Võitlus algas 2016. aasta kevadel. Ema ise tundis kahtlast tükki kaenla all ja kiirustas perearstile. Sealt suunati edasi mammograafiasse ja kahjuks oli diagnoosiks 3. staadiumi rinnavähk. Edasi toimus kõik kiiresti, ema ja kõik tema lähedased usaldasime arste täielikult ning me olime kindlad, et see haigus meie tugevat ema ei murra. Ema oli toona vaid 54-aastane ja alati olnud terve kui purikas. Seoses ema rinnavähi diagnoosiga selgus meie pere naisliini pidi jooksev geneetiline soodumus rinna- ja munasarjavähile.
Algas kõik keemiaraviga, esialgu 5 korda iga 3. nädala tagant. Ema pidas väga hästi vastu – muidugi olid keemiast tingitud halb enesetunne, isutus ja juuste väljalangemine. Pärast nelja nädalat vaadati tulemust ja korrati keemiat veel kolmel korral. Ravi lõpuks olevat kõik hästi, ema vajas veel operatsiooni rinna eemaldamiseks ja kiiritust. Pärast seda öeldi emale, et ta on vähivaba. See oli ilus aeg, ema käis reisil, läks tagasi tööle ja nautis elu rohkem kui kunagi varem. Kahjuks ei jätkunud seda aega kauaks.
Pool aastat hiljem oli vähk tagasi, algas taas keemiaravi. Sealt edasi ma palju ei tea, kuna ema enam oma haigusest meile palju ei rääkinud. Ilmselt teadis ta kuidas lood on, kuid üritas meid säästa. Mina uskusin, et kõik saab korda.
2018. aasta augustis sõitsime nädalasele reisile Leetu. Seal nägin ema igapäevaselt ja oli näha väikse väsimuse märke. Samuti kurtis ta, et tunneb end kange ja kohmakana. Kuid ei midagi, mis viitaks sellele, mis varsti toimuma hakkab.
Alates septembrist läks kõik väga kiiresti allamäge. Ema hakkas unustama lihtsaid sõnu. Ta hakkas nägema topelt ja polnud võimeline enam autoga sõitma. Silmaarsti juures öeldi, et silmad näevad hästi, kuid silmad ei tee koostööd ja see probleem peab olema neuroloogiline. Sellal hakkas ema kannatama ka peavalude käes, need läksid järjest hullemaks. Raviarst ei teinud muud, kui kirjutas järjest kangemaid valuvaigisteid. Lähedastel oli suur pahameel, miks ei uurita, miks ei tehta midagi? Tagantjärele mõistan – ilmselt polnudki muud teha, kui piinasid leevendada. Tollal ei öelnud meile mitte keegi, et asjad on nii halvasti. Ema jäi nõrgaks ja iga väiksemgi pingutus ajas teda oksendama.
Septembri lõpus viisime ema kiirabisse, võeti kaheks päevaks Tartu haiglasse, turgutati tilgutitega ja emal hakkas parem. Teisel päeval sai välja ja esimesed paar päeva oli kõik hea. Siis läks järsult taas halvaks. Oktoobri alguses jäi ema kohalikus haiglas jälgimise alla. Sellal üritasime teda Tartusse saada, nõudsime, et tehtaks uuringud, et mis tema peas toimub. Kompuuter ei näidanud eriti midagi ja MRT-d ei tehtud, kuna operatsioonijärgselt oli ema kehas metalli. Raviarst andis kaudselt mõista, et ilmselt on vähk vallutanud ema aju. Sellest polnud ka meil raske aru saada, kuna pooleteist nädala jooksul muutus ema täielikult.
Kord oli päev, kus ta oli halvatud paremalt kehapoolelt, järgmisel päeval oli parempool korras, aga ei töötanud vasak käsi. Oli meeltesegadust ja ärrituvust. Miski tema ajus tegi mis heaks arvas. Ema seisund läks päevadega halvemaks, lõpuks ei suutnud ta enam ise süüa ja rääkida oli vaev. Ta jäi järjest nõrgemaks. Tekkis palavik ja kopsupõletik, sellest enam ema jagu ei saanud.
13. oktoobri varahommikul lahkus meie kallis ema. Temast jäid maha 4 tütart ja 6 lapselast. Alles hiljem ema ravilugu lugedes sain teada, et kui vähk tagasi tuli, oli see liikunud selgroole ja sealt polnud seda enam võimalik kätte saada. Kui vähk jõudis ema ajju, läks kõik väga kiiresti. Ema vähk oli algusest peale agressiivne ja kahjuks pidi ema alla vanduma.
Minu soovitus oleks vähki põdevatele inimestele, et olge oma lähedastega avameelsed ja rääkige ausalt kuidas asjad on. Oleks tahtnud rohkem teada. Väga järsk tervise halvenemine ja kiire lõpp ei andnud meile aega mõttega harjumiseks. Ma olin pikka aega šoki seisundis ja ei suutnud isegi korralikult leinata, pigem oli minus viha selle haiguse vastu. Tõeline kurbus ja lein tekkis alles pool aastat hiljem ja ka täna ei möödu veel päevagi mil ma oma ema peale ei mõtleks.