Kuidas minust sai kateedrijuhataja
1962. aastal lõpetasin Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ravi erialal, kuid riiklik suunamiskomisjon määras mind tolleaegse hügieenikateedri juhataja prof. Mihkel Kase taotlusel tema kateedrisse assistendiks. See polnud minu soov, kuid koht tuli vastu võtta. Olin hingeliselt valmistunud maa-jaoskonnaarstiks asuma, kelleks meid ette valmistati. Autojuhi eksamgi sai tehtud. Taotlus kateedrist tuli sellest, et viimasel kursusel osalesin seal õppetöös õppeülesande täitjana, et saada raha ülikooli lõpetamiseks. Alalisele tööle aga jätta ei lubatud, sest „naised lähevad ju kohe dekreeti“ (M. Kase sõnad tööle võtmisel). Seda seisukohta oli ta kevadeks muutnud.
Kateedris viisin läbi seminare ja praktikume eri valdkondades (hügieen, meditsiini ajalugu, sanitaarstatistika, tervishoiuorganisatsioon). Töökoormus oli suur. Õppejõu amet nõudis ka teadustööd. Selleks ajaks (1960-ndate algus) oli tõsiseks probleemiks kogu Nõukogude Liidus saanud veevarude sanitaarne seisund, sest järsult oli kasvanud veekogude reostuskoormus (linnade kiire kasvu, tööstuste laienemise, kolhoosi- ja sovhoosikeskuste ning suurfarmide väljaehitamise, põllumajanduse kemiseerimise jms tulemusena). Vaja oli saada ülevaade olukorrast ja asuda seda parandama. Prof. Mihkel Kask oli selles valdkonnas asendamatu asjatundja Eestis. Koos Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) sanitaartehnika probleemlaboratooriumiga viisime läbi ulatuslikud komplekssed väliuuringud veekogudel selgitamaks olukorda ja saamaks lähteandmeid nende reostuskaitseks. Saadud andmete alusel täiendasime väikejõgede uurimise ja hindamise metoodikat, selgitasime bakteriaalse reostuse leviku seaduspärasusi, samuti väikejõgede isepuhastumise iseärasusi ja seda mõjutavaid tegureid.
Kui Mihkel Kask 1968. a 64-aastaselt oma töökabinetis kokku varises, oli mul meditsiinikandidaadi väitekiri kaitstud ja materjaligi doktoritöö tarvis üle jäänud. Edasiste vajalike väliuuringute rahastamine muutus kateedris ilma professorita raskeks. TPI-s olid võimalused suuremad ja nad kutsusid mind sinna tööle. Nii läksingi 1970.a. rektor Arnold Koobi allkirjastatud kirjaga TPI-sse kaheks aastaks doktoritööd lõpetama. Tegelikult kujunes sellest 17-aastane tööperiood Tallinnas.
Doktoritöö sain valmiks mitte kahe, vaid nelja aastaga. Teemaks oli „Eesti NSV veevarude kasutamise ja kaitse tervishoiuaspektid“. Kaitsmine toimus TRÜ arstiteaduskonna nõukogus 1974. a. Tol ajal siinne kateeder ei olnud huvitatud minu tagasitulekust. Tallinnas aga laienesid veeuuringud, jõudes rahvusvahelise koostööni (Soome lahe reostuskaitse, Läänemere konventsiooni uuringud). Lõin nendes aktiivselt kaasa, sest tervishoiuaspektid vajasid kajastamist. TPI kõrvalt töötasin ka ENSV Rahvamajanduse Juhtivate Töötajate ja Spetsialistide Kvalifikatsiooni Tõstmise Instituudis, lugesin tippjuhtidele „Juhi tervise“ ja keskastme juhtidele „Töötervishoiu“ kursust. Minu kureerida olid ühekuulised täienduskursused keskkonnakaitse- ja töökaitsespetsialistidele. Sain siin ka professori kutse hügieeni erialal.
1987. aastal pensioneerus TRÜ hügieenikateedris dots Malev Uibo, kes oli siin töötanud üle 40 aasta, sh juhatajana kaks valimisperioodi (10 a). Tolleaegne kateedrijuhataja prof. Arnold Jannus tegi mulle ettepaneku tulla ülikooli tagasi kateedri professoriks. See ettepanek mulle meeldis: olen Lõuna-Eesti juurtega, üldiselt maainimese hingega ja Tallinna eluga ma ei harjunud. Tartu ja ülikool on mulle alati meeldinud. Võtsin kutse vastu arvestusega, et kateedri professori ametikoht on vaikne ja rahulik, mis võimaldab mõnusalt pensionini välja vedada. Tööd oli rügatud juba piisavalt.
Õppetöö kateedris oli mulle assistendiperioodist tuttav. See toimus jätkuvalt üleliiduliste õppekavade järgi kolmes põhiaines (hügieen, tervishoiuorganisatsioon koos sotsiaalmeditsiiniga ja meditsiini ajalugu) arstiteaduse kõigile osakondadele. Teadustööd oleksin jätkanud Peipsi järve kompleksuuringutes, mis olid planeeritud veel aastaiks.
Nii aga ei läinud.
Eesti iseseisvuse taastamise eel (1990) lõppes prof. Arnold Jannuse kateedri juhatamise valimisperiood ja kõrge vanuse tõttu ei saanud ta sellel kohal jätkata. Uue kateedrijuhataja konkursil ei laekunud kuni viimase päevani ühtki avaldust. Mina ei kandideerinud, sest ei ole kunagi tahtnud juhataja olla. Saatus aga tahtis teisiti. Tolleaegset dekaani prof. Lembit Allikmetsa asendas prof. Vello Salupere, kes kutsus mind dekanaati ja ütles, et paber on siin ja tuleb avaldus kirjutada – pääsemist ei ole, sest kust me siis hakkame juhatajat otsima, kui kateedris on inimene olemas. Ei saa lubada, et korduks 1953. a olukord, kui teaduskraadiga õppejõudude puudumisel kateedris kutsuti siia Leningradist juhatajaks umbkeelne venelane dots. Orest Perov. Loengud hakkasid toimuma vene keeles, eksamineeriti tõlgi vahendusel. Vaatamata sellele ma ei nõustunud avaldust kirjutama, ei olnud selleks valmis. Professor Salupere andis aega kuni tööpäeva lõpuni (oli ju konkursi viimane päev). Läksin koju, rääkisin emaga ja ema ütles siis niisugused sõnad – Sa oled ju Mihkel Kase õpilane ja hügieen on Mihkel Kase elutöö olnud, võib-olla polegi paha sul seda jätkata. Mõtlesin ka ise sellele, kui soosivalt ja isalikult oli Mihkel minusse suhtunud nii õppetöös kui ka väliuuringutel, ta oli minu väitekirja juhendaja, innustas igati uuringuid jätkama. Tänu temale olin mõndagi saavutanud.
Kirjutasingi avalduse ja läksin seda TRÜ teadussekretärile viima. Oli naistepäeva-eelne päev ning tööpäev lõppes varem, ruumis enam kedagi ei olnud. Jätsin avalduse teadussekretäri lauale ja ise mõtlesin, et see on nüüd saatuse otsustada, kas avaldus jõuab kantseleisse ja registreeritakse sissetulnud kirjana sobival kuupäeval, sest järgmine tööpäev oleks juba hilja olnud. Kõik laabus tõrgeteta, ülikooli nõukogu valiski mind kateedrijuhatajaks alates 1990. a sügisest. Järgnev periood kujunes huvitavaks ja uuenduslikuks (aga väga raskeks) nii ülikoolis kui kateedris seoses Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega.
Uued õppekavad
1989. a oli dekaaniks valitud prof. Lembit Allikmets, kes alustas uute oma õppekavade väljatöötamist arstiteaduskonnas. Esialgsed uued kavad käivitati 1992/1993 õppeaastast, hiljem on neid mitmel korral üle vaadatud ja täiendatud.
Ühiskonnateadustest jäi järele lühike filosoofiakursus. Hügieeni kateedris toimuv õpe tuli kardinaalselt ümber korraldada, selle mahtu suurendati. Kateeder nimetati 1992. a ümber tervishoiu instituudiks. Kõike seda tingisid mitmed asjaolud. Nimelt oli Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiiv arstide vaba liikumise hõlbustamiseks ja nende diplomite vastastikuseks tunnustamiseks püstitanud nõuded arstide minimaalse koolituse kestuse, sisu ja kvaliteedi kontrollimise kohta. Teiseks oli Euroopas toimunud üleminek uuele rahvatervishoiu (New Public Health) käsitlusele, mille sisuks oli ümberorienteerumine haigelt tervele ja haiguste ravilt nende ennetamisele ning tervise edendamisele. Toimus üleminek esmatasandi arstiabile. Kolmandaks, rahvusvaheline ekspertiis tuvastas, et Eesti tervishoid on kriisis.
Olukorra parandamiseks käivitas Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium (minister M. Lauristin) koos rahvusvaheliste ekspertidega ja Maailmapanga rahalisel toetusel Eesti tervishoiu projekti aastateks 1995-1999. Selle üheks alaosaks oli TÜ arstiteaduskonna õppetöö viimine vastavusse Euroopa standarditega, tervishoiu instituudi arendamine ja arstiteaduskonnale prekliinilise osa õppe-teaduskompleksi (Biomeedikumi) ehitamine.
Uue õppekava kohaselt hakati instituudis õpetama viit õppeainet. Hügieenist sai keskkonna- ja töötervishoid, milles väliskeskkonna tegurite käsitlemiselt (mis oli hügieeniõpetuse põhisisu) mindi üle nende tervisemõjude tundmisele ja terviseriskide hindamisele ning ennetamisele; seega toimus pööre objektilt subjektile.
Tervishoiuorganisatsioooni kursus nimetati ümber tervishoiukorralduseks ja selle sisuks sai tervisehoiuteenuste planeerimise, korralduse ja juhtimise alused turumajanduse oludes, tervishoiu rahastamine Eestis, tervishoiuteenuste kättesaadavuse, kvaliteedi ja tõhususe hindamine.
Omaette õppeaineks sai biostatistika ja epidemioloogia. Tervisliku eluviisi tähtsus, selle kujundamise vajadus ja võimalused ning elanikkonna eri rühmade terviseprobleemid said uue õppeaine – tervisedendus – sisuks. Järjest suurenev rõhuasetus tervise väärtustamisele, selle olemusele ja kujunemisele, samuti arsti ja haige suhetele ning eetikaprobleemidele tingis meditsiinisotsioloogia õpetamist. Eraldi õppeainena hakati õpetama ka tervishoiu ökonoomikat. Jätkus meditsiini ajaloo õpe. Uute õppekavade koostamisel võtsime malli Lääne-Euroopa ja Põhjamaade ülikoolidelt.
Omaette raskuseks oli uutele õppeainetele eestikeelsete nimetuste leidmine. Tänapäeval me kasutame nimetusi rahvatervishoid (public health), tervisedendus (health promotion), terviskäitumine (health behaviour), keskkonnatervishoid (environmental health), tervishoiukorraldus (health management), terviseökonoomika (health economics) ja enam-vähem saame aru, mida mõeldakse. Tol ajal olid need uued mõisted. Meditsiiniterminoloogia komisjon arutas neid mitu korda. Põhiküsimusteks oli: millal on sõna „health“ vasteks „tervis“ ja millal „tervishoid“ või millal on liitsõnade puhul nimetavaline (tervis-) või omastavaline (tervise-) liitumine. Esialgu soovitati „public health“ tõlkida kui „rahvatervis“ ja „environmental health“ kui „keskkonnatervis“. Varsti aga sai nii õpetamisel kui igapäevaelus selgeks, et nende all mõistetakse tavaliselt tervise või keskkonna seisundit (olukorda), mitte aga kui teadusharu või õppeainet. Seepärast soovitas komisjon lisada liide „–hoid“, mis peaks mõistet täpsustama. Nii saimegi õppeainete nimetusteks rahvatervishoid ja keskkonnatervishoid. Pikem diskussioon on käinud mõiste „health promotion“ üle. Ühel meelel ollakse selles, et see on tervise edendamine, aga kas mõistena tuleks see kokku kirjutada ja kas see oleks siis ühe või kahe e-ga (tervisedendus v terviseedendus). Siin pole ühtset seisukohta senini.
Õppekoosseisu muutused
1980ndate lõpul töötas hügieenikateedris täiskoormusega kolm professorit (Arnold Jannus juhataja, Joosep Reinaru ja mina), kolm dotsenti (Viktor Kalnin, Veera Kiik ja Ilmar Vahula), kaks vanemõpetajat (Luule Tanning ja Aime-Reet Kingissepp) ning üks assistent (Klara Kask), osakoormusega aitasid kaasa üks professor (Hubert Kahn) ja dotsent (Laur Karu). 1990. a suunati kateedrisse assistendiks arstiteaduskonna lõpetaja Kaja Põlluste ja 1991. tuli vanem-assistendiks meditsiinikandidaat Aidula-Taie Kaasik.
Erakordselt raske olukord kujunes 1992. sügiseks. Iseseisvunud Eestis rakendus uus ülikooli seadus, mis lõpetas õppejõudude tööperioodi 65-eluaastaga. Nii pidid töölt lahkuma (pensioneeruma) kaks professorit (Jannus ja Reinaru) ja üks dotsent (Kiik), teine (Kalnin) suri ootamatult infarkti ja kolmas (Vahula) lahkus omal soovil, vanem-õpetajad (Tanning ja Kingisepp) ning assistent (Kask) ei soovinud muutunud tingimustes enam tööd jätkata. Nii jäid endisest koosseisust tööle ainult mina juhatajana ja hiljuti tööle tulnud vanem-õpetaja Kaasik ning assistent Põlluste. Ees aga ootas kateedri ümberkujundamine tervishoiu instituudiks ning kogu õppetöö läbiviimine vastavalt uue oluliselt suurenenud mahuga õppekava järgi. Kes hakkab seda kõike tegema? Kust võtta uusi töötajaid? Hügieen ei ole kunagi ülikoolis populaarne olnud. Seda erialana pole siin õpetatud. Vajalike spetsialistide ettevalmistus Eesti jaoks toimus Moskva ja Leningradi vastavates instituutides (10 kohta aastas) ja enamik sinna siirdujatest oli vene rahvusest. Rahvatervishoid oma alaainetega (tervisedendus, keskkonnatervishoid, terviseökonoomika) oli niivõrd uus asi, et sellest ei teadnud me isegi kuigi palju ja nimetusedki olid võõrad.
Ometi leidus kaks noort arsti (Katrin Kuus, al 1998 Lang ja Kersti Pärna) ning kaks äsja arstiteaduskonna lõpetanut (Argo Soon ja Alar Sepp), kes tahtsid instituuti tööle tulla. Nii saime neli noort assistenti. Neile liitus doktorandina Meris Tammik. 1993 sai instituut kaks nn ühisprofessorit Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudiga: med-doktor Hubert Kahn ja geograafia-knd Mati Rahu. Osakoormusega aitasid meid prof. Jaak Uibu, dotsendid Kaljo Mitt ja Laur Karu. Uute jõududega saime õppetöö käima.
Järgnevatel aastatel (1995-1998) tuli instituuti juurde uusi kvalifitseeritud õppejõude: korraline prof. Raul-Allan Kiivet (al 1998 instituudi juhataja), erakorraline professor Jaanus Harro, maj-kand dots. Kersti Meiesaar, med-dr dots Eda Merisalu, assistentidena asusid tööle Maarike Sallo (al 1998 Harro), Andrus Metsa, Maie Thetloff, Marina Kaarna ja Astrid Siilbek.
Esmatähtsaks sai noorte õppejõudude erialane väljaõpe ja kvalifikatsiooni tõstmine. Suur vajadus kvalifitseeritud rahvatervishoiu spetsialistide järele oli ka teistes iseseisvuse taastanud Balti riikides ja Poolas. Seda kinnitas veenvalt 1992. a Põhjamaade Rahvatervishoiu Kõrgkooli missioon Eesti, Läti ja Leedu tervishoiuministeeriumidesse ja ülikoolidesse. Olukorra parandamiseks alustati juba 1993. a WHO Euroopa regiooni algatusel, Põhjamaaade Ministrite Nõukogu sihtfinantseerimisel ja Balti riikide vastavate ministrite ja ülikooli rektorite/dekaanide personaalsel ja institutsionaalsel toetusel spetsiaalse partnerlusega BRIMHEALTH (Baltic Rim Partnership for Public Health). Eestit esindasid minister Marju Lauristin, dekaan Lembit Allikmets ja tervishoiu instituudi juhatajana mina. BRIMHEALTH’i eesmärgiks oli Balti riikidele kriitilise massi rahvatervishoiu spetsialistide koolitamine. Seda juhtis nõukoda, kuhu kuulusid esindajad kõikidest Balti riikidest (Eestist mina). Nõukoda koostas BRIMHEALTH’i strateegilise tegevusplaani ja üldise koolituskava, kinnitas korraldatavad kursused ja valis osavõtjad. Kuigi keskseks sihtrühmaks olid kõrgkooli õppejõud (õpetajate õpetamine), oli programm mõeldud ka tervishoiusektori spetsialistidele.
BRIMHEALTH’i nõukoja koosolekute ajal Göteborgis töötasin vabadel hetketel kuni hilisõhtuti välja sealses raamatukogus. Töötasin läbi ja tegin koopiad selle materjali kohta, mida ja millises mahus õpetatakse rahvatervishoiu all teistes ülikoolides ja rahvatervishoiu kõrgkoolides, millised on õppekavad ja õppeainete nimetused jne. Alustasin ju 1992. a peaaegu nullist, teadmata mis see New Public Health sisuliselt on. Nendest materjalidest saime palju abi uute õppekavade koostamiseks ja baasi selleks, kuidas edasi minna.
BRIMHEALTH’i kursused hakkasid toimuma Põhjamaade Rahvatervishoiu Kõrgkoolis Göteborgis. Need kestsid korraga 2-4 nädalat ja kodus tuli töötada etteantud materjalidega. Kasutasime maksimaalselt seda võimalust. Enamik meie õppejõude osales korduvalt erinevatel kursustel. Selle programmi kaudu oli võimalik jõuda ka magistri- ja doktorikraadini, mida meilt kasutasid Kaja Põlluste ja Marina Kaarna.
Eesti tervishoiuprojektis oli ette nähtud Maailmapanga rahastus rahvatervishoiu õpetuse arendamiseks, sh magistri- ja täiendusõppeks, mida me agaralt hakkasime kasutama. Kolm assistenti (Lang, Pärna, Soon) läksid magistriõppesse välismaale (vastavalt Londonisse, Kuopiosse ja Jeruusalemma) ja läbisid õppe edukalt. Juba 1998 valiti nad vanemassistendiks. Katrin Lang ja Kersti Pärna jõudsid 2005. a doktorikraadini. Magistriõppe läbisid veel assistent Astrid Siilbek (Rotterdamis) ja teadur Ene Indermitte (Kuopios). Koos Uppsala Ülikooliga käivitasime Balti riikide ülikooli õppejõududele kaheaastase keskkonna- ja töötervishoiu täienduskoolitusprogrammi, kus kursused toimusid vaheldumisi nii Rootsis kui Balti riikides. Kuna meid rahastas Maailmapank Eesti tervishoiuprojekti 1995-1999 kaudu, siis saime käia paljudel rahvusvahelistel erialastel täienduskursustel ja konverentsidel, mis tegi teisi allüksusi kergelt kadedaks. Kõige selle tulemusena tõusis kiiresti noorte õppejõudude kvalifikatsioon, instituudis kujunes noor teotahteline ja arenemisvõimeline kollektiiv.
Positiivne oli see, et neil oli ühtne arusaamine rahvatervishoiust, neil olid ühised huvid, mured ja saavutused. See lisas entusiasmi ja jõudu instituudi arendamiseks. Sellesse perioodi langes ka meie instituudi 100. aasta juubeli tähistamine 1995. aastal suure rahvusvahelise konverentsiga, mille korraldasid peamiselt noored. Kohale tulid Maailmapanga ja WHO Euroopa regiooni eksperdid, BRIMHEALTH’i nõukoja liikmed, külalised Rootsist, Soomest, Balti riikidest jm.
Uus struktuur ja materiaalne baas
Tartu Ülikooli struktuurireformiga 1993. aastal loodi instituudis esialgu neli õppetooli: hügieen ja keskkonnatoksikoloogia (juhataja A. Saava), tervishoiukorraldus (hoidja L. Karu, al 1996 juhataja R-A Kiivet), biostatistika ja epidemioloogia (juhataja M. Rahu) ja töötervishoid (juhataja H. Kahn). Viimane suleti 1996. a seoses H. Kahni emeriteerumisega. Töötervishoid viidi hügieeni ja keskkonnatoksikoloogia õppetooli alla ning see hakkas kandma keskkonna- ja töötervishoiu nimetust. Instituudi laienemine ja rahvatervishoiu õppekavade läbivaatamine/täiendamine tingis kahe uue õppetooli lisamise (1995-1996): tervishoiuökonoomika (hoidja K. Meiesaar) ja tervisedendus (juhataja J. Harro, al 1998 hoidja M. Harro)).
Hügieenikateeder asus Vanemuise tn 46 õppehoones juba aastast 1920. Nõukogude perioodi lõpus olid tingimused kehvad, töötada tuli väga kitsastes oludes. Seminari-/praktikumiruume oli kaks ja nende juurde kuulus ka pesuruum. Personalile oli kaks suuremat ruumi, juhataja kabinet oli teistest ruumides eemal. Loengud peeti suures ja väikeses auditooriumis, mida kasutasid teisedki allüksused. Teadusaparatuuri polnud kuhugi panna, laboratoorseid uuringuid tuli teha kas õppejõudude ruumides või teistes asutustes. See oli väga komplitseeritud. Instituudi laienedes kui avati tervishoiuökonoomika õppetool, siis selle hoidja K. Meiesaar sai Maarjamõisa polikliinikusse kaks väikest kabinetiruumi, tervisedenduse ja tervishoiukorralduse õppetoolid remontisid kolm ruumikest psühhiaatriakliinikus. Nii asus instituut kolmes kohas, mis raskendas oluliselt õppetöö korraldamist ja kollektiivi juhtimist.
Kui Maailmapanga eksperdid käisid 1993. a meie instituudiga tutvumas, siis oli neile selge, et Biomeedikumi (ühine hoone prekliinilistele instituutidele ja teaduslaboritele) tuleb ehitada Eesti tervishoiuprojekti raames. See oli üldse esimene kord, kus Maailmapank rahastas nn „betooni“, s.o hoone ehitamist. Prof. L. Allikmets oli Biomeedikumi ehitamise eest seisnud juba aastaid, kuid senini edutult. Minu pensioneerumisel mainis ülikooli rektor, et tänu prof. Saavale ja Allikmetsale oleme saanud Biomeedikumi. Uues hoones sai tervishoiu instituut vasaku tiiva kogu neljanda korruse, teised korrused pidid aga mahutama tiibadesse kaks instituuti. Ruumid sisustati vajaliku kaasaegse teadusaparatuuri ja infotehnoloogiaga. Saime enam-vähem seda, mida oskasime soovida. Biomeedikum sai valmis 1999. a mais ja suvel võisime sisse kolida. Õppejõud ja teadurid said omaette kabinetid, laboratooriume ja abiruume jätkus. 1. septembril algas õppetöö uutes tingimustes. Mul oli au lugeda esimene loeng suures auditooriumis (aud 1006). Selleks oli „Sissejuhatus rahvatervishoidu“.
Hügieenikateedrist on saanud meditsiini valdkonna tugev instituut, mis tasakaalustab kliinilise õppe poolt. Varem me olime mõnede silmis „punane“ kateeder, kus õpetati tüütuid ja kohustuslikke aineid, milles ei nähtud seost tulevase elukutsega. Siiani võib sellist suhtumist veel kohata mõnede vanemate õppejõudude ja osa tudengite hulgas. Hügieeni õpetamise tegi ebapopulaarseks see, et õpetamine toimus üleliiduliste programmide alusel, kusjuures tervise ja keskkonna seisundi andmed olid ainult ametkondlikuks kasutamiseks või ka salajased (nt imikute suremus), üliõpilastele neid esitada ei saanud. Minu doktoritöö oli ka „для служебного пользования“, kaitsminegi TRÜ aulas oli kinnine. Tänapäeval on rahvatervishoiu valdkonnas kasutada palju avalikke mahukaid andmebaase, millega saab muuta õppetöö huvitavaks ja teha vajalikke teadus- ja rakendusuuringuid.