Suguvõsa ajaloo uurimine on keeruline. Mälestused on katkendlikud ning inimeste jutustustes leidub harva täpne tõde. Ometi kandub põlvest põlve edasi midagi olemuslikku: traditsioonid, inimlikkus, empaatia ja väärtused. Olgu see mälestusteraamat eelkõige meeldetuletus just neist väärtustest tulevastele põlvedele.
Suguvõsa ajaloo talletamisel on minu kõige olulisemaks allikaks olnud mamma Aino jutustused- lood, milles leidus vahel ka killuke kujutlusvõimet. Mamma Aino ei ole meile pelgalt emapoolne vanaema, vaid ka õpetaja, eeskuju ja lohutaja. Ta laulis meile laule, õpetas lustakaid ütlusi ja iidse saunaloitsu.
Südamlik tänu selle teose sünni eest kuulub ka järgmistele imelistele inimestele.
Minu õde Mari, kelle oskus tõlgendada vanu kirikuraamatuid on olnud hindamatu. Need dokumendid on keerulised: perekonnanimesid ei ole alati märgitud, lapsed on nimetatud pühakute järgi ning nimed muutuvad ajas, paigas ja keeles. Nõukogude võimu ajal venestati paljud nimed – Vuonnisest sai Voinitsa, Malinenist Malikin, Jennyst Elena, Maikist Maria, Ullist Uljana ja Pekkast Pjotr. Ainostki sooviti teha Anja, kuid ta hoidis visalt kinni isalt saadud nimest.
Minu ema Aili, kes on olnud ka oluline lugude jutustaja ja Aino hooldaja. Aitäh, kallis ema, kogu selle töö, hoolitsuse ja armastuse eest.
Minu onu Jüri, kelle sadade tundide pikkune töö vanade fotode korrastamisel ja digitaliseerimisel on loonud meie suguvõsale hindamatu pildimälu. Need fotod annavad lugudele näo ja muudavad mineviku praeguseks.
Karjala sugujuurte uurija Ritva Rajanter Juusti, kes on aastakümnete jooksul teinud tohutu töö meie ühise esiisa Mihhail Malineni elukäigu ja järeltulijate selgitamisel. Tema onu Matti Möttönen on olnud mamma Aino elus oluline kirjasõber juba pikka aega.
Karjala on mamma Ainole alati olnud südameasi. Ta leidis isegi laevareisil Tallinnast Helsingisse inimesi, kellel olid Karjala juured. Neist kohtumistest kasvasid sõprussuhted ja mõnikord leidusid isegi uued sugulussidemed.
Igor, Aino venna Pekka Malise poeg. Igor ja tema poeg on praegu ainsad elus olevad meie Karjala Maliste otsese meesliini esindajad.
Aino õe Helmi poeg Sergei, kes on jaganud väärtuslikke mälestusi, dokumente ja fotosid. Sergei oli minu vaarvanaemaga väga lähedane; nad elasid pikka aega koos ning Helmi perekond hoolitses Ulli eest tema elu viimastel aastatel Kostamuses. Samuti on oma panuse andnud Aino õe Jenny poeg Aleksei.
Selles teoses on kasutatud ka mitmeid muid allikaid: Wikipedia, Sukufoorum, Sampo andmebaas, Juminkeko, Karjala Selts ja paljud teised.
On olnud liigutav märgata, kui mitmekeelne ja -kultuurne on meie suguvõsa: leidub vene, eesti, soome, inglise ja isegi leedu keele kõnelejaid. Kõiki ühendab sama sugujuur, kuigi sõjad ja erinevad riigivõimud on kujundanud meie keelt, identiteeti ja saatust.
Meie suguvõsa ei ole suur üksnes arvuliselt – see on suur oma kogemustelt. Oleme liikunud läbi riikide, keelte ja usundite. Oleme rännanud Karjalast Soome, Eestisse, Saksamaale, Rootsi, Kanadasse, Leetu ja Ameerikasse.
Ja ometi jääb miski püsima. Miski ühendab. See ei ole ainult nimi ega ühine DNA, vaid tunne, mida võib aimata. See on pilk, mille tunneb ära vanadel fotodel, ja teadmine – me tuleme samast juurest.
Selle töö eesmärk ei ole talletada nimesid ja aastaarve. Selle eesmärk on talletada tunnet. Seda, mida ei saa kirikuraamatutesse kirja panna. Mis tunne oli jätta maha kodumaja? Kuidas tundus hetk, mil võõras keel täitis kooliruumi? See, kui kadunud lähedane lõpuks leiti? Või kui mõisteti, et ei olda üksi?
Kuigi olen eestlane – või õigemini soome-eestlane –, otsustasin kirjutada selle teose algse versiooni soome keeles. Mamma Ainole on soome ja karjala keel alati südamekeeled. Nendes keeltes ta laulis, jutustas muinasjutte, lohutas, õpetas ja naeris koos meiega. Soovin, et need sõnad jõuaksid ka tulevaste põlvedeni viisil, mis ei kao, vaid jääb elama. Ma tean, et mu keel ei ole täiuslik, kuid loodan, et sõnum jõuab kohale.
See raamat on kirja pandud palve, luuletus ja armastuse avaldus vanematele, esivanematele, Karjalale ja neile inimestele, kes neil maadel elasid, armastasid ja võitlesid. Meie ülesanne on neid mälestusi jagada – jutustada, talletada, mõista ja hoida.
Me ei pruugi kunagi täielikult teada, millised inimesed olid meie esiisad. Kuid kui kuulame lugusid, uurime vanu fotosid ja jagame mälestusi, hakkame neis nägema midagi tuttavat. Võib-olla meenutab nende naeratus meie oma. Võib-olla kõlavad nende laulud endiselt meie südames.
Igatsus ei kao – ta muudab vaid oma kuju, kuid ei unune.

Pärand, mis elab südames.

Lugu algab igatsusest. Välismaal elamine on nagu elu maailmas, mis on küll sinu oma, aga samas võõras. Miski ei tundu päriselt omana ja südames kajab pidev koduigatsus. Mamma Ainole tähendab see igatsust Karjala järele. Sügav, tuksuv tunne rinnus iga kord, kui meel rändab koju – maastikule, mälestustele ja lõhnadele.
Järv. Paat. Aerutamine ja kalalkäigud. Kristallselge ja läbipaistvalt puhas järvevesi. Mets. Männid ja kased. Heinamaa. Suitsusaun. Kodumaja. Lähedased inimesed, tuttavad teerajad ja paigad. Nii vaene maa – ja ometi ääretult rikas. Karjala keel. Soome keel. Päikeseloojang. Ema haud.

Lõpuks jäävad alles vaid mälestused ja katkestamatu igatsus. Muinasjutud. Laulud. Ja üks neist jääb ikka südames kõlama:

„Jo Karjalan kunnailla lehtii puu,
jo Karjalan koivikot tuuhettuu.
Käki kukkuu siellä ja kevät on –
vie sinne mun kaiho ponneton“

„Karjala küngastel haljendab puu,
Karjala kased on lopsakalt täis.
Seal kukub kägu – on kevade –
mu igatsus sinna vii, tuuleke“

“Karjala küngastel” on Soome rahvalaulu meloodia, mille sõnad kirjutas Valter Juva 1902. aastal. Eestikeelsed sõnad Linda Viiding. Laulu on teinud tuntuks paljud, sealhulgas ka eesti laulja Georg Ots. See on laul igatsusest, juurte ja kodumaale naasmise soovist.
Karjalaste elu oli täis tööd ja kohustust, aga ka armastust, austust ja sügavat sidet looduse ja traditsioonidega. Kodu oli avatud paik, kus põlvkonnad kohtusid ja lood elasid. Ema ja isa ei olnud kodu vaid süda – nad olid selle vundament. Nad õpetasid lastele ja lastelastele karjala kombeid, loitse, laule ja uskumusi, mis ei kandunud paberile, vaid südame kaudu südamesse.
Täna on neid laule ja loitse järjest raskem kuulda. Karjala keel ja traditsiooniline eluviis on kadumas. Kuid neile, kes said kasvada selle pärandi keskel, on see elav mälestus – nähtav, kuuldav ja tuntav. Ja just seepärast tuleb seda jagada.
Kui mamma Aino rääkis oma lapsepõlvest ja noorusest Karjalas, sai tema hääletoon eriline varjundi. Seal kõlas korraga igatsus ja tänulikkus. Iga lugu oli nagu seiklus romaani leheküljelt.

Viena Karjala – rahvalaulude häll

Viena Karjala on südamemaa. Mitte ainult kaardil, vaid mõttes ja mälus. See on paik, kuhu on peidetud esiisade elutöö, esivanemate laulud ja vaikne sitkus, mis on kandnud põlvkondi üle. See põhjakaar Karjalast on olnud koduks inimestele, kelle lood ei pruugi alati ajaloo-raamatutes olla, aga elavad meis.
Geograafiliselt asub Viena Karjala Viena mere läänepoolsel alal, tänaste Kalevala, Louhe, Kemi ja Belomorski piirkonnas. Ka Kostamus kuulub sellesse piirkonda. Lõunas ulatus piir kunagi Repola ja Rukajärve põhjaosast; tänapäeval paikneb see Mujejärve ja Segeža piiril.
Viena Karjala kultuur ei tunne siiski piire. Selle mõju ulatub Soome poolel Hietajärve ja Kuivajärve ümbrusse Suomussalmel ning Rimmi külla Kuhmos.
Viena Karjalas on Soome rahvuseepose, Kalevala, juured. Siit kogusid Elias Lönnrot ja teised luulekogujaid 1800. aastatel need salmid, millest rahvuseepos kujunes.
Elias Lönnrot (1802–1884) ei olnud ainult luule kuulaja, vaid ka selle kandja. Kajaani arstina ja hiljem professorina Helsingis rändas ta külast külla, talletas rahva häält ja hoolitses, et sõnad jõuaksid tulevaste põlvedeni. Elias Lönnrot käis rahvaluulet kogumas ka Eestis 1844 aastal, ning tema töö rahvalaulude ja pärimuse talletamisel aitas kaasa ka Eesti rahvuseepose Kalevipoja sünnile. Lönnrot õppis, Faehlmanni (Kalevipoja aluspanija, arst ja eesti keele teadlane) juures eesti keelt ning nende vahel kujunes sõprus, hiljem kohtus ta ka Kreutzwaldiga kes on Kalevipoja autor.

Üks Lönnroti olulisemaid runolauljaid oli Ontrei Malinen, tuntud ka nime all Andrei Sevastjanov Malikin (1777–1855). Vuonnisest pärit Ontrei oli osav runolaulja ja kandle ehitaja. Tema laulust talletas Lönnrot ühe väärtusliku Sampo-runo,maailma loomisest.
Üks neist salmidest kirjeldab maailma sündi munakoorest:

“Mi munassa alanen puoli,
se on alaiseksi maan emäksi,
Mi munassa on ylinen puoli,
yliseksi taivaan isäksi,
Mun munassa luun muruja,
ne tähiksi taivoselle.”

See ei ole ainult salm. See on aken Karjala maailma, kus loodus, müstika ja sõnade jõud põimuvad.
Ontrei Malise kannel jõudis lõpuks Soome Rahvusmuuseumisse.

Maliste ehk Malikinite sugu on läbinud pika tee. Nime juured võivad ulatuda prohvet Malakia juurde, “Jahve saadikuni”, kuid kindlamalt leiduvad jäljed 1500. sajandi Savo-Karjalast, Laadoka kallaste ja sealt edasi Põhjamaa aladelt.
Jälgi on leitud Hailuodolt, mida kutsuti karjalaste saareks. Pärimuse järgi lahkus sealt Muhokselt Nykkyri Malinen, kes jõudis Vuonnisse ja lõi suguvõsa, millest hiljem kasvas ka Ontrei Malinen.
20.sajandi algus rebis Karjala tükkideks. Revolutsioon ja hõimude sõjad (1918–1922) tõid relvad ja ebakindluse kodudesse. Kolhoosid ja 1930. aastate sundtoimingud sundisid paljusid talust loobuma. Ka tagasihoidlikke talupoegi sildistati kulakuteks ja sunniti pagendusse.
Talvesõda (1939–1940) põletas külasid ja kodusid. Jätkusõja ajal (1941–1944) evakueeriti peaaegu kogu Viena elanikkond. Enne Talvesõda 1939–1940 ja Jätkusõja ajal 1941–1944 kuulus Vuonnine Karjala kannase ja Laadoga Karjala aladele, mis olid osa Soomest. Sõja tagajärjel liideti piirkond Nõukogude Liiduga ja tänapäeval asub see Kostamuse piirkonnas, Vene Karjalas. Enne sõdu elas piirkonnas umbes 12 000 inimest, sõja järel jäi alles vaid umbes 600.
Paljud ei naasnud kunagi koju. Karjalased pidid elama võõrkeelte ja -kommetega keskel. Lapsed unustasid emakeele. Külad asustati mujalt Nõukogude Liidust pärit uustulnukatega ja karjalaste positsioon hakkas kaduma, paljudes kohtadest peaaegu haihtunud.
Üks kodudest, kuhu siiski peale pagendust naasti, oli mamma Aino lapsepõlvekodu. Tanila ja Vaseli Malineni ehitatud palkmaja Vuonnises, Ylä-Kuittijärve kaldal. See seisis paigas, kus vesi ja mets kohtusid vaikides. Vastasrannas paistis Teppananiemi – tuttav vaade aknast välja vaadates.
Selles majas elas Marke Tanila Vaseli Malinen. Elu kulges looduse rütmis, aastaringi järgi. 1910. aastal sõudis Vaseli Vuonnisest Jyskyjärve ja tõi sealt kaasa oma naise Ulli. Ulli oli kolmeaastasena orvuks jäänud. Tal polnud suurt pruudikirstu, kuid ta tõi midagi suuremat: karjalast sisukust, õrna jõudu ning tööd ja oskust. Ulli kündis põlde, jahvatas vilja käsikividega, hoolitses laste ja küla eest. Ta oli sanitar, ämmaemand ja tervendaja. Ta kandis vett ja puid ning inimeste usaldust. Kasutas rahvameditsiini ja loitse, mida ei õpitud raamatutest, vaid pärandati põlvest põlve. Nii kirjeldab Elina Timonen raamatus Ei mahti maahan jouda (1979) mamma Aino ema, Ulli Malineni.
1996.aastal hävis see armas maja tulekahjus. Tulekahju algas naabruses heinakulu põletamise käigus. Maja kadus, kuid maja lugu jäi elama mälestustes, lauludes ja sõnades.

Õpetusi ja eluviisid

Mamma Aino on alati olnud veidi maagiline. Tundlik ja tähelepanelik, oskas ta märgata ja näha ka seda, mis jäi teiste silmade eest varjatuks. Ta ütles, et selle oskuse oli ta pärinud oma emalt Ullilt. Nende jaoks ei olnud unenäod lihtsalt unenäod ega juhuslikud märgid lihtsalt juhused. Nad oskasid vaadata sügavamale – kuulata, mida elu ja loodus neile sosistasid.

Mamma Aino uskus, et unenäod kannavad sõnumeid. Neid tuli vaid osata kuulata ja tõlgendada. Mõnel unenäol oli kindel tähendus, mida ta teadis peast.

Surnud inimene unenäos tähendas ilma muutumist.

Looma hammustus võis viidata haigusele, suurele elumuutusele või isegi surmale.

Mustus või väljaheide tähendas alati raha.

Mustas vees ujumine ennustas haigust.

Kui unes kukkus suust hammas või pudenesid juuksed peast, tähendas see, et inimene vabaneb mõnest murest.

Ka endeid oskas Aino märgata. Kui tema armas vend Pekka suri, tuli enne surmateate saabumist must lind aknalauale ja koputas nokaga vastu klaasi. Justkui oleks ta toonud sõnumi teisest ilmast.

Veel sügavamalt jäi Ainole meelde Ulli ilmumine tema unenäos. Täpselt nelikümmend päeva pärast Ulli surma seisis ta unes Aino ees. Ta ei öelnud peaaegu midagi, vaid lausus vaikselt:

„Nüüd ma lahkun sellest maailmast täielikult.“

Pärast seda ei näinud Aino Ulli enam kunagi unes.

Ka looduse märke jälgis Aino tähelepanelikult. Neid ei otsitud ega mõtestatud üle – need kuulusid lihtsalt elu juurde, nagu ilm ja aastaaegade vaheldumine.

Kui koer või kass hakkas rohtu sööma, oli vihma oodata.

Kui taevas õhtul punetas, tähendas see, et järgmisel päeval tuleb ilus ja päikesepaisteline ilm.

Ka liigeste valu võis anda märku lähenevast ilmamuutusest.

Need teadmised ei olnud tema jaoks pelgalt ebausk ega maagia. Need olid põlvest põlve edasi antud viis maailma mõista – olla tähelepanelik, loodusega kooskõlas ja märgata seda, millele tänapäeva inimene võib-olla enam tähelepanu ei pööra.

Võib-olla andsid need uskumused ka turvatunnet. Kui maailmas juhtus midagi, mida ei olnud võimalik seletada, oli olemas märk, unenägu või looduse vaikne vihje, mille kaudu püüda toimunule tähendust leida.
Mamma Aino rõhutas alati aususe ja austuse tähtsust – nii inimeste, looduse, toidu kui loomade suhtes. Ta ütles sageli:
“Kõigesse tuleb suhtuda austusega ja tuleb olla aus.”
Ta õpetas, et elus tuleb leida tasakaal. Liigne hea pole kasulik, sest see võib pöörduda sinu vastu. Samuti rõhutas ta tunnete väljendamise olulisust. Ausus on kõige alus.
“Sõnal, mõttel ja tundel on suur jõud. Ole ettevaatlik, mida soovid – soovid võivad täituda ka valel viisil.”

Ravimtaimed.

Karjala vanaema Ulli elas 105-aastaseks ja peaaegu kuni elu lõpuni oma palkmajas. Ta kasvatas ise toidu, püüdis kala, korjas marju ja taimi ning valmistas neist ka oma ravimid. Ta uskus, et loodusest leiab kõik vajaliku, kui osata seda austada ja õigesti kasutada:
Põdrakanep aitab kõhuvalude vastu, suurendab rinnapiima eritumist ja rahustab. Seda kasutati ka lehma toiduks.
Kummel toob und, leevendab valu ja sobib kompressiks hambavalu ja silmapõletiku korral.
Angevarks alandab palavikku, leevendab valu ja puhastab keha.
Nõges aitab verejooksu korral ja tugevdab verd.

Armastus, abielu ja inimlikkus
Karjala vanaemad andsid otseseid, kuid tarku nõuandeid ka abielu ja inimsuhete hoidmiseks: “Kui on soovi, peab saama – ja andma.”
See tähendas vastastikust austust ja tundlikkust paarisuhtes. Kui oskad teise soove kuulata ja austada, oskad ka truudusetust vältida. Armastus ilma tõeliste tunneteta ei kesta.

Lustakad ütlused.

„Puusta pudonnut ja vähän säikähtänyt.“
„Puust kukkunud ja veidi põrutada saanud.“
Nii iseloomustati inimest, kes paistis olevat kõigest veidi eemal ja ei saanud päris hästi aru, mis ümberringi toimub.

„Sitä mieltä miehäs, koira käskee pentua ja pentu persehekarvoja.“
Umbes: „Nii mõtlen ma – koer käsib kutsikat ja kutsikas persekarvu.“
Seda öeldi siis, kui keegi hakkas teist õpetama või targutama, kuigi tal endal polnud asjast õiget arusaamist.

„Tiesi vittu päivännoususta.“
„Tead sa kah midagi päikesetõusust!“
See oli umbes samas vaimus kui eelmine – öeldud inimese kohta, kes arvas endast liiga palju teadvat, kuigi tegelikult ei teadnud suurt midagi.

„Selvä kuin juna, vaan ei vihellä.“
„Selge kui rong, aga ei vilista.“
Kõik peaks justkui olema täiesti selge, aga tegelikult pole asi sugugi nii lihtne.

„Vesi on paskan puoskari.“
„Vesi on parim arst.“
Mamma uskus, et puhas vesi aitab peaaegu kõige vastu. Mõnikord piisab tõesti veest.

Saun, püha paik.

Karjalas on saun, ehk kyly, alati olnud püha. See on paik, kus sünnitakse ja kus ka surrakse. Saunas ei karjuta – seal ollakse kohal vaikuses, looduse ja oma keha läheduses.
Karjala saunatraditsioon on seotud loitsude, laulude ja vihtlemisega. Saunatamine ei ole pelgalt puhastumine – see on rituaal ja tervendav kogemus.
Sutisusauna köetakse mitu tundi. Kui ahi on kuum ja tuli kustunud, visatakse häkälöylyt (vinguleil), pestakse lava ja sauna võib kasutada.
Saunaviht tehakse traditsiooniliselt harilikust raudkasest, mille kolmnurkse kujuga tugevad lehed püsivad paremini okstel ega pudene saunaruumi. Viht seotakse nii, et lehtede heledam külg jääb väljapoole. Kaselehtedes on saponiine, mis toimivad õrna seebina ja puhastavad nahka. Lehtede lõhn on eeterlik ja neil on põletikku leevendav toime.

Saunaloits

”Terveh löyly, terveh lämmin!
Terveh tervehyttijälle!
Löyly orteh, löyly parteh!
Löyly seinän sammelih!
Löyly patahannenih!
Löyly kiukkahan kivih!
Paha kauas nyt pakene,
tämän ihmisen ihosta,
Luojan luomasta lihosta!
Tuonne mie sinut nyt manoan,
Hiiten hirmuloin sekahan!
Kahen kallion rakohon,
kolmen kolon koukerohon,
Rutjan koskehen kovahan,
ylitse Imatran järven!
Tuonne nyt mie sinut manoan,
Kivilön päälle pakotan.
Ei kivet kipua tunne,
eikä pään pakotusta.
Pesen peipposeni,
kylvetän pulmuseni,
Pyhän luomilla vesillä,
kaiken ilman kasteilla!”

Tervist, leil, tervist, soojus!
Tervist terveks saajale!
Leil liigub, leil levib,
Leil seina sambles,
Leil padadesse tungib,
Leil kuumal kivil!
Paha kaugele nüüd põgene,
selle inimese ihust,
Looja loodud lihast!
Siia ma nüüd sind suunan,
Hiide hirmu sekka,
Kahe kivi praosse,
Kolme kolde keerisesse,
Rutja voolava vee äärde,
Üle Imatra järve.
Sinna ma nüüd sind suunan,
Kivi peale panen.
Kivid ei tunne haigusest vaevu,
ega ka peavalu.
Ma pesen oma linnupojakesed,
kõik hädäd uhan ära,
Pühas loodud veega,
terve maalima kaste sees!

Aino jutustus.

Minu ema töötas enne sõda meditsiinipuktins„sanitarina“, ja oli ka küla ämmaemand – kuigi ta ei osanud lugeda ega saanud koolis käia. Kuueaastaselt pandi ta tööle. Ta oli postijagaja ja liikus kartmatult pimedas ja külmas koos hobusega, toimetades posti inimestele. Hiljem töötas ta arstipere abilisena ja õppis palju – läbi praktiliste kogemuste.
Vanaisa, Tanila Malinen, oli südamlik mees. Ta valmistas käsitsi korve ja nõusid kasetohust ning tegi ise kõigile pereliikmetele „njokko“ ehk nahksaapad. Ta viis lapselapsi paadiga kalale – pani lapse korvi paadi põhja ja sõudis. Vanaisa toitis lapsi lusikaga koorevõiga, oli alati heas tujus ja naljatas.
Mäletan üht eriti naljakat hetke vanaisaga. Olin umbes kolmene ja vanaisa puuksutas. Mina küsisin: „Kuka pieli?“ ehk „Kes puuksutas?“ Ma ei osanud veel R-tähte hääldada.

Vanaisa vastas selle peale täiesti tõsise näoga: „No ken pieri, se i nieli.“ Ehk: „Kes puuksutass, see ka sõi.“

Mina mõtlesin hetke ja teatasin siis kindlalt: „Ukki pieli, ukki nieli!“ – „Vanaisa puuksutas, vanaisa sõi!“

Kasetohtnõudes säilitati marju, seeni, piima ja võid. Vanaema Iro hoolitses laste eest ja kudus sokke kogu perele. Ta istus padi süles, laps padja peal, kiigutas last, kudus ja laulis:

”Nyt minä laulan lapselleni,
pienen virren virittelen!
Onko lasta kätkyessä,
pientä peittojen sisällä.”

„Nüüd ma laulan lapsele,
väikest laulu lapsele,
Kas laps on hälli sees,
väiksekene teki sees. “

Isa ja vanaisa olid mõlemad osavad puutöös. Kogu küla hindas nende oskust ehitada maju ja mööblit. Vanaisa töötles ka nahka – parkis seda ise. Parkimisprotsessi lõhn jäi meelde kogu eluks. Kingsepatöid oli lõbus jälgida.
Kui vanaisa kallis hobune viidi kolhoosi, kaotas vanaisa kõnevõime. Järgmisel päeval keeldus ta söömast ja joomast. Peagi ta suri. Vanaema suri peagi pärast teda.

Lastekodus.

See kõik juhtus juba enne sõda ja enne põgenemist Arhangelskisse. Ema Ulli sunniti tööle meditsiinipunkti (medsambetisse) ning väiksemad lapsed viidi lastekodusse/hooldusele. Mina olin nelja-, mu vend Pekka viieaastane. Me sattusime eri asutustesse.
Ühel hommikul oli pesuruumis uus väike laps. Ta oli kõhn, räpane ja kindad olid tema käte külge kinni kuivanud – need tuli kääridega ära lõigata ning kõik oli verine. Ta oli leitud metsast.
Mäletan, et nutsin igal õhtul kuni uinumiseni. Igatsesin ema. Mõtlesin, et isegi kui leiaksin ema metsast surnuna, kallistaksin teda kõvasti ja oleksin õnnelik – juba sellepärast, et ta üles leidsin.
Mu õde Maikki tuli mulle mõne kuu pärast järele. Ma ei tundnud teda kohe ära, kuid kui ta ütles: „Ainoseni“, jooksin talle sülle ja nutsin – tema nuttis ka. Kodus ei tundnud ma kohe ära ka ema – kuigi teadsin, kes ta on, tundus ta mulle võõras. Ema nuttis, mina mitte. Isaga oli sama tunne. Pekka oli juba varem koju tulnud. Alguses ta vihkas mind ega olnud nõus sööma lusikaga, millega mina olin toitu puudutanud.

 

Pagendamine Arhangelskisse.

Teise maailmasõja ajal viidi meid esmalt autodega Kemisse ja sealt rongiga Arhangelskisse. Mäletan hirmu, pommitamisi ja põlevat küla. Kaasa tohtis võtta vaid väikese koti ning selga nii palju riideid, kui jaksas kanda.
Ema nuttis isa kõrval. Vanem õde Jenny hoolitses väiksemate eest – lohutas ja andis vett.
Arhangelskis sõitsime hobustega Vilegotskisse; olime vankrites, millega tavaliselt veeti puitu ja heina. Keegi venelastest ei tahtnud soomlasi oma koju võtta. Kardeti, et meil on vööl noad. Lõpuks võttis meid enda juurde pime vana naine, Tropnikova Baraskovja Grigorjevna, ja andis meile kaks tuba oma kodust. Ta elas koos miniaga.
Ta tõi meile vanu kangaid, mille peal magasime. Varsti ütles ta: „Lapsed, te peate minema kerjama, muidu surete nälga.“ Ta õpetas meile vene keeles kerjamist ja seda, kuidas teha õigeusu ristimärki.
Mina ja Pekka käisime külades kerjamas, kotid kaenlas. Mõned ei lasknud sisse, teised ütlesid, et neil pole midagi anda. Tavaliselt saime vaid kartuli- või leivakoorikuid. Kui nägin laual leivapuru, korises kõht ja mõtlesin: „Kui mul lubataks need purud võtta, oleksin õnnelik.“
Tädi õpetas meid ka sibulaid hankima. Ühel põllul kasvas sibul ja seda valvas relvastatud mees hobusega. Kui valvur oli põllu teises otsas, roomasime põõsastest välja ja täitsime kotid. Ema keetis neist sibulasuppi.
Vend Nikolai jäi haigeks. Ta oli kõhnunud, nõrgenenud ega jaksanud enam voodist tõusta. Tema surmatunnistusel seisis tuberkuloos, kuid tegelik põhjus oli nälgimine.
Ta lamas vaikselt ja ütles vaid:
„Ma tahan süüa. Mul on nälg.“
Mina, ise veel väike laps, lubasin talle:
„Oota, kallis vend, lähen kohe sulle kerjama.“
Jooksin läbi küla, käisin ukselt uksele, kuid kui tagasi tulin, lamas Nikolai vaikselt. Tema silmad olid kinni ja nägu rahulik. Ta oli surnud.
Mäletan siiani seda hetke, seda tühjust ja süütunnet: ma ei jõudnud talle toitu tuua.
Pekka oli siis mu suurim lohutus. Me kerjasime koos ja ta kaitses mind alati. Ta ütles sageli:
„Aino, ära karda. Me saame hakkama.“
Ja me saimegi hakkama, kuigi maailm meie ümber näis kokku varisevat.
Õde Jenny sai töö lasteaaias ja Maikki pääses restorani koka abiliseks. See restoran oli ehitatud parvele, jõe peale. Seal keedeti sõduritele toitu suurtes kateldes.Ühel päeval valmistati suppi hobuselihast. Kui ohvitserid tulid sööma, küsis üks neist – kes oli Maikisse kiindunud –, mis täna pakutakse.Maikki pakkus talle naeratades suppi.Alles hiljem märkas teine tüdruk, et ohvitseri taldrikul olid hobuse munandid. Nad vaatasid teineteisele otsa ja puhkesid naerma. Sõja ajal oli ka naer ellujäämise viis.
Isa suri hobuseõnnetuses. Arstiabi ei olnud ega ravimeid.Ema jäi üksi. Arhangelskis olime 4 aastat ja 8 kuud. Tagasiteekonda koju ma ei mäleta.
Tagasipöördumine Vuonisesse
Kui me tagasi tulime, oli kodu varemetes. Aknad olid ilma raamideta, maja katus katki. Ema ehitas uue saunaahju. Inimesed tõid meile raudvoodeid ja ühe kitse. Suurest palkmajast saime algul tagasi vaid kolm kamarit –suur tuba oli tehtud poeks ja laut pagaritöökojaks.
Mina ja Pekka läksime kooli Kalevalasse. Õppisime seal neli klassi ja pärast seda jätkasime õpinguid Petroskois.
Koolitee oli kilomeetreid pikk ning talvel ulatusid lumehanged vahel peaaegu rinnuni. Olime kooliruumides nädalaid järjest ja käisime vahepeal nädalavahetusteks kodus. Talvel, kui järved jäätusid, suusatasime üle järve otse Vuonsisesse.
Ühel korral oli järvejää peal vesi ja tõusis torm, pimedus saabus äkitselt. Olime eksimas, kuid õnneks kuulis naabrimees meie nuttu, mis järvelt vastu kajas. Ta tuli meile latern käes vastu, viis meid oma koju, küttis sauna ja andis süüa. Järgmisel päeval jätkasime teekonda koju.
Kodus käisime Pekaga sageli kalal. Meil oli oma lemmiklaul, mida aerutades ümisesime:

”Soutelinpa, soutelinpa heilani kanssa,
järvellä joen suussa.
Kuuntelinpa lintujen laulua siinä rannalla,
lehtipuussa.”

„Sõudsin ma, sõudsin ma
koos oma armsamaga järvel jõesuus.
Kuulasin lindude laulmist
seal kaldal lehtpuus.“

Aga õngitsemisel pidi olema vaikne – nii vaikne, et isegi hingata ei tohtinud. Pekka sosistas alati:
„Ära nüüd hinga, Aino, muidu kalad põgenevad.“
Suvel viisime paadiga lambad Lammassaarele karjamaale. Pekka oli leidlik ja rõõmsameelne poiss, täis vigureid. Kord püüdis ta tõestada, et ahju ees peeretamine võib leegi tekitada. Leeki ei tulnud – aga pükstesse tuli auk. Naersime nii, et kõht valutas. Teisel korral läks ta suusatama ilma püksteta, sest oli kihlveo kaotanud.
Tal oli ka minu kohta oma lauluke:

”Aino Malinen, nenä punainen,
kissan näköinen, koiran kokoinen!”

„Aino Malinen, punase ninaga,
kassi näoga, koera suurune!“

Pekka oli südamlik ja lõbus. Armastus ja side temaga elavad minus alati edasi.

Elu, armastus.

Õppisin Petroskois raamatupidamist ja töötasin raamatukogus. Ants oli sõjaväes Vuonnises. Me kohtusime raamatukogus ning Ants rääkis hiljem, et armus minusse esimesest silmapilgust – sest olin loomulikult ilus, tark ja mul olid ilusad silmad. Sel ajal olin alati ka korralikult riides. Üks ohvitseri naine, kes oli õmbleja, õmbles meile riideid munade ja piima vastu.
Ants oli tagasihoidlik ega öelnud otse midagi, vaid jättis armastuskirju raamatute vahele, kui ta neid raamatukokku tagasi tõi. Ta oli juba mitu kirja jätnud, enne kui julges küsida, kas ma olin need leidnud. Ma imestasin väga. Õnneks polnud keegi teine neid raamatuid veel laenanud. Pärast seda hakkasime suhtlema.
Laupäeviti olid Vuonnise külas tantsuõhtud ja Ants oli alati esimeste seas kohal. Ta palus mind tantsima ja saatis mind koju. Juba enne meie suhet kõndis ta tantsuõhtu järel mõne meetri kaugusel ja nii-öelda „saatis mind koju“. Alguses suhtlesime peamiselt vene keeles, kuigi Antsu eesti keele aktsent kostis naljakalt. Esimesena ütles ta mulle: „Ja lublu teba“ (ma armastan sind).
Ühel päeval kutsus teine sõdur mind oma uue mootorpaadiga sõitma. Olin uudishimulik ja nõustusin. Järve keskel seiskus mootor ning ta tahtis mulle musi anda. Lükkasin ta paadist järve ja mõtlesin hirmuga, et nüüd tuleb ta kindlasti tagasi ja teeb mulle midagi halba. Aga ta ainult naeris ja ütles: „Vaata, mis sa tegid – nüüd on mu sõjaväemüts rikutud ja saan ülemuselt karistada.“ Pärast seda ei tülitanud ta mind enam kunagi.
Ema ei kiitnud Antsuga suhet alguses heaks ja nimetas teda ryssäks, kuigi ütlesin, et ta on eestlane – oli ta ju siiski Nõukogude Liidu armees. Seepärast käis Ants meil kodus ainult siis, kui ema oli tööl. Mäletan, et Ants ei julgenud põrandale astuda, vaid kõndis ettevaatlikult kikivarvul mööda vaipu – ta polnud harjunud nägema nii puhast ja valget põrandat.
Reedeti oli koristuspäev: põrandaid pesti nii,et algul hõõruti liiva ja harjaga, aknaid pesti peaaegu igal nädalavahetusel ning sauna puhastati samuti harjaga liiva kasutades. Vaipu pesti suvel Kuittijärve kaldal. „Voi-voi tsuudoa, milline imeilus Kuittijärve vesi on!“ See on selge ja läbipaistev – varbad paistsid kuni kaelani veest. Mäletan, et lapsepõlves käidi ujumas juba kevadel, kuigi järves oli veel jääd. Suuremad lapsed valvasid väiksemaid. Kord olin uppumas, kui Maikki tõmbas mind juustest üles ja hüüdis midagi.
Järve ääres olid kaljud ja mets, kased ja männid. Karjala kased on erilised – neil on tugevam ja parem lõhn kui kusagil mujal ning lehed on südamekujulised. Ma igatsen Karjalat, kodu, lõhnu, järve ja kaskede lõhna.
Ema ütles alati, et ära mine ryssäle naiseks. Ants tahtis emalt luba küsida, kuid ema ainult karjus ja käskis tal lahkuda. Istusime maja trepil ja nutsime mõlemad. Järgmisel päeval kohtas mu õde Olga Antsu raamatukogus, temast jäi kohe hea mulje. Olga ütles, et nüüd pole muud võimalust kui abielluda ilma ema nõusolekuta. Õed ja tädi Outi Tuhkanen olid kaasas ning Ants sai armeest laenuks Villise-auto.
Ma õmblesin endale kleidi valgest siidisest kangast, millel olid väikesed lilled, puhvis varrukad ja kergelt kurrutatud, põlveni ulatuv seelik. Kaelus oli rombikujuline. Ants pani selga sõjaväevormi. Järgmisel päeval oli ema vihane, kuid juba paari päeva pärast ütles, et nüüd tuleb pidada korralikud pulmapidu koos sugulastega.

Eestisse 1958.

Ants oli olnud armees umbes kolm aastat. Varsti pärast abiellumist jäin rasedaks. Ma ei tahtnud Karjalast ära kolida, kuid Ants ütles, et ma pean end tema vanematele näitama. Hiljem ütles ta, et laps on reisimiseks liiga väike, ja siis sündis juba teine laps.
Olin paar kuud rase, kui saabusime Eestisse. Antsu vanemate talu asus Valgamaal Pori külas. Maja ees õues olid sea- ja lehmasõnnikuhunnikud ning palju porikärbseid. Ma ei julgenud algul autost väljuda, istusin ja nutsin. Siis tuli Antsu isa ja ütles:
„Ära karda, tütreke, sa oled nüüd meiega ja me hoiame sind nagu oma last!“
Ta võttis mu sülle ja viis majja. Antsu vanemad olid tõeliselt südamlikud ja armsad inimesed.
Ometi ei suuda ma siiani mõista, millistes tingimustes nad elasid, kuigi nad olid hariduse saanud ja Antsu vanaema (Elisabeth Peterson) oli töötanud mõisas. Köögis oli muldpõrand. Saun oli nii must, et ma ei julgenud seal end pesta enne, kui olin seda mitu tundi puhastanud.
Elasime Poris mõned kuud, kuni Ants sai töö Helme kutsekoolis ja kolisime Helme lähedale ühetoalisse korterisse. Tõrva haigla sünnitusosakonnas sündis tütar Aili augustis 1959 ja poeg Jyri aprillis 1961. Kui Aili oli 3,5-aastane, läksin ise tööle Helme kutsekooli. Lapsed jäid üksi koju – töökoht oli umbes 200 meetri kaugusel ja käisin neid vaatamas iga paari tunni tagant. Aili oli hea laps ja istus enamiku ajast diivanil, Jyri magas voodis.
Mõnel korral juhtus siiski äpardusi. Kord pani Aili triikraua sisse ja riided süttisid põlema. Naabrimees tundis suitsulõhna, tuli vaatama, kustutas tulekahju ja helistas mulle. Jooksin kohe koju. Teisel korral olid lapsed joonud pool pudelit koduveini – kui koju jõudsin, magasid nad pudeli kõrval. Õnneks avati peagi Helme lasteaed ja lapsed viidi sinna iga päev hoidu.

Mari jutustus.

Mamma Aino rääkis karmidest aegadest Arhangelskis – sellest, kuidas inimesed nälga surid. Ta meenutas eriti üht vana abielupaari Vuonnisest, kes ei kerjanud kunagi toitu, vaid istusid pingil käsi käes. Ühel päeval ei olnud neid enam seal. Nad olid surnud nälga.
Ulli oli heegeldanud Ainole ilusa pruuni kleidi. Inimesed vaimustusid sellest nii väga, et tahtsid Ainot endale võtta ainuüksi selle kleidi pärast endale.
Papa Ants teenis armees koos teiste eestlastega. Aino sõnul erinesid nad teistest sõduritest – rääkisid vene keelt „naljakalt“, kuid olid alati viisakad. Nad hoidsid kuidagi kohe algusest peale teistest eemale. Üks Antsu sõpradest oli tuntud eesti näitleja Leonhard Merzin Tartust, kes mängis muu hulgas õpetaja Lauri filmis Kevade. Merzin suhtles Almaga, Ainon hea sõbra Alma Tervosega.
Mäletan, kuidas mamma jutustas, et Tanila-ukki söötis teda lusikaga võiga. Ta tegi kingi ja korve ning naeratas alati.
Mamma Aino rääkis ka tagakambrist, kus oli olnud ilus, ise tehtud puuvoodi, kaunistatud hobusekujudega. Seal magasid tema vanavanemad.
„Midagi nii ilusat pole ma kusagil mujal näinud,“ ütles mamma Aino pisarsilmis.
Mamma Aino Aino õpetas meile karjalaste tava teha njokkot (njuuda, ninnit), st puudutada või hõõruda õrnalt oma nina teise inimese nina vastu. See on soe kiindumuse väljendus, mis Ainole eriti meeldis. Tema arvates oli njuuda palju parem kui musi.

Aili ja Jüri jutustused

Sageli veedeti suviti 2–3 nädalat Vuonnises. Päevad möödusid kodutöid tehes ja kalal käies. Meie jaoks oli Ulli ämmö – kallis ja väga tähtis. Kõik nõod kogunesid suvel Vuonnisesse: Leena, Sergei ja paljud teised.
Poisid läksid tihti öösiti kalale. Ühel hommikul ei tulnud nad aga tagasi ja vanaema juures tekkis suur mure. Jüri jutustas, et onu Vasja oli olnud purjus ja jäänud paati nii sügavalt magama, et teda ei saadud äratada. Lõpuks otsustas Jüri ise mootorpaadiga tagasi sõita, et teatada, et kõik on korras.
Aili meenutas, et joogivesi toodi alati Kuitti järvest. Vesi keedeti enne joomist ja sageli joodi teed samovaarist. Samovaari sisse pandi põlevat sütt, kuni vesi keema läks. Väiksemasse kannu pandi kuivatatud ürte ja sageli ka musta teed hauduma samovaari peale. Seejärel valati klaasidesse või tassidesse veidi teed ja lisati samovaarist kuuma vett sobiva kanguse saamiseks. Teed joodi väikese alustassi pealt rüübates, suhkrutükk suus. Sageli pakuti pannkooke moosi või meega ning veedeti mõnus õhtutee aeg vesteldes.
Pesu pesti järve ääres. Valgeid linu keedeti suures katlas soodaga – nii püsisid need alati valged ja puhtad. Ka kõik maja vaibad pesti järve kaldal.

Sergei jutustus.

Vestlus Sergeiga (Aino õe Helmi poeg) toimus 6.11.2020.
Sergei rääkis, et ta oli Uljana Malikina lemmiklapselaps ja veetis palju aega tema hoole all. Ta jutustas Ulli noorusest: kohe pärast pulmi kutsuti Vaseli Venemaa armeesse ja ta sattus mitmeks aastaks Saksamaale sõjavangi. Alles kaheksa aasta pärast pääses ta koju tagasi. Ulli oli teda kogu selle aja oodanud. Pärast Vaseli tagasitulekut jäi Ulli rasedaks, kuigi ta oli juba umbes 30-aastane. Varsti algas uus sõda ning Jelena (Jenny) sündis talvel hobuserees teel Kuhmosse.
Sergei teadis, et Ulli oli pärit Jyskyjärvelt. Tema isa nimi oli Ivan Lukin ja tal oli vend Grigori Lukin, kelle lapsed olid Zina, Väinö, Helmi ja Ludmilla Lukina (kes jättis alles oma isa perekonnanime). Ludmilla oli kuulus suusataja ja abiellus Nikolai Lesoneniga.
Ulli lapsepõlv oli karm. Juba kuueaastaselt pidi ta tööd tegema ja oli postikandja, mis tähendas pikki käimisi külmas ja pimedas. Vanaema kasvatas ta üles, sest tema vanemad surid, kui ta oli veel väike.
Sergei rääkis ka Vaselist: tema vend Ilja Tanila Marken Malinen (või Malikin) represseeriti ja tapeti 1950. aastatel. Iljal oli tütar Helmi (sündinud 1.5.1936, surnud 2020), kellel olid lapsed Larissa ja Juri ning kaks lapselast, Aleksandr ja Ilja.
Sergei omab tõendit Vaseli Malineni ja tema poja surma kohta Arhangelskis.
Lisaks oli Vaselil õde nimega Okhavie / Outi. Tema lapsed olid Vera, Iriina, Raissa (Raija) ja Valentina (Valja), kellest kaks olid 2020. aastal veel elus. Vaselil oli ka õde Marta, kes jäi I maailmasõja järgselt Soome elama.

Aino lemmiklaul.

Villiruusu (Evert Suonio, Eino Kettunen 1929, laul on valss)

On metsän siimeksessä pien’ villiruusunen, sen salon sydämessä on olla rauhainen.
Ei sinne yllä myrskysäät, sen korpikuuset piirittää.
Ja aivan sattumalta sen ruusun kohtasin.
Kesäisen päivän helle vaan häntä rakastaa,
ei itse tiedä raukka, kelle hän kukoistaa.
Mut piikkioksastansa kai hän villiruusun nimen sai.
Sä olet villiruusunen, ruusuista kaunehin.
Keväisen sateen jälkeen kauneimmin kukoistat.
Oi, minkä värin välkkeen tuo kukka silloin saa.
Mä silloin riennän luokse sen ja lehtiänsä suutelen.
Sä olet villiruusunen, ruusuista kaunehin.
On ruusun kukat kauniit, niit’ poimii en mä vois.
Jos toiset ruusun vievät, se surun mulle tois.
Mä unhoittaisin kaiken muun, jos omakseni saisin sun.
Sä olet villiruusunen, ruusuista kaunehin.

(Laulis viimati juulis 2025 Helme hooldekodus)

Helmi jutustus.

Helmi oli Aino õde ja üks pere lastest. Tema jutustus heidab valgust suguvõsa elule Vuonnises ehk Voinitsas, sõja-aastatele, evakuatsiooniteekondadele ning elule Arhangelski oblastis. Jutustuses põimuvad tema enda lapsepõlvemälestused, emalt ja teistelt sugulastelt kuuldud lood ning teadmised suguvõsa käekäigust.
Põgenemine Soome aastal 1922
1922aastal põgenes meie pere Soome. Meil oli ainult üks hobune ja ema oli rase. Sünnitus algas keset teekonda tugeva pakase käes. Saatkond peatus ja mindi abi otsima. Õnneks leiti lähedalt tuttav ämmaemand, kes jõudis just õigel ajal. Ema tuli saanist välja ja Elena sündis kohe.
Pakast oli üle kahekümne kraadi. Vastsündinu näis algul elutu. Ema mähkis ta oma salli sisse, surus vastu rinda ja andis lapsele suhu suhkruga niisutatud riidetüki. Isa kartis kõige hullemat, kuid mõne aja pärast hakkas laps imema.
Teel tuli appi üks soome mees, kes viis ema ja vastsündinu kiiresti Suomussalmile. Nad võeti ühes majas soojalt vastu. Elena pesti, riietati ja kaaluti. Ta kaalus vaid umbes kaks kilogrammi. Emale anti süüa ja hoolitsust ning küla naised tõid perele kingituseks toitu ja riideid. Nii elas pere talve üle.
Kevadel otsustas pere koju tagasi pöörduda.
Isa läks kõigepealt üksinda suuskadel Voinitsasse olukorda kontrollima. Ta leidis külast täieliku segaduse. Loomi oli tapetud isegi siseruumides. Kõigest hoolimata mõtles ta, et kõike oleks veel võimalik koristada ja parandada, ning otsustas koos perega Karjalasse tagasi minna.
Lahkumine toimus kiiresti. Kõik vajalik laaditi ühe hobuse saanile ja teekond piiri poole algas. Piiril oli juba valvetalitus. Isa mõtles välja viisi, kuidas valvureid kinni hoida: ta läks valvepunkti sõduritega rääkima, et ülejäänud pere jõuaks järve teisele kaldale. Hiljem suusatas ta oma perele järele.
Pere jõudis tagasi Karjalasse ja hakkas kodus sisse elama. Vuokkiniemis tuli neil oma saabumisest veel sõjaväevõimudele aru anda. Ema ja rinnalaps äratasid kaastunnet ning isa selgitus võeti vastu. Neid enam üle ei kuulatud.
Teel peatusid nad Pongalahdis sugulaste juures. Sugulased aitasid perel hiljem kevadel elatist kindlustada.
Lapsepõlv ja kolhoosiaeg
Sündisin 1931. aastal. Minu vanaisa oli siis veel elus. Ta ütles, et oleks mind ise üles kasvatanud, kui tal vaid oleks selleks jõudu jätkunud.
Lapsena viis isa mind ja mu noorema venna hobusega umbes kuue kilomeetri kaugusele Kumpulasse lasteaeda, sest Voinitsas ei olnud sobivat hoonet.
Meie perel oli kaks maja. Üks neist tuli kulakuks tembeldamise kartuses riigile loovutada. Maja lammutati ja sellest tehti kartulikelder.
Kui kolhoos asutati, pidid kõik sellega tegelikult liituma. Muidu ei tohtinud külla elama jääda, vaid inimene kuulutati kulakuks ja saadeti välja. Kolhoosi peamine tegevusala oli karjakasvatus, kuid kasvatati ka kartulit, kapsast ja peeti. Need kasvasid selles piirkonnas hästi.
Kui emalt küsiti, kas ta usub Jumalasse, tuli vastus lühidalt: „Usk Jumalasse lõppes 1922. aastal.”
Kirik rüüstati 1920. aastatel. Osa kiriku väärisesemeid viidi ära ja mõne kohta räägiti, et need visati Kuittijärvi järve. Hiljem kasutati kirikut klubina ning okupatsiooni ajal põles see maha.
Helmi rääkis ka, et Maliste maja oli tema vanaisa Tanila ehitatud 1892. aastal Jyrkelä Törmälle. Maja püsis läbi paljude 20. sajandi vapustuste, kuid põles lõpuks 1996. aastal.
1933aastal venestati perekonnanimesid. Malinen muudeti kujule Malikin.
Põgenemine, teekond kodukülast ära
Evakueerimine algas järsult ja ebakindlates tingimustes. Teel ühest külast teise aitasid inimesed üksteist.
Korpiojärvil toitis ja jootis ühe maja perenaine kõiki möödujaid. Ta pakkus kalasuppi ja piima ning saatis inimesed taas teele.
Sõjaväeautod viisid vägesid piirile ja pöördusid tagasi Kalevalasse. Tagasiteel võtsid nad peale evakueerituid, kuid kõik ei mahtunud autosse.
Mäletan eriti hetke, mil üks auto sõitis meist peatumata mööda. Jäin üksi tee äärde nutma ja oma mantlit kandma. Õnneks peatus järgmine auto ja võttis meid peale.
Teekond jätkus Kiskisesse, kust oli veel umbes viisteist kilomeetrit Uhtuale. Kui auto katki läks, jäime Kiskisesse ööseks. Kohalikud metsas töötanud pered võtsid evakueerituid vastu, toitsid ja majutasid meid. Autojuht parandas autot kogu öö ning koidikul jätkasime teekonda Uhtua poole.
Uhtuas koguti evakueeritavad sõjaväeringkonna büroo juurde. Seal ühines meie pere taas isaga.
Isa oli olnud tööreisil. Kui ta sai teada evakueerimisest, läks ta oma peret otsima ja ütles, et tahab omadega kokku saada, ükskõik mis ka ei juhtuks. Kõigepealt leidis ta minu ja hiljem teised õed-vennad. Ema jäi veel peret lehmaga järele tulema.

Kalevalas viidi pere Tsiksa külla. Evakueeritavad paigutati vastavalt nende olukorrale. Väikeste lastega pered said majadesse, kuid pered, kelle lapsed olid juba täiskasvanud, pidid elama telkides ja varjualustes.
Suvi oli palav ja järv pakkus rasketes oludes leevendust. Lennukid lendasid piirkonna kohal, kuid pommitamist ei toimunud.
Kuu või kahe pärast evakueerimine jätkus. Kogu Voinitsa küla viidi tellisetehase piirkonda Somba lähedale. Seal ehitasid külaelanikud ise endale varjualused.
Sealt jätkus teekond Sombasse, Kemisse ja edasi raudteed mööda Severskisse. Severskis alustasin koolis käimist, kuid kool jäi lühikeseks, sest algas uus evakueerimine.
Loomavagunites Arhangelski oblastisse
Järgmine ümberasumine toimus loomavagunites Arhangelski oblastisse. Vagunitel oli pliit ja magamislavatsid, kuid tingimused olid äärmiselt kitsad. Vett ja toitu oli vähe ning samades vagunites sõitsid mitmed pered, vanurid ja lapsed.
Eriti jäi mulle meelde üks vana naine Tihtejärvelt. Tema täid ja vilets olukord jäid mulle näiteks sellest, kui rasked olid teekonna tingimused.
Mäletan ka talvist peatust Kotlase lähedal. Minu vanemad õed Jelena ja Olga läksid toitu otsima, kuid rong hakkas ootamatult liikuma ja nad jäid maha. Nad külmetasid oma kõrvad, kuid suutsid lõpuks tagasi jõuda ja tõid kaasa toitu. Nende toodud supp – soe toit keset külma ja ebakindlat teekonda – pakkus hetkeks turvatunnet hirmu ja nälja keskel.
Elu Arhangelski oblastis
Kotlases ei olnud teekond veel lõppenud. Pere viidi hobustega sügavale Arhangelski oblasti metsikusse piirkonda, metsatööde aladele.
Teekonna jooksul ööbisime mitmes majas. Ühes kohas võttis meid vastu naine, kelle mees oli sõjaväkke viidud. Tema kodu oli erakordselt puhas ja külalislahke.
Teises kohas ööbisime üksiku vanamehe juures. Tuba oli suitsune ja külm ning lapsed magasid ahju peal.
Lõpuks jõudsime oma viimasesse elukohta. Alguses elasime lühikest aega ühe vana vanaema ja noore lese juures. Seejärel anti meile omaette elukoht: talumaja, mille juurde kuulus endine koolihoone.
Majas olid suured aknad ja ahi, mille peal talvel kuivatati riideid. Selles majas elas meie pere neli aastat.
Vaatamata raskele algusele hakkas elu järk-järgult stabiliseeruma. Pererahvas oli soe ja abivalmis. Noor perenaine töötas kolhoosis ning tema poeg oli minuvanune. Meie, lapsed, veetsime kogu aja koos.
Vanaema kiindus eriti minusse. Ta kutsus mind naljatamisi mitmesuguste nimedega ja palus mul igapäevastes töödes abiks olla.
Pärast pikka ja rasket evakuatsiooniteekonda sündis meile uus, tagasihoidlik, kuid turvaline kodu.
Kool uues keeles
Minu koolitee jätkus ka evakueerimise ajal.
Enne sõda olin Voinitsas käinud kaks klassi ja saanud tunnistusele kõigis ainetes suurepärased hinded. Evakueerituna muutus aga kõik. Kool oli venekeelne ja mina ei osanud vene keelt üldse.
Minu õde, kes töötas õpetajana, soovitas mul alustada esimesest klassist. Õpetaja otsustas siiski minu tunnistuse põhjal paigutada mind otse kolmandasse klassi.
Algus oli äärmiselt raske. Istusin klassis ega saanud peaaegu millestki aru, mida õpetaja rääkis.
Esimene etteütlus jäi mulle eriti meelde. Oli pakaseline hommik ja ma tegin peaaegu iga sõnaga vea, kuigi püüdsin anda endast parima. Ootasin, et saan vähemalt rahuldava hinde. Õpetaja andis vihiku siiski tagasi ilma hindeta. Sinna oli kirjutatud ainult „Kontrollitud” ja kõik vead olid punasega parandatud.
Kui nägin vigade hulka, tardusin šokist.
Ka luuletuse ettekandmine jäi mulle meelde. Õppida tuli luuletus „Vanaisa Mazai ja jänesed”, mille olin täielikult pähe õppinud. Tõstsin julgelt käe ja lugesin luuletuse klassi ees ette.
Kogu klass puhkes naerma.
Hiljem mõistsin, et minu hääldus oli olnud peaaegu iga sõna puhul vale. Karjalakeelse kooli tõttu tundsin ma tähti, kuid venekeelsed sõnad ja nende hääldus olid mulle võõrad.
Tasapisi õppisin siiski uue keele ära. Alguses olid kirjanduse ja vene keele hinded kolmed, hiljem neljad. Neljanda klassi eksamid sooritasin juba hea hindega.
Alguses olid isegi mõisted „vasak” ja „parem” mulle ebaselged. Püüdsin kodus nende tähendust piltide ja karjalakeelsete vastete abil mõista.
Kirjutaja (Elina) märkus
Seda mälestust lugedes on raske mitte mõelda sellele, mis juhtus keele ja kultuuriga Nõukogude Liidu ajal. Keel ei olnud ainult suhtlusvahend, vaid oluline osa rahva identiteedist. Kui laps pidi minema kooli, kus oma keel tuli vahetada vene keele vastu, oli tegemist palju suurema muutusega kui lihtsalt uue keele õppimisega.
Samasugust vene keele positsiooni tugevdamist kogeti ka Eestis. Koolides suurenes vene keele kasutamine ning nõukogude võim püüdis siduda eestlasi venekeelse süsteemi osaks. Eesti suutis siiski säilitada oma keele ja rahvusliku identiteedi. Laulva revolutsiooni, laulu- ja tantsupidude ning 1989. aasta Balti keti näol oli tegemist rahumeelse rahvusliku liikumisega, mis viis lõpuks Eesti iseseisvuse taastamiseni.
Karjala saatus oli teistsugune. Karjalas nõrgenes karjala keele positsioon aastakümnete jooksul ning vene keelest sai valitsev keel. Karjala keel ja kogu Viena Karjala kultuuripärand on tänapäeval tõsiselt ohustatud.
Seetõttu räägib see väike koolimälestus palju suuremast asjast. See räägib sellest, kuidas terve põlvkond pidi õppima uue keele ja uue maailma – ning kuidas oma keele kaotamine võib järk-järgult tähendada ka oma kultuurili kaotamist.
Tagasipöördumine Voinitsasse
Pere naasis evakuatsioonilt 1944. aasta lõpus. Jõudsime tagasi Voinitsasse 22. oktoobril 1944.
Tagasiteele saime kaasa võtta kogu Arhangelski oblastis kogutud vara ja toiduained: jahu, seeni, kapsast ja marju tünnides ning kohvrites.
Teekond algas parvedel raudteeni ning jätkus rongiga Kotlasest Kemisse ja edasi Kalevalasse.
Kalevalas ööbisime alguses sõjaväeringkonna büroohoones. Meile anti üks ruum asjade hoidmiseks.
Suurim probleem oli suure hulga asjadega Kalevalast tagasi Voinitsasse pääsemine. Ema kuulis sõjaväeautost, mis oli sõitmas Voknavolokisse, et viia vägesid Valgevene rindele. Ta pidas sõjaväeosas läbirääkimisi ja sai loa autoga kaasa sõita.
Magasime rajoonikomitee esimehe ja sekretäri tubades laudade peal.
Öösel tuli autojuht küsima, kas keegi on Voinitsasse minemas. Pere äratati, asjad laaditi rahulikult autosse ja teekond algas.
Ema oli veel heas vormis ja jõudis laadimisel aidata. Teel läks auto taas Kiskizis katki, täpselt nagu varem. Autojuht püüdis kaua autot parandada, vandus ja roomas selle alla. Lõpuks saadi mootor ema abiga käima.
Autojuht hoiatas meid, et püsiksime teel, sest tee ääres võis olla miine.
Lumesaju ajal jätkasime teekonda ja jõudsime Voinitsasse. Maa oli juba kergelt valge.
Kohale jõudes laadisime asjad maha ja läksime puhkama. Noor vene autojuht palus võimalust veidi puhata, sest ta ei olnud kolm päeva ja kolm ööd maganud.
Ema lubas tal puhata, andis talle süüa ja püüdis lõpuks teda raha andmisega tänada. Ta pakkus autojuhile suurt rahatähtede kimpu, kuid mees keeldus.
Ta ütles, et on üksinda ja võib-olla sureb varsti. Paljulapseline pere vajas raha rohkem kui tema.
Hommikul oli auto käivitamine tugeva lumesaju tõttu raske. Ema ja mina rookisime tee lahti ning autojuht sai lõpuks teele asuda.
Kui pere Voinitsasse tagasi jõudis, olid külas juba elanikud ja kolhoosnikud. Suur osa kolhoosi rahvast oli olnud evakueerituna Paanajärvi piirkonnas, kuid pärast sõda tulid inimesed tagasi.
Põldudel oli veel soomlastest maha jäänud külv ning saak oli suurepärane. Meie pere osales saagikoristuses ja hiljem vilja peksmises.
Majad ei olnud täielikult säilinud, kuid küla oli endiselt olemas. Teppaniemi suunal, järve vastaskaldal, oli umbes kümme suhteliselt heas seisukorras maja.
Meie kodu oli tühi. Kõik varasemad asjad olid kadunud.
Mina ja mu vend käisime pidevalt niinimetatud „kaitses”, otsides kõike kasutuskõlblikku. Kui leidsime tooli või midagi muud vajalikku, viisime selle koju.
Käisin umbes kümne kilomeetri kaugusel Valkelammil. Seal olid soomlaste majad, mis olid tugevad ja hästi ehitatud. Peaaegu kogu Kalevala ehitati pärast sõda lammutatud soome majadest. Need, kellel oli transpordivahendeid ja jõudu, lammutasid maju ja vedasid need ära. Teised jäid ilma.
Üks eriti hea maja oli Jyrkelä Törmä piirkonnas. Kolhoos saagis selle siiski hiljem küttepuudeks, mis mind väga hämmastas. Maja oli algselt toodud Vuarrast, kus enne sõda oli olnud soome küla. Veel aastaid hiljem võis seal kuulda soomekeelset kõnet.
Sõja ajal ja pärast seda nägin ka langenud sõdureid. Voinitsa jõe ääres metsas nägin kuut langenud sõdurit. Lisaks leidsin vana haua Kalevala ja Uhtua vahel, kuid ma ei teadnud, kellele see kuulus.
Kalapüük ja elatus pärast sõda
Pärast sõda püüti kolhoosis punast kala. Vanad kalurid, nagu Lukka Tervo ja Jegor Kossijev, tõid kala Pisto piirkonna püügikohtadest ja andsid selle kolhoosile müügiks.
Tubakapõldude osas ma kindel ei ole. Mäletan siiski, et ema tõi Arhangelski oblastist tubakat ja et seda kasvatati ka ise. Kui keegi aitas ema, võis ta saada vastutasuks tubakat.
Mäletan ka üht kalaretke Pistonšuu järvele. Olin koos minuvanuse tüdruku Aino Mittojevaga. Aino oli sündinud Malikinina.
Läksime teele mais. Meil oli kaasas kaks-kolm võrku ja suured tünnid. Teel kohtasime vanu kalureid Lukat ja Jegorit, kes küsisid:
„Kuhu tüdrukud lähevad?”
Vastasime lihtsalt:
„Kalale!”
Jäime ööseks ja panime võrgud kohta, kus järve põhi oli puhas.
Hommikul oli saak väike – ainult paar-kolm väikest ahvenat.
Läksime majakesse, kus vanainimesed olid varem elanud. Vasili Lettiev pakkus meile oma kala, mida tal oli palju.
Puhastasime ahvenad, soolasime need tünnidesse ja jagasime kalad omavahel.
Retk tekitas hiljem palju naeru. Olime kalale läinud, kujutades ette täis tünne, ja kuigi meie enda saak oli väike, jäi lugu elama. Veel viis aastat hiljem naersime selle üle koos.
Kohtumine ja abielu Fjodor Ivanovitšiga
Helmi Vasiljevna rääkis, et kohtus Fjodor Ivanovitšiga töötades Voinitsas tervishoiutöötajana.
Vastuvõtupunktis oli väike köök, ravituba ja ooteruum. Sõdurid käisid seal mõnikord ning Helmi kuulis nende lugusid.
Ühel päeval tuli Fjodor vastuvõtule kaelal oleva mädakolde tõttu. Helmil ei olnud võimalust valu leevendada, mistõttu soovitas ta Fjodoril minna Kalevalasse sõjaväekirurgi juurde. Fjodor keeldus.
Järgmisel päeval valmistus Helmi mädakollet ilma tuimastuseta ravima. Fjodor nõustus.
Sellest olukorrast sai alguse nende sõprus. Fjodor saatis Helmi koju ja lõpuks alati majani välja. Nad kohtusid talve jooksul mitu korda.
Fjodor vabastati sõjaväest detsembris. Seejärel palus ta Helmi kätt ja südant.
Helmi nõustus.
Nad abiellusid Voinitsas Helmi ema vanas majas 1957. aastal.

Isa Vaseli
Minu isa Vaseli ei läinud 1941. aastal sõtta. Esimese maailmasõja ajal oli ta olnud kaksteist aastat vangis ning kõik olid juba arvanud, et ta on surnud.
Kui ta lõpuks vabastati, alustas ta koos sõbraga koduteed. Teel jäi isa siiski kolmeks kuuks ühte peatuspaika tubakat ostma. Sõber jätkas teekonda, kuid isa jäi rongist maha. Lõpuks jõudis ta sügisel koju. Isa suri 1942. aastal Arhangelskis.
Mul oli vanem õde Elena, kes sündis 1922. aastal. Minu õde Olga sündis kusagil aastatel 1922–1931 ja elas Leningradis.
Mu vend Pjotr sündis 1933. aastal. Ta õppis sõjaväeakadeemias ja lõpetas insenerina. Ta teenis eri riikides ning juhtis hiljem Petroskois tsiviiljuhtimist. Ta suri südameinfarkti umbes kümme aastat tagasi.
Mul on ka noorem õde Aino, kes sündis 1935. aastal ja elab Eestis.
Meie, lapsed, nimetasime end „Marken Tanila Vaseli lasteks”. Minu isa oli Vaseli, vanaisa Tanila ja vanavanaisa Mark. Meie suguvõsa lugu ulatub kaugele minevikku, kuni Ontrei Maliseni, ning tema järglasi oli 19. sajandil mitu.
Tean ka, et minu isa vend Ilja Malikin hukati 1938. aastal.
Voinitsa vana kalmistu
Voinitsa vana kalmistu asus sõja ajal alal, kuhu hiljem ehitati sõjaväelinnak.
Vene väed ehitasid kalmistu alale mitu puithoonet – vähemalt viis ühele ja viis vastaspoolele. Vanal kalmistul olid meie suguvõsade, muu hulgas Maliste, hauad.
Ehitustööde ja kaevamiste tõttu hävis kalmistu osaliselt. Kaevamistel leiti inimeste jäänuseid – jalgu, käsi ja koljusid.
Uus kalmistu oli rajatud juba enne sõda piirile lähemale, kuid vana kalmistu säilitas osa oma ajaloolisest tähendusest.
Helsingis on arhiiv, kust võib leida matmisandmeid.
Voinitsas tegutses ka sõjavangilaager otse meie kodu kõrval, künkal. Ala oli okastraadiga piiratud. Laagris ei olnud tegelikke barakke, vaid üks hoone, kus oli pikk koridor ja kaks väikest ruumi.
Vangid magasid õlgedest alustel. Laager mõjus üsna lõpetamata ja mahajäetuna. Kui Vene väed lahkusid, viidi vangid ära.
Seal oli ka üks soome naine, kes sõja ajal aitas kas sõdureid või vange ning dokumenteeris sündmusi fotodega.
Kalmistu ja sõjavangilaagri saatus näitab, kuidas sõda ja sõjaline ehitustegevus muutsid küla maastikku. Samal ajal säilis osa suguvõsa ja küla ajaloost mälestustes ning arhiivides.
Vuonnise ehk Voinitsa külast
Meie kodu vastas asus Jegorovite maja. Enne sõda elas seal Lettievi perekond.
Vana Lettievi vanaema sõitis koos meiega talvesõja ajal Kalevalast Voinitsasse ja laulis kogu tee jooksul palju karjala laule.
Sõjajärgsel ajal elas Lettievi tütar Evdokija väikeses majas vana maja jäänuste lähedal. Teine tütar, võib-olla Sofija, ei saanud mulle tuttavaks.
Algne suur maja oli enne sõda uus ja tugev, kuid pärast sõda polnud sellest enam midagi alles. Sõja ajal peeti saarel soome vasikaid, kelle eest hoolitsesid vangid – ka naised.
Voinitsa piirkonnas oli mitu nime saanud külaosa, neeme ja lahte. Nende hulka kuulusid näiteks Vaaraala, Riikolanniemi, Teppananniemi, Tervasenlahti ja Chjarkkälänlahti.
Praeguse Ermakovi talu piirkonnas elasid enne sõda lapiküla pered. Hiljem segunesid nende järeltulijad karjala elanikkonnaga.
Saarel ei olnud tegelikult oma nime, kuid Selvana või Selvana-shuar nimetati suureks saareks, kus pärast sõda karjatati vasikaid.
Kuotkuo küla asus Pistonšuu naabruses ja seal oli ainult üks maja. Piirkonnas säilis siiski mõningaid jälgi vanadest hoonetest ja asustusest.
Enamik maju ja talusid hävis sõja ajal. Teadmised nende asukoha ja ajaloo kohta säilisid siiski inimeste mälus ja perekondlikes jutustustes.
Helmi jutustus näitab, kuidas sõda ja sellele järgnenud sündmused muutsid saarte, neemede ja külade asustust, maju ning perekondade elu. Samal ajal säilisid vanad sugulussidemed, nimed ja kohanimed mälus põlvest põlve.
Karjala – kodu
Helmi rääkis, et nad nimetasid oma kodumaad lihtsalt Karjalaks. Nimetust Viena ehk Viena-Karjala nad oma tollases kõnes ei kasutanud – või vähemalt Helmi seda enam ei mäletanud.
Ta rääkis, kuidas isa sõitis talviti hobusega Soome ja tõi sealt vajalikke kaupu. Kaasas võis olla ka viina, millest jätkus pikaks ajaks.
Helmi sõnul oli joomine sel ajal vähene ja kontrolli all. Ta mäletas, et nägi oma isa purjus ainult üks kord, saagikoristuse ajal.
Ka Petroskois õppimise ajal osteti alkoholi ja sigarette harva.
Maailm on sellest ajast muutunud. Helmi arvas, et alkoholi tuleks tarvitada kodus, mitte tänaval, ning süüa tuleks toas, mitte õues.

Aino õe Jenny / Elena lugu

Need andmed Elena ja tema abikaasa Nikolai elust pärinevad Elena pojalt Alekseilt. Lugu valgustab Elena ja tema abikaasa erakordselt sündmusterohket elu Karjalas, sõja ajal ja sõjajärgsetel aastakümnetel.
Isa Nikolai oli Karjala Kostamusest pärit õpetaja ja sõjaväelane. Tema elu iseloomustasid erakordne visadus, rasked olud ja karmid sõja-aastad.
Juba lapsena pidi Nikolai läbima pika, umbes 25 kilomeetri pikkuse koolitee. Talvel läbis ta tee suuskadel ja suvel paadiga. Nõudlik lapsepõlv kujundas temast osava suusataja ja metsas liikuja ning õpetas teda looduse karmides tingimustes toime tulema.
Nikolai soovis oma õpinguid jätkata, kuigi tema isa oli suure pere majandusliku olukorra tõttu sellele vastu. Pärast heinatöid põgenes Nikolai siiski Petroskoisse. Õpetajaõpinguid rahastas ta sadamatöölisena töötades. Pärast õpingute lõpetamist jõudis ta enne Punaarmeesse kutsumist 1939. aasta sügisel töötada õpetajana.
Talvesõjas teenis Nikolai reamehena Karjala kannasel. Karmides pakastes ja rasketes lahingutes olid lapsepõlves omandatud suusa- ja laskmisoskused talle suureks abiks. Paljud halvasti varustatud Nõukogude sõdurid hukkusid külma tõttu.
Jätkusõjas teenis Nikolai Karjala rindel muu hulgas tankitõrje- ja suurtükiväeülemana. Ta osales lahingutes Suojärvest kuni Karhumäeni. Taganemise ajal olid tingimused eriti rasked. Sõdurid pidid näiteks raskeid suurtükke omal jõul pikki vahemaid piirilt Petroskoisse vedama.
Pärast peaaegu viit rindeteenistuse aastat langes Nikolai luurajana soomlaste kätte vangi. Sõja lõpp ei tähendanud siiski tema kannatuste lõppu. Pärast Nõukogude Liitu naasmist viibis ta kaks aastat Smertši laagrites ning töötas uraanikaevandustes.
Elena
Ema Elena on pärit Vuonnisest (Voinitsast), Kalevala rajoonis asuvast runolauljate külast. Ta kasvas üles kuuelapselises peres ja õppis juba väikesest peale hoolitsema mitmesuguste majapidamistööde eest.
Elena õppis õpetajaks. Oma tööelu alustas ta 1939. aastal algklasside õpetaja ja koolijuhatajana Kalevala rajoonis.
Teise maailmasõja ajal muutus Elena elu sõja tõttu. 1941. aasta augustis evakueeriti ta kõigepealt Kemi rajooni ja sama aasta novembris edasi Arhangelski oblasti. Seal töötas ta algul maksuinspektorina.
Alates 1942. aasta algusest töötas Elena Toporovo algkoolis koolijuhataja ja õpetajana.
1994.a juunis toodi Elena tagasi oma kodukanti Karjalasse. Pärast sõda jätkus tema töö hariduse valdkonnas ning muu hulgas juhtis ta Latvajärvi (Ladvoksero) kooli.
Nikolai ja Elena ühine elu
Pärast sõda naasis Nikolai õpetajana Vuonnise kooli. Seal kohtus ta Elenaga. Nende ühine elu algas sõjajärgses Karjalas ning nad abiellusid Kalevalas 26. augustil 1948.
Pärast abiellumist kolisid nad Kepa külla. Mõlemad töötasid koolis ning nende elu oli pikka aega tihedalt seotud õpetajatööga.
Nikolai õpetas matemaatikat, füüsikat ja tehnilist tööd. Elena töötas klassiõpetajana ja hiljem pikapäevarühma juhendajana. Ta jätkas oma tööd kuni pensionile jäämiseni 25. juulil 1977.
1988.aastal kolisid Nikolai ja Elena alles ehitatavasse Kostamuse linna. Linnast oli tollal kujunemas suur kaevandus- ja tööstuskeskus, mille rajamisel osales ka Soome ehitajaid ja spetsialiste.
Oma pensioniaastatel töötas Elena sageli soome keele tõlgina Soome ehitajatele ja spetsialistidele, kes osalesid Kostamuse ning selle kaevandus- ja rikastamiskompleksi rajamisel.
Nii kulges Elena elu Vuonnise külast õpetajaks, läbi sõja ja evakueerimiste tagasi Karjalasse, ühisesse ellu Nikolai kõrval ning lõpuks Kostamuse uue linna ehitamise keskmesse.

Lõpetuseks.

Aino lapsepõlv ja tema lähedaste elu olid paljuski rasked. Sõjad, kaotused, nälg, pagendus ja pidev ebakindlus jätsid oma jälje – mitte ainult neisse, vaid ka meisse, nende järeltulijatesse. Minevik jõuab meieni sageli viisil, mida me ise alati märgata ei oska – nii selle heade kui ka valusamate külgedega.

Usun, et Ainolt oleme kõige enam kaasa saanud empaatiavõime, soovi aidata ja oskuse teistega arvestada. Tundlikkuse, südamlikkuse ja lahkuse. Samuti tugeva õiglustunde ning julguse seista selle eest, mida peame õigeks ja oluliseks.

Kuid igal pärandil on ka varjukülg – otsekohesus, emotsionaalsus ja tundlikkus, mis võib muuta inimese kergesti haavatavaks. Võib-olla kasvavad needki omadused samast sügavast tundlikkusest, mis õpetab märkama ja hoolima.

Aino lugu tuletab meile meelde, et suguvõsa pärand ei koosne ainult nimedest, paikadest ja kuupäevadest. Me pärime ka viise, kuidas tunda ja armastada, kuidas raskustega toime tulla, kuidas teistest hoolida ja kuidas jääda iseendaks ka siis, kui elu sunnib kõike ümber hindama.

Meie suguvõsa Karjala on nüüd meile kättesaamatu. Kodumaja on kadunud, tuttavad teerajad ja paigad jäänud teisele poole piiri. Kuid kõik, mis seal kord oli, ei ole kadunud.

Alles on lood, laulud ja mälestused. Nüüd on need talletatud ka siin, et Karjala, kodumaja ja seal elanud inimesed ei kaoks koos ajaga. Et meie lapsed ja nende lapsed teaksid, kust nad tulevad, kes olid need inimesed enne neid ja mida nad meile pärandasid.