Mäletan hästi, et olin lasteaia laps ja oli lõunauinaku aeg. Tollel ajal olid ponid väga popid ja üks kena läikiva lakaga poni oli mul tol hetkel ka kaisus. Tundsin, et kõhus keerab ja läksin vetsu. Kasvataja pööras mulle kohe tähelepanu, et kuhu ma nüüd siis lähen, magamise aeg on! Vastasin, et vestu ja läksin edasi. Tegin oma paksu häda ära ja läksin voodisse tagasi. Avastasin, et olen poni vetsu jätnud. Tõusin uuesti püsti ja jalutasin jälle läbi mängutoa vetsu poole. Kasvataja kohe jälle pragama, et mida ma uitan niiviisi. Ütlesin, et jätsin poni sinna ja tõin ta ära. Olles jälle voodis tagasi, hakkab kõhus taaskord keerama. Olgu öeldud, et mul oli kõht lahti… Kordus täpselt sama muster, läksin vetsu-sain pragada-tulin tagasi voodisse-olin poni vetsu unustanud-sain veel rohkem pragada ja olin tagasi voodis. Ja tuli ka kolmas kõhus keeramise periood, aga siis ma juba kartsin kasvatajat ja väike laps eelistas kogu sisikonna voodisse lasta, selle asemel, et jälle kasvataja käest õiendada saada. Muidugi, pärast see kisa oli veel hullem ja keegi minuga too õhtu mängida ei tahtnud, sest mul oli “kakahais” juures. Kes jäi loo lõpuks minu tõeliseks sõbraks? Poni.