1990. aastal hakkasid meie kool Tartumaal Ülenurmes ja Joroineni kool Soomes sõpruskoolideks. Esimese vaba ainena hakkasime me siis ka soome keelt õppima. Soomest käisid mingi hetk ka külalised ja esimesed soome keelsed sõnad – otsin kirjasõpra- said siis kirja pandud ja neile kaasa antud. Mõni aeg hiljem tuligi üks vahva punane ümbrik täis kleepse ja lõhnavat märkmikupaberit, lisaks üks nunnu kustukas ja sellised postmargi moodi liimiga (või ilma) lillede ja vanaaegsete romantiliste stseenidega paberilipikuid. Ümbrik oli lahti rebitud ja muljumise ning murdumisjoonte järgi näha, et sealt midagi ära oli varastatud. Sellest hoolimata oli ääretult vägev tunne.

Õppisin innuga soome keelt. Sain temalt mitu kirja ja saatsin ise ka. Saatsime kirjasõbrale veel Tartu Rüütli/21.juuni tänava postkontorist paki ka – Salvo plastmassnuku rahvariietes. Ema oli ostnud 3 nukku – poisi ja kaks tüdrukut erinevates riietes. Sinises seelikus tüdruk jäi meile aga oli liiga hinnaline et sellega mängida lubatud oleks. Salaja piilusin ikka aeg ajalt karbi sisse seinakapis ja tegin nukule pai. Aastaid hiljem sai vist lastekodusse sattunud onutütrele ära antud. Poisi ja vist Muhu riides tüdruku saatsime kirjasõbrale. Aga postkontoris oli põnev vaadata, kuidas nad nukkude valged pappkarbid jõupaberisse pakkisid. Kirjasõbra punase ümbriku ja nunnude kleepsude kõrval nägi pakk väga igav välja, ega mul midagi muud sinna toredat sisse polnud ka panna. Ma ei tea kas see pakk reaalselt ka Soome kohale jõudis. Kirjasõber peale seda väga pikalt enam ei kirjutanud ja soome keele olen ka unustanud aga mälestus on vahva.

Samal korral, kui pakki saatsime ja postkontoris pikalt ootama pidime nägin imeilusaid loomade ja liblikatega postmarke. Ema ostis mulle esimesed margid ja hiljem ka veel. Mõne aasta eest leidsin need margid üles ja tuli välja, et 1990-93 enamik ägedamaid marke olid toredatest paikadest nagu Kuuba, Nikaragua, Kambodzha, Laos ja Põhja-Korea.

Olen üksik laps linna tagant külast ja suvel sõitsid kõik klassikaaslased maale. Jäin vaid mina ja 4-5 aastat nooremad naabri lapsed. Muidugi olin siis lapsehoidjaks. Mul oli suur kogus mänguasju, mida ma hoidsin pesukastis magamistoas. Seal olid hall ja must karvane kutsu ja ports porolonloomi – Neptun kolmhargiga, seenemikk, roosa hästi siidine põrsas, siil, Näärivana, eesel. Oli ka vene libedast plastmassist blond nukk ja saksa nukk mingist veidi painduvast ja natuke sametisest kummist või plastikust, mis alati alasti jäid, nii et emme üks kord elus neile froteekleidid oli sunnitud Nõukogude Naise või Silueti mustrilehe järgi õmblema. Veel oli väike beebinukk sipukatega, millel kogu aeg käed küljest ära tulid, plastmassist võtmega üles keeratav valge kana, jonnipunn, helesinised plastmassist seest tühjad ja kumerate nurkadega klotsid, millele mingi klõpsuga sai valgest plastmassist rõdud, uksed ja aknad vahele suruda, puust tähestikuklotsid, kollane väike plastmassist villis, mille ma ema shokiks söögiraha eest ise poest ostsin ja suurem metallist kallutajaga kastiauto, mis lõhnas nagu päris auto metalli ja värvi järele. Lisaks metallist köök ruuduliseks maalitud plekist seina, lahti käiva ahju ja kraanikausi ning kappidega, kus vist isegi mingi ämber oli ja kollane puust nukumööbel, mille ma lasteaia nääripeol sain. Mul oli ka suur u 50cm suur plastmassnuku, mis kunagi “emme” ütles, aga see plastpotsiku sees edasi tagasi sõitev kummiplaat oli katki. Sellele nukule mahtusid päris beebi riided selga.

Enamiku sellest kraamist vedasin ma vana beebiteki sees iga päev õue pisematele mängimiseks. Lisaks oli mul uhke kingiks saadud pikkade tumedate juustega saksa nukk valge siidist broderii pluusi ja helesiniste velvetist pükstega, piiksu ja kullatud ketiga kolli koer kutsikaga, suur kare karvane koer, mille keeratav pea otsas ei püsinud ja lõvi, mille kõhualuse ja laka ema PVA liimiga kogemata kokku möksis. Nendega ei mängitud. Punasel kolmerattalisel jalgrattal tuli kogu aeg kett maha aga õnneks osteti mulle u 1987-88 helesinine abiratastega kaherattaline, millega ma sõitma õppisin.

Kogu see kola oli küll minu oma aga naabrilapsed mängisid ka nendega. Kui ma sain 12, kingiti mulle mu esimene Barbi. Pinginaabril oli juba üks, vist Kanada tädi või Elu Sõna tegelaste kingitud Barbi, mille käed küljepeale käisid ja millel oli udupeen ballikleit. Minu Barbil oli minikleit. Kolmas sõbranna sai hiljem ersats Barbi – seest tühja teravate vormiäärtega – aga äge oli ikkagi. Eriti kui teised kaks enamiku suve maal olid, ei olnud väga võrdlusmomenti. Aga et ainult üks kleit oli ju igav, siis hakkasin oma Barbile tutipaelast kleite ümber mässima. Kui naabritüdrukule ka õpetanud olin ja tema seda oma pedagoogist Tallinna vanaemale näitas, oli proua nii shokis, et õpetas viie aastase tirtsu päris õmblusmasinaga nukuriideid õmblema, et keegi öelda ei saaks, et laps peab oma nuku kaltsudesse mässima. Ma siis tahtsin ka aga meie päris õmblusmasin oli katki ja minu ühe niidiga mänguõmblusmasin ei teinud ka iga kord alumist niidiaasa lõpuni.

Hiljem mängisime vähem nukkudega ja kogusime kommipabereid üksteise võidu, mängisime ema tagant pätsatud defitsiitse pesukummiga kummikeksu, kuni maja ees enam muru ei olnud ja meid minema aeti. Või sulgpalli, kuni pallid olid maja korstnasse kukkunud, kust neid enam kätte ei saanud, sest ahi oli välja lõhutud. Mul oli ka 36ne kaardipakk, millega me mängisime linnade põletamist ja potiknoid. Lisaks musta notsu kaardid. Muidugi kogusime Turbo nätsu autopilte ja mängisime nendega midagi linnade põletamise moodi. Kelle autol suurem võimsus, kiirus vms sai, teise turbo endale. Võitis see, kelle kätte lõpuks kõik jäid. Kui oli vähe, siis pandi mitme lapse turbod kokku. Kui oli palju, siis mängiti ühe pakiga. Poisid teadsid, kelle oma mingi auto oli nii kiivalt, et ükski kaotsi ei läheks. Pinginaabri vennal, nägin hiljem, oli Turbosid ligi 150 tükki, igaüks oli õpilaspileti kaane sees eraldi.