Olin taasiseseisvumise ajal just sellises eas, et nukud meeldisid, eriti sellised naiselike vormidega. Igatsesin endale Barbie nukku, aga ei toonud seda Rovaniemi jõuluvana ega keegi muu. Meeleheidet tekitas ka see, et minuga enam-vähem ühevanusel onutütrel oli mitu Barbie nukku. Ma ei teagi, kust ta need sai. Mina siis kogusin raha ja ostsin turuputkast vuhvel-Barbie, mäletamist mööda oli see u 10 korda odavam kui pärisnukk. See oli hoopis teisest plastikust, ei mingeid liigutatavaid põlvi ega midagi. Juuksed olid õmmeldud ainult risti üle pea ja neid hoidis all teibi moodi võru. Kui onutütrega koos mängisime, valetasin talle oma niru nuku kohta, et õigel Barbiel sõi merisiga käe ära. Aga minu nuku kostüümid olid igatahes uhked — mulle meeldis juba siis õmmelda. Jalanõusid tegin oma “Barbie`le” mingist materjalist, mis oli alguses pehme nagu plastiliin, aga kivistus keetes. Siiani, kui käin külas, kus on väikesi tüdrukuid, uurin hea meelega Barbie`sid. Ma arvan, et kui järgmisel korral suuremasse poodi satun, täidan oma kunagise aastatepikkuse unistuse.