19.augusti varahommikul äratas mind telefonihelin. Helistas tütar Sirje ja küsis, kas me oleme juba raadiot kuulanud. Vastasin, et ei ole, me alles magame. „Tee siis raadio lahti ja kuula – Gorbatšov  on võimult kõrvaldatud!“ teatas Sirje vapustava uudise. Lülitasin raadio mängima. Seal loeti parajasti ette teadet, et Nõukogude Liidus on võimu haaranud mingi erakorralise olukorra komitee, kuhu kuuluvad asepresident Janajev, peaminister Pavlov, kaitseminister Jazov, siseminister Pugo, KGB esimees Krjutškov jt. Kogu riigis tühistatakse kõik kohalikud seadused ning tuleb tunnistada Nõukogude Liidu seaduste ülimuslikkust, kõik poliitilised parteid ja muud „riigivastased organisatsioonid“  saadetakse laiali jne. Äratasin kohe Jaanuse ja teatasin temalegi juhtunust. Jaanus pani riidesse ja tormas tööle. Hüvasti perestroika!  – mõtlesin,  jumal teab, mis nüüd saab Rahvarindest ja meie rahvuslikest eesmärkidest.

Kui ma keskpäeva paiku raadiomajja jõudsin, kihas see nagu mesilaspere. All sissepääsu juures oli valves suur hulk kodukaitselasi. Infotoimetuses olid kõik puhkuselolijadki välja tulnud. Iga tund läks eetrisse uudiseid olukorrast:  Leedus kõik raadio- ja telejaamad dessantväelaste käes, välismaaga side raskendatud; Riias telejaam hõivatud, raadio aga töötab;  Moskvas on rahvas tänavaile tulnud ning püüab paljakäsi tankide ja soomukite teed tõkestada;  Gorbatšovi saatus teadmata…Võimuhaarajad olid teatanud, et  tervise halvenemise tõttu ei saavat ta presidendi kohustusi praegu täita.  Jeltsin arvas, et teda peetakse koduarestis. Keegi lasi lahti kuulujutu, et ta olevat hoopis Austraalias.

Päev möödus muretsedes. Süda valutas koledal kombel. Tundsin lausa füüsilist valu, sest tundus, et nüüd on vist kõik mokas. Püüdsin lohutada ennast mõttega, et midagi hullemat kui see, mis kord juba läbi elatud, vahest ehk ikka ei juhtu.

Südaöö oli juba ammu käes, kuid meie ülemnõukogu istus ikka veel koos ja arutas olukorda. Raadios oli kogu aeg otseülekanne Toompealt. Rahvarinne kutsus rahvast üles kaitsma ülemnõukogu, raadio- ja telemaja.

Järgmisel hommikul oli hing endiselt haige. Mitte kuidagi ei saanud lahti südamevalust. Mõtted tegelesid ainult selle neetud riigipöördega. Vaatasin Kesktelevisiooni kanalilt eelmisel päeval toimunud Janajevi ja tema kaasosaliste pressikonverentsi. See oli masendav. Mitte ühelegi ajakirjanike esitatud küsimusele ei antud otsekohest vastust, vaid vingerdati ja udutati nagu jaksati. Küsimusele, kas erakorralise olukorra komitee moodustamise asjus lepiti Gorbatšoviga eelnevalt kokku, vastas Janajev põiklevalt, et ta on kindel – Gorbatšov saab aru, et muud väljapääsu polnud.

Seda haledat ja ebakindlat seltskonda vaadates hakkas kusagil mu sügavamas hingesopis hõõguma lootusesäde, et see üritus läheb neil täiega untsu, et kõik saab veel korda ja need sündmused lõpptulemusena kiirendavad Balti riikide vabanemist.

Vaatasin ka Soome MTV-3 hommikuprogrammi. See oli tervenisti pühendatud sündmustele Nõukogude Liidus.

Meie raadio ütles, et 9 kilomeetri pikkune tankikolonn Pihkvast on jõudnud Tallinnast 30 kilomeetri kaugusele.

Võtsin ennast kokku ja läksin vahepeal poodi leiba ja saia ostma. Lootsin, et seda ikka saada on. Eelmisel õhtul olid poed küll leivast-saiast tühjad. Inimesed hakkasid endale leivatagavara soetama juhuks, kui peaks välja kuulutatama üldstreik protestiks riigipöörde vastu ja Jeltsini toetuseks, kes kutsuski kogu riigi rahvast mitte alluma võimuhaarajatele.

Sain poest nii leiba kui saia. Kuigi meil pool pätsi leiba kodus oli, võtsin igaks juhuks veel ühe terve leiva ja kaks saia, mis olid alles päris tulised, ilmselt äsja ahjust tulnud ja polnud veel jõudnud jahtuda. Müügil oli ka seapäid. Ostsin, sest seapea oli suhteliselt odav kaup, kõigest 2 rubla 50 kopikat kilo. Keetsin sülti ja panin ka veel kurke hapnema. Raadio kogu aeg mängis. Köögis toimetades kuulasin kõrvad kikkis, et mitte maha magada uudiseid, mida anti edasi nii, kuidas neid laekus. Anti teada, et kell 16 algab Vabaduse väljakul miiting, mille korraldab Rahvarinne. Veel teatati, et 9 kilomeetri pikkune tankikolonn on Tallinna jõudnud ja viidud Tondi kasarmutesse, osa aga paigutatud Dvigateli tehase territooriumile. Tallina volikogu esimees Kork ja politseiprefekt käisid linna piiril nendega kohtumas. Härra Kork ütles intervjuus Eesti Raadiole, et sõdurid polevat üldse agressiivselt meelestatud ning parema meelega läheksid oma kasarmutesse tagasi. Kui neid aga kästakse välja astuda, siis peavad nad seda tegema. Neile jagati Boris Jeltsini läkitust, mille nad lubasid läbi lugeda.

Oh, annaks taevas, et asi vähemalt veriseks ei läheks! – mõtlesin neid sõnumeid kuulates. Kaalusin, kas minna miitingule või mitte…Süldikeetmine ju alles pooleli…Jätsin siiski kõik sinnapaika, lülitasin pliidi välja ja suundusin linna. Ja õigesti tegin – miiting andis mingi sisemise veendumuse, et kõik läheb veel hästi. Vabaduse väljak oli pilgeni rahvast täis ning kõlasid nõudmised kuulutada välja Eesti iseseisvus. Miitingult suunduti selle nõudmisega Toompeale. Mina läksin trolli peale ja sõitsin koju, hea ja kerge tunne südamel.

Siis aga hakkasid liikuma ärevad kuuldused. Raadio teatas, et on olemas teletorni ründamise oht ja et see olevat plaanis kella nelja paiku öösel. Süda hakkas jälle hirmsasti valutama. Öeldi, et Moskvas Venemaa parlamendi hoone juures käivad lausa lahingud.

Eesti ülemnõukogu pidas kogu õhtu istungit, päevakorras üksainus küsimus – Eesti iseseisvuse taastamine. Arutelu oli raske ja pingeline. Rahvarinne oli seisukohal, et nüüd on viimane võimalus seda teha, et kui nüüd ei tee, siis uut võimalust enam ei pruugi tulla, eestikomiteelased aga ajasid ikka oma vana joru. Tänu sellele, et mõlemas leeris oli küllalt palju arukaid inimesi, jõuti lõpuks  „ühe mütsi alla“, nagu öeldakse. Lahkarvamusi tekkis otsuse sõnastuse asjus, kuid lõpuks leiti siiski kompromiss ja 20.augusti hilisõhtul kell 23.04 võeti ühel häälel  vastu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest. Venelastest saadikud muidugi teatasid enne seda, et nemad hääletamisest osa ei võta. Kuid see ei olnud enam oluline. Ajalooline otsus oli vastu võetud. Taevale tänu!

Ometi ei tähendanud see veel lõplikku võitu, sest Pihkva dessantväeosa oli ju alles siin ja polnud teada, mida toob järgmine päev.

Hommikul ärkasin veidi enne kella üheksat. Hommikukajast kuulsin, et öösel oligi Tallinna teletorni rünnatud ja et Venemaal algasid streigid. Meilgi kuulutati välja hoiatusstreik kella 12-st 14-ni. Sel ajal trollid, trammid ja bussid ei sõitnud, kauplused olid kinni, ettevõtted ei töötanud. Enne streigi algust käisin korraks poes. Kauplustes olid nii pikad järjekorrad, et ei jaksanud seal seista. Kõik ostsid suures hirmus kokku toidukraami. Ostsin Szolnoki juurest eraputkast pool kilo kohviube ja ühe mutikese käest 2 kilo kartuleid. Olid teised pisikesed küll, kuid turule suuremate järele ei olnud enam võimalik sõita – sõidukid ei liikunud. Kõik trollid ja bussid sõitsid lõppu, kuid tagasi sealt enam ei tulnud, sest kell hakkas kaheteistkümnele lähenema. Teel poest koju kohtasin kolleeg Ester Spriiti. Ta oli käinud IV-ABC-s, et osta leiba, kuid paraku valitses leiva- ja saiariiulitel tühjus. Vestlesime veidi aega tänavanurgal ja vahetasime mõtteid aktuaalsetel teemadel, nagu öeldakse.

Jõudnud koju, keerasin esimese asjana jälle raadio lahti. Ja mis ma kuulsin? Esialgu veel ametlikult kinnitamata andmetel kavatsevat võimu haaranud hunta liikmed Moskvast jalga lasta. Soome raadio aga teatanud päris kindlalt, et need tegelased viibivad Vnukovo lennujaamas ja kavatsevad põgeneda, kuhu – pole teada. Jeltsin olevat Venemaa Ülemnõukogu istungil sellest teatanud ja palunud ülemnõukogult luba see jõuk kinni pidada. Selle loa olevat ta ka saanud. Viimane uudis, mille Eesti Raadio kella 17 ajal edastas oli see, et hunta on arreteeritud ja Venemaa peaminister Silajev koos mõnede välismaa diplomaatidega on suundumas Krimmi kohtuma Mihhail Gorbatšoviga.

Meil Tallinnas aga oli olukord parasjagu niisugune, et teletorni juurde toodi vägesid lisaks. See kinnitas, et sõjavägi ei teadnud veel mitte midagi muutunud situatsioonist ja see tegi veidi murelikuks. Raadio kaudu kutsuti rahvast üles tulema raskemasinatega teletorni, raadiomaja ja Toompea lossi ümber.

Kuid õhtu tõi palju muudatusi. Juba kella seitsmeks oli teletorn vaba, sõjavägi ära viidud ja Eesti Televisioon töötas jälle. Teatati, et Gorbatšov saabub veel samal õhtul Moskvasse tagasi.

Vaatasin televiisorist ülekannet Moskvast NSV Liidu peaministri esimese asetäitja Štšerbakovi pressikonverentsilt. Ta luges seal ette valitsuse avalduse ning vastas seejärel küsimustele. Sisu oli umbes selline, et riik on väga raskes majanduslikus olukorras, esiplaanile tuleb seada majandusprobleemid ja poliitilised peavad jääma tagaplaanile, valitsus ei teadnud midagi ebaseaduslikust võimuhaaramisest, kõigest kuuldi alles raadiost ja televisioonist, nagu kõik teisedki kodanikud, peaminister Pavlov olevat haigestunud juba varem (vererõhk tõusnud väga kõrgele) ja ta olevat lülitatud hunta koosseisu nõusolekut küsimata, ühestki istungist polevat ta osa võtnud jne. jne. Nemad ei teadnud, neid peteti ja mis kõik veel…Seda oli väga kummaline kuulda. Tuli meelde, et ka Gorbatšov kinnitas, et ta polevat midagi teadnud ei Sumgaiti, ei Tbilisi ega Vilniuse ja Riia veresaunadest, vaid kuulnud kõigest  raadiost ja televiisorist või saanud alles tagantjärele teada. See oli mingi stampvastus keerulistele ja ebamugavatele küsimustele. (Sedasama stiili harrastavad kahjuks ka tänase Venemaa valitsejad. Ei sellel maal muutu midagi!)

Keskööuudistest kuulsin, et Aserbaidžaani president lükanud ümber mingi infoagentuuri teate, nagu ta oleks Iraanis külas viibides kiitnud heaks Gorbatšovi kukutamise. Nojah, – mõtlesin, –  nüüd püüavad kõik ennast süüst puhtaks pesta.

Leedu raadio ja televisioon olid nüüd samuti jälle vabad. Leedulastel oli eriti palju põhjust rõõmustamiseks, sest pidid ju nemad eriti kaua ilma oma televisioonita ja välisilmaga suhtlemise kanaliteta läbi ajama sellest ajast peale, kui OMON selle talvel vallutas.

Nüüd olid ärevad päevad selleks korraks möödas ja loodetavasti lõplikult. Sellel ööl võis üle hulga aja rahulikult puhata.

Järgnenud päevade jooksul kulgesid sündmused tormilise kiirusega. Augusti lõpuks  olid juba paljud riigid (esimesena väike Island) tunnistanud Eesti iseseisvust ja teatanud diplomaatiliste suhete taastamisest meiega. Septembrikuu esimesel nädalal tegi seda ka Nõukogude Liit. Soome TV õhtustes uudistes oli samuti sellest juttu, et Nõukogude Liit tunnistas Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust ja et Balti riigid võetakse ÜRO ja Euroopa ühenduse liikmeks. Meie Aktuaalne kaamera oli sel õhtul koguni väga pidulik. Diktori ees laual oli meie rahvuslipp ning näidati läbilõiget meie vabaduse teest alates 1988.aastast.

*

Uskumatu, aga me olimegi võitnud! Me olimegi taas kätte saanud oma vabaduse!  See on suurim õnn ja rõõm, mis ühele rahvale võib osaks saada. Ma loodan väga, et me oskame ja suudame seda vabadust hoida. Loodan seda meie endi ning meie järeltulevate põlvede pärast. Usun, et tulevikus on saatus meie rahva vastu armulisem kui minevikus.