Kui 1980. aastate lõpul hakati hoolega taastama akadeemilisi üliõpilasorganisatsioone, siis esimestel aastatel oli sellega seoses üks probleem, millest vähe kõneldud. Nimelt, taasloodud korporatsioonides-seltsides oli tunnetatav põlvkondade vahe, seda just meesorganisatsioonides. Olid noored üliõpilased, organisatsioonide taastajad ja vanad vilistlased, kuid vahepealset põlvkonda polnud. Seepärast hakati intensiivselt vahepealsest põlvkonnast otsima sobivaid inimesi, keda liikmeks koopteerida. Tartus näiteks püüti leida õppejõude, kes meelsuselt, vaadetelt ja käitumiselt sobivad. Minule tehti ettepanek liituda koopteeritud vilistlasena kolme organisatsiooni poolt, valisin Sakala.

Hiljem kerkisid akadeemilise sise-elu kõrval esile muud teemad – avaldati oma väljaandeid, tekkisid laulukoorid. Näiteks Sakalas oli palju Tartu 7. Keskkooli poisse, kes olid head lauljad ja laulukoor tegutseb tänaseni. Iga selts-korporatsioon leidis endale kultuurilise väljundi. Peagi algas konvendihoonete tagastamine, mil Sakala leidis kompromissvariandi Tartu Kunstikooliga ja sai oma hoone tagasi. Enne seda tegime mõnda aega oma üritusi kus iganes, isegi Tähe tänaval asunud Tiguteatris.