Kõik sai alguse aastal 1995, kui mu ema jäi 38-aastaselt lapseootele ja ta läks ennast rasedana arvele võtma. Vaatluse viis läbi naistearst, kes mainis, et siin on veel midagi, aga ta ei tea täpselt, mis see on. Kui minu ema oli juba pool aastat last kandnud, polnud tal veel erilist kõhtu ette kasvanud ja tema näidatud ultraheli pildilt ei osanud mina loodet eristada. Kõik oli hall ja hägune. Kui mu ema sünnitama läks, tuligi välja, et tal oli kasvanud koos titaga ka kasvaja. Emalt võeti kõik vajaminevad proovid. Tean, et lõigati midagi ka ära ja saadeti uuringule. Aga minu ema enam täiendavaid uuringud teha ei lubanud ja tuli koju ära. Alguses, peale haiglast koju tulemist, oli tal nagu enam-vähem, aga mõne aja möödudes halvenes ta tervis järsult. Ta oli väsinud, siis tekkisid vihahood, siis juba verejooksud. Tean, et ta oli ka mõne aja haiglas. Ja kui käisin teda seal külastamas, rääkis arst, et siin enam pikka pidu ei ole – maksimaalselt pool aastat on jäänud elada. Siis ei teadnud ma küll mida edasi teha. Tal oli väike laps. Ema suri täpselt kaks aastat peale sellest koledast haigusest teada saamist. Tollal ei saanud me mittemingisugust nõustamist ega tuge peale omaenda pere ja väga heade tuttavate toetuse. Kokkuvõttes ei tohiks sellist haigust olemas ollagi.