Capsid – see oli tase! Olid tavalised ja siis olid veel HELENDAVAD! Mingi aeg tulid juurde ka pilti muutvad. Ma sain harva endale capse osta, niisiis koos emaga lõikasime ajakirjadest pilte välja ja kleepisime neid kõvemale papile. DIY oli juba siis in! Kahjuks, aga keegi minuga capse vahetada ei tahtnud :(.
Capsidest siis läks aeg veidi edasi ja tulid Tazod. Neid sai vist Cheetose pakkidest.
Playback oli meie koolis nimetatud kui “Rising Star” („Tõusva Tähe“) üritus. Ise sai osaletud kunagi Spice Girlsi koosseisus. Aga muidu plikadega kokku saamine, kava välja mõtlemine, riietuse valimine- see oli kõik nii põnev ja megalahe! Lahe oli see, et keegi niisama töllama ei läinud, vaid et isegi kui poisid tegid midagi nalja pärast, oli sellega ikka vaeva nähtud ja esitus geniaalne.
Klassiõhtud, oh! Sinna tuli alati minna, maksku, mis maksab. Sest, siis sai krõpsu süüa! Siis sai natukene julgemalt suhelda klassivennaga, kes meeldis ja värki. Põhilised mängud olid pudel, tõde või tegu, pikk nina, ajaleht.
Ajaleht käis nii, et igaühele antakse paberileht, A4. Siis öeldakse, et kirjuta tüdruku nimi. Kui kirjutatud, keerad selle osa kinni ja annad paberi edasi. Siis saadud paberile kirjutad järgmiseks poisinime. Kordub sama, rullid kinni ja annad jälle edasi. Sealt edasi tulevad samas tempos “Kus olid?”, “Mis tüdrukul seljas oli?”, “Mis poisil seljas oli?”, “Mida tegid?”, “Kes pealt nägi?”, “Mida ta ütles?” ja “Mida need vastu ütlesid?”. Siis saab järjest igaüks täiesti rullitud paberi lahti võtta ja ette lugeda, mis lugu kokku tuli. Ehk siis kui peas mõtled oma lookese välja, siis iga kord uuele lehele kirjutades pärast tulevad kokku väga kentsakad jutud.
Minestamise mäng – see oli nüüd täiskasvanuna mõeldes väga ohtlik ja absoluutselt mõistetamatu, aga tol ajal väga popp. Igatahes, kükitad toetades vastu seina ja hingeldad nii kuis jaksad. Siis tõused püsti ja samal hetkel surub keegi salli sinu kaelale. Selle tulemusel minestad. Tol ajal oli lahe see hetkeline “teadvusekaotus”, mis oli nii maaväline tunne, et kuidas pilt eest ära kaob. Õudne!
Viis miinus oli pallimäng, mida sai vastu kooliseina mängitud vahetunnil.
Varvas oli ka selline mäng, mida mängiti hulgakesi vahetunni ajal. Kõik seisid ringis ja siis pidid kõrval olijale varba peale hüppama. Teine siis pidi vaatama, et eest ära saab. Kellele hüpati varba peale, langes mängust välja. Ükskord üks hüppas teisel varbaküüne tagurpidi, oli palju verd ja kisa ja siis saime õpetajatelt õiendada sellise totra mängu pärast.
Snickersi pabereid tuli koguda ja siis sai Coca, Fanta või Sprite logoga Jo-jo. Appi, no see oli ikka tõeline sensatsioon. KÕIGIL oli lihtsalt.
Udukad – ehk udused pildid olid tüdrukute seas megapopid. Kassi pildikene südamekujulisel paberil oli ikka “top hitt”. Sellest arenes välja kleepsude vahetamine.