meeles, et kui tulin alles ülikooli ja esimesel kursusel elasin sõbranna juures korteris, siis mulle anti nädala raha, kui ma ei eksi, 50 krooni. See oli tohutu suur raha. Mingil hetkel vanemad enam ei saanud anda ja siis tekkis ka õppelaenu võtmise võimalus. Siis elasime sellest.

Õppelaen läks samamoodi osaliselt ühisesse katlasse, selle eest pandi ikka kõvasti pidu ka. Mäletan, et õppelaenu eest olen ostnud kolm asja: nahatükkidest seljakoti, Tallinnast Vagabondi tanksaapad ja Rock Summeri piletid.