Mõtlesin sellele üsna hiljuti, et ilmselt on Eestis tänaseks juba päris palju selliseid peresid, kus katkiste sokkide parandamine ei tule mõttessegi. Istusin parasjagu akna all ja parandasin oma tütre sokke. Neid saab ju poest täna võileivahinna eest ja pealegi tundub, et need ongi tehtud selliselt, et sa oled sunnitud õige pea uute järgi poodi minema. See mõte tekitas omajagu külmavärinaid. Mina olen ju ikkagi sellest põlvkonnast, et mäletan väga hästi, kuidas minu ema ja vanaema sokke parandasid. Kõike muud muidugi ka. Aga nüüd on mu enda teismeline tütar üks nende hulgast, kes räägib mulle vahel õhinaga, kui odavalt H&M-ist asju saab. Samas teab ta väga hästi, et minu riidekapp koosneb peamiselt ämma riietest, millest mõned on vanemad kui mina. Jah, ka neid pean aeg-ajalt parandama.
Üks mõte on mind veel vaevanud. Nimelt, mõni aasta tagasi kuulasin ühte Skandinaavia jätkusuutlikkuse koolitajat, kes kiitis kohalikku teksaäri, mis müüs oma pükse lubadusega neid ka hiljem parandada. Ainus, millele mina suutsin mõelda, kuidas on saanud riiete parandamisest turunduselement. See, mis kunagi oli enesestmõistetav, on nüüd miski, millega saab püksid maha müüa. Millegipärast on mul tunne, et meie ühiskond on ka sinnapoole teel.
Niisiis, sätin ennast meelega sokke parandades tütre vaatevälja, et ta reaalselt näeks mind seda tegemas, mitte vaid sellest normaalsusest rääkimas. Ma väga loodan, et see nakkab, jääb külge või vähemalt tekitab mingigi tahtmise tulevikus ka ise asju parandada, mitte kohe poodi uute järgi minna.