2016. aastal tundsin rinnahoidjat kinni pannes, et vasakul rinna all on ribi peal kõva koht. Olin kaks aastat tagasi (2014) käinud kontrollis, kuid siis midagi ei leitud. Rääkisin ka tütrele ja tema käskis kohe arstile minna. Helistasin perearstile ja ütlesin, mis mind vaevab. Kutsus kohe kohale ja samas helistas Tallinnasse ja järgmisel päeval tehti kohe proovid. Diagnoos: kolmas staadium. Konsiiliumi otsus (3.01.2017): 4 korda enne operatsiooni keemiaravi ja peale operatsiooni veel 4 korda keemiaravi (docetaxel), bioloogiline ravi, kiiritusravi ja hormoonravi.
Raviks ikka tabletid enne keemiaravi ja siis 9. jaanuaril uuesti keemiaravile. Vererõhk tõusis 180-ni. Enne ei hakatud keemiat panema kui rõhk korras. Samuti ei saanud enne koju, kui rõhk oli normis. Alati kolmandal päeval jalad sügelesid ja hakkas nõrkus. Kõik 6 päeva magasin ja siis hakkas üle minema. Hea, et elukaaslane oli, kes süüa tegi ja mina olin ainult voodis ja magasin 24 t järjest. Siis tekkis järgmine häda, haav läks 1cm ulatuses lahti. Käisin punkteerimas ja õed soovitasid pantenooli kreemi panna haavale. Palavik tuli ka 39 kanti. Helistasin mind opereerinud kirurgile ja tema siis kirjutas ravimit. Rind oli punane, soovitas ka kapsalehte, kuid ma oma allergiaga ei kannatanud. Sobis ainult lahja viinaga määrimine. Selliseid üleelamisi ei oska terve inimene ka unes näha.
Tütar tuli külla ja läks teise tuppa, nägin kui nuttis ja kaksikud lapsed küsisid temalt: „Mis sul ema viga on?“. Seda oli nii valus vaadata. Järgmine kord kui siia tulid, siis oli pilt tehtud kus kõik peal ja kiri juures „Me kõik hoolime sinust!“. Raamisime selle pildi ära.
Kaal esialgu langes ja ikka higistamised ja keha temperatuuri kõikumised (35,6-36,5). Varem polnud vaja tihti WC käia, kuid sellest ajast tekkis vajadus käija öösel mitu korda. Eks sai ka palju juua. Esines tasakaalu häireid. Kohutav oli ka, kui juuksed suurte tuttidena sõrmede vahele jäid. Käisin juuksuris ja lasin ära lõigata. Tuli naabrinaine ja kui mind nägi – ei tulnud esialgu sõnagi suust. Algul oli imelik, kuid kõik harjusid ära. Hiljem tulid lokkis juuksed, kuid nüüd on nagu varem. Parukat ma ei kandnud. Käisin ka teatris ja siis kasutasin rätikut peas.
Oli päevi, kus peale keemiat vererõhk oli 102/60/172. Raske oli olla, keel valge ja ei jaksanud püsti seista – ainult pikali. Maikuust algas kiirituse aeg. Nädal kohal ja siis koju laupäevaks ja pühapäevaks. Raske oli seal pikali olla ja hinge kinni hoida, sest mul on tehtud kaks kopsuoperatsiooni õhkrinna tõttu. Üldse on raskusi kõndimisel, sest õhkrinna tõttu sai ka süda koormuse ja nii tekib õhupuudus. Kiirituse inimestele ütlesin, et öelge ikka patsientidele, et tubli oled – see tegi rõõmu.
Märtsiks olin kaalust alla võtnud 7-8 kg. Ikka nõrkus, palavik, pearinglus, toetasin vastu seina, et mitte kukkuda. Kaugele nägemisega raskused. Märtsi lõpust hakkas kaal vähehaaval tõusma. Esimene kiirituspäev toimus 10. aprillil ja 11. aprillil sain bioloogilise süsti. 18. aprillil hakkas pikali olles iseenesest ninast verd jooksma ja ei jäänud järgi. Õhtul uuesti, siis juba jõudsin ruttu õe kabinetti minna. Teisel päeval ninaarst kõrvetas ja arvas, et see võis kiiritusest olla, et kuivatas või oli kuiv õhk ruumis.
Kiiritus lõppes ja siis poole aasta tagant käisin kontrollis ja nüüd käisin 8. novembril 2019 ja kõik oli korras. Pean kontrolli minema uuesti aasta pärast. Vasaku käega ei lubatud midagi tõsta, verd võetakse paremast käest. Kui vererõhku mõõdan, siis ikka paremast käest.
Hirmusid on ikka, sest näiteks arusaamatu on, kas lümfidega on kõik korras. Minu üks tuttav sai Tartus aasta hiljem vähidiagnoosi ja hiljuti käisime teda saatmas teispoolsusesse. Keegi ei tea, millal on siinsed maised tegemised ühele poole jõudnud. Nägin ka endeid, et mul läheb kõik hästi ja nii on see senini hästi läinud. Kahju, et inimesed on üldjuhul haiguse puhul kinnised ja konkreetset teavet on raske saada otse inimestelt, et kuidas neil on läinud. Minult on küll nõu küsitud ja suhtlen naisega siiani, kellega olin koos operatsioonil.
On raskemaid päevi, kuid tuleb ikka kuidagi pöörata see positiivseks. Kõige rohkem teeb rõõmu, et on kõrval inimene, kes hoolib. Mul on tütrel 10-aastased kaksikud ja nemad oma tegemistega rõõmustavad. Samas olukorras inimestele soovitaks ikka, et leiaks kellegi, kellelt saaks teada, mis ees ootab.
Minu tuttav käis Tartus soole operatsioonil ja ka tema sai minult teavet, et ei ehmataks ära, kui kolmandal-neljandal päeval nõrkus ja teised sümptomid ilmnevad. Ka tema on siiani vastu pidanud – käis nüüd teist korda keemiat saamas.
Aga mis meil muud kui oodata sooja suve, sest praegused ilmad tekitavad kõigis halli masendust. Tuleb leida endale sobivad tegevused. Minul vist keemiast tekkisid ka mäluaugud. Tahad mingit sõna öelda, kuid ei tule meelde. Läheb veidi aega mööda ja siis jälle meenub. Mis selle vastu teha, kas on pöördumatu? Aga annab elada. Lahendan sudokusid ja vähemal määral ristsõnu, et mälu korras oleks.
Tervist ja jõudu kõigile! Rahu ja mõistmist!
Ivi Rakverest