Mul on elu aeg olnud üks rind suurem, kui teine.
Eelmisel suvel hakkas mulle tunduma, et ta on nagu suurem veel kui tavaliselt. Olin juba 63a ja kaalus ka juurde võtnud. Arvasin, et ju see on seepärast nii.
Siis hakkasid toimuma imelikud lood.. mu rinnad läksid kikki nagu noorel inimesel. Mõlemad. See tundus vale. Septembri lõpuks tekkis mul kahtlus ja otsustasin helistada perearstile. ütlesin, et mu suurem rind tundub suurem, kui peaks. Soovitati rinnakabinetti number võtta, et saab ilma suunamiseta.
Aga numbrit ma ei saanudki, kuna neid lihtsalt polnud.
Tuli sinine hirm. Detsembriks olin leppinud, et elu võib lõppeda ja ma ei jõuagi arstile. See aeg oli kõige hullem. Teadmatus ja abitus.
Mõtlesin, et tulevad ilusad jõulud ja keegi midagi ei aima ja meil on koos tore. Ilma selle varjuta me peade kohal, kui keegi veel ei tea..
Siis tuli mulle meelde, et mul on järgmisel aastal võimalik saada sünniaasta järgi mammograafilile uuringule. Jaanuaris sain numbri, seal kohe tehti pilt, biopsia ja suunati mind kirurgi juurde.. Arvate, et ma olin löödud ja masenduses vähi diagnoosist? Ei, ma tundsin, et ma olen heades kätes ja ehk on veel lootust, et elan oma pensioni eani :)
Sain keemiaravi, oli hull, aga mitte nii hull kui teadmatus. Lootuseraasuke ei jätnud mind maha.
Peale esimest keemiaravi rääkisin abikaasale, aga lastele rääkisin tunduvalt hiljem.
8 kuud keemiaravi ja 2kuud kiiritusravi sinna otsa.
Ei tahtnud kedagi näha ega suhelda. Peeglit kasutada..
Vaatasin endasse kõik see 8 kuud.
Ega ma tea, millal ma kõigest taastun ja kas olen pääsenud v mitte. Siiski olen valmis kõigeks, mis tulema peab :)
Aitäh kõigile arstidele ja õdedele.