Tere

Vahva oleks jagada ka viipekeelse inimese lood. :)

Minu loo video link – https://drive.google.com/file/d/1VnNC4w7yjI3gxVuUnw00ZQBRB6dv3HcH/view?usp=sharing

Tere! Minu nimi on Jaan-Raul Ojastu. Mu viipenimi on selline (nimemärk). Tahan jutustada sellest, kuidas koroonaviirus on mõjutanud minu elu.
Alguses kui viirus Hiinas levima hakkas, siis ei olnud Euroopas veel sellest midagi kuulda ja elu jätkus samamoodi. Siis tulid esimesed juhtumid Euroopas, näiteks Soomes, aga Eestis ei olnud veel midagi, siis elu läks siin Eestis tavaliselt edasi. Kui juhtumid olid ka Eestis, siis elu veeres ikka edasi. Kui juba viirus hakkas hullusti levima, see oli märtsi keskel umbes, tekkis juba mure, et kuidas oma elu ümber korraldada. Siis märtsi alguses või juba veebruari lõpus tekkis mu sõpradel mure nende asjaoludega seoses. Alguses oli selline „las olla“ suhtumine, siis muututi aga juba murelikumaks ja ettevaatlikumaks, kuidas oma elu ümber korraldada.
Oma lähisugulased ka hakkasid kaupa suuremates kogustes ostma, et koju jääda. Alguses ma ei võtnud seda tõsiselt, siis aga muutsin meelt ja mõtlesin, et parem on järgida Terviseameti ette antud reegleid ja valitsuse soovitusi nagu näiteks üks kord nädalas poes käia, käsi pesta, hoida inimestega distantsi jne. Poes üks kord nädalas käia oli ikka väga harjumatu. Tavaliselt käin ikka ühe või kahe päeva tagant. Kord nädalas poes käia ja külmkapp toitu täis osta oli ikka väga harjumatu. Naljakas oli see, et kui viirus hakkas Eestis levima, ostsid inimesed poed paaniliselt tualettpaberist tühjaks. See oli ikka väga naljakas. Pole hullu, kui tualettpaberit pole. WC-s saab ka vana ajalehte kasutada, kui see kokku kortsutada. See oli nali.
Siis olid iga natukese aja tagant eetris uudised. Vaatasin neid aeg-ajalt. Üks asi, mille üle oli hea meel, et valitsuse pressikonverentsid olid varustatud viipekeele tõlkega. See oli küll viimase peal! See on suur samm Eesti kogukonna jaoks. Selle üle oli ikka väga hea meel. Näiteks võrreldes teiste Euroopa riikidega, oli Eesti tase selles suhtes ikka väga kõrge ja teistest riikidest ees. Mõnes Euroopa riigis ei olnud tõlget üldse tagatud. Eestis oli teleris tõlge pidevalt olemas. Too oli ikka väga hea. Näiteks ei saanud sobival kellaajal vaadata, siis hiljem sai seda teha järelvaatamisest.
Aga siis kui viirus oli möllanud juba kuu aega ja sellest räägiti igal pool meedias ja sotsiaalmeedias, hakkas see ajudele käima ja närviliseks muutma. Enne viirust käsitleti igasuguseid teemasid, poliitika jt, siis nüüd koondus kõik viiruse ümber. See muutis närviliseks, oli tunne, et tahaks selle kõik sinnapaika jätta, ennast välja lülitada ja ära minna.
Rahvusvaheliselt hakkasid levima koroonateemalised meemid või naljapildid. Need olid põnevad ja huvitavad. Naljapildid aitasid ärevust vähendada ja vaimset pinget leevendada.
Tavaliselt jälgisin ja usaldasin WHO Maailma Tervishoiu Organisatsooni, Terviseameti ja Eesti valitsuse uudiseid.
Kuidas viirusepuhang mõjutas minu elu ja mis ümberkorraldusi ma pidin igapäevaelus tegema? Ma käin ülikoolis. Seal toimuvad tavaliselt loengud ja seminarid, mis nüüd ära jäid. Tavaliselt seminarides oli mul viipekeeletõlk, kelle abil oli mugav vestlustes osaleda, kiiresti reageerida, oma mõtteid väljendada. Distantsõpe näiteks grupitöö efektiivsusele küll hästi ei mõjunud või selle aktiivsusele, pigem muutis see passiivseks ja oli igav. Seminarides osaleda koos viipekeeletõlgiga oli ikka palju parem ja efektiivsem kui distantsõppel arvuti teel osaleda.
Ma töötan õppimise kõrvalt Bolt’i taksojuhina. Seal on ka palju igapäevaselt klientidega kohtumist, inimestega suhtlemist. Märtsi keskel otsustasin tööst loobuda. Ei, mitte päriselt loobuda, vaid tegin terviseriskide pärast töö juures pausi. Et hoida enda ja lähedaste tervist.
Oma sissetulekuid mõjutas see kindlasti. Õnneks elan koos perekonnaga, saame üksteist toetada ja aidata.
Ammu tahtsin, et keha oleks tervislikult vormis. Tahtsin hakata treeningutel käima. Aeg läks mööda, veebruarikuu lõpus tahtsin trenniga pihta hakata ja jõusaali minna, aga kõik tervisekeskused olid suletud. See oli mu otsuse jaoks vale aeg. Kodus on treenida natuke raske, kodus jääb motivatsioonist puudu.
Mis koroona positiivset kaasa tõi? Näiteks sai käia looduses sellistes paikades, kus varem polnud käinud. Ka sai suvilas tehtud aiatöid ja kodus remonti. Varem polnud selleks kõigeks lihtsalt aega, nüüd aga oli aega seda kõike teha.
Ka oli hea üks päev noortega internetis joonistamismängu mängida. See käib nii, et üks joonistab ja teised peavad ütlema vastuse, mis on kujutatud. Seda mängu mängides tabas mind nostalgia. Ammu väiksena sai arvutis mängitud ja joonistatud, vahepeal jäi see kõik soiku, kuid nüüd noortega mängides tuli see kõik jälle meelde.
Mida positiivset veel tõi koroonaviirus kaasa? Tavaliselt enne viirusepuhangut oli mu elutempo hästi kiire, toimetasin igal poolt ringi ja elu oli hästi tempokas. Aega oli raske leida. Nüüd äkki leidsin aega puhkuseks, õppimiseks, rahulikult lugemiseks. Sain võimaluse noorusaega meenutada. Erinevate teemadega ükshaaval tegeleda ja muud.
Niisugune oligi mu jutt. Hästi!