„Kas toiduga võib mängida?” küsisin Liudmylalt, kui me klassiruumi koos koristasime. Ehmatusega tabasin end kahtluselt, mille kohta unustasin enne tunni algust Ukrainast Sauele saabunud õpetajalt küsida.
Vormisin oma robustselt esitatud küsimuse peenemaks mõttereaks: „Kuidas Ukrainas tavaks on? On see äkki kuidagi vastuvõetamatult ebaviisakas, kui toitu kasutatakse muuks kui söömiseks?” Põrandahari ta käes jäi seisma ja ta selgitas, et näiteks toidu loopimine oleks raiskamine ja see tõesti ei sobi, kuid söögikraami uurida, söömata neid lõpuks ära, võib ikka. Õigupoolest kulusid toiduained laste uudishimu toitmiseks. Tunnen, et räägime ühist keelt.
Mõne minuti eest oli lõppenud keemia tund Ukraina lastele. Poetasin prügikotti tühjaks pigistatud sidrunisektorid, räsitud olemisega kurgiribad ja kägardatud paberinutsud. Mõnest sidrunist oli järgi vaid koor, paarilt taldrikult olid kurgid kadunud. „Mulle nii maitsevad hapukurgid,” oli üks jutukas poiss tunnis ütelnud, kui lapsed endi ees olevaile taldrikuile värske kurgi kõrvale tüki hapukurki tõstsid. „Kas ma võin selle ära süüa?”
Olin teatraalselt silmi pööritanud ja selgitanud, et see on ju ometi katsevahend ja keemialaboris midagi suhu ei panda. Ma oleks võinud kihlagi vedada, et kui ma ei vaata, siis keegi ikka paneb suhu ka. Ega ma esimest korda laste ja toiduga mängi.
Ka vabatahtlikke kutsuti tegelema Ukraina lastega
Kevadel, kui Venemaa agressiooni ja sõjategevuse tõttu Ukrainast inimesi Saue valda hakkas jõudma, asuti siin korraldama noorimate sõjapõgenike koolipäevi. Et laste päevad saaksid sisustatud pikemalt kui kohustuslikud koolitunnid, pöörduti ka kohalike poole. Otsiti vabatahtlikke, kes millegagi laste päeva rikastada saaks. Eesti haridusministergi on pannud südamele, et me peame andma lapsed Ukrainale tagasi tervetena ja hea haridusega.
Õpetada on raske, eriti kui pole õpetaja ega valda õieti ainetki. Aga raske on ka mittemidagi teha. Olin end pakkunud kord nädalas läbi viima teadusringi tunde – selliseid, kus kuivade valemite kirjutamise asemel saab oma käega katseid teha ja ise tulemuses veenduda. Kogusin enesekindlust sellest, et gravitatsioon ja heli kiirus ei hooli võimalikest kultuurilistest erinevustest ega minu kohmakavõitu vene keelest, milles Sauele saabunud Ukraina lapsed kõik suhelda näikse oskavat. Loodusseadused ise on universaalne keel. Hingelähedane soov, et noored julgemalt reaalaineid oma õppeplaanidesse valiksid, on toonud mind lastes nende vastu huvi sütitama ja uudishimu kütma.
Kas lilla on punane või sinine?
Kui pärastlõunal Saue noortekeskusesse esimest tundi läbi viima saabusin, oli laste päevakool juba läbi ja nende õpetaja Liudmyla kutsus maja peale mängima läinud lapsed klassiruumi kokku. Sel päeval oli neid kohal enam kui tosin. Silma järgi hinnates esimese kuni kaheksanda klassi õpilased istusid viisakalt laudade taga. Tutvustasin ennast, kirjutasin nimegi tahvlile ja nad uurisid, mis tund tuleb. Mitu paari abikäsi aitas vahendid välja jagada. „Üks, kaks, kolm,” luges toimekas poiss sulaselges eesti keeles, kui kaaslastele topse jagas. „Neil toimub igal koolipäeval kaks eesti keele tundi,” rääkis õpetaja Liudmyla hiljem.
Ma olin saabunud pudelitega, milles oli salapärane lilla vedelik. Lasin lastel selle topsidesse valada. Seltskonnas tekkis elevus – vedeliku lõhn polnud sugugi meeldiv, ometi tundus tuttav.
Selgitasin, et keetsin selle vedeliku kapsast ja et eesti keeles nimetame seda punaseks kapsaks, ehkki see on hoopistükkis lilla. Ja kõlaski esimene ahhaa: „Aga Ukrainas on see hoopis sinine kapsas.” Sellal, kui mina panin kõrva taha, et objektiivsete nähtuste kirjeldamisel võib kultuuriline taust siiski rolli mängida, loetlesid vabamalt sumisema hakanud lapsed eesti keeles värvusi ja üks poiss võttis vedelikust salamahti lonksu.
Uusi teadmisi sai ka lakutud sõrmedelt
Proovisime siis üheskoos, kuidas kapsakeeduvesi toimib kui indikaator, mis reedab, kas puutus kokku nõrgalt aluselise või happelise ainega. Et näidata, mis juhtub, kui alus ja hape kokku puutuvad, segasin oma topsis värvilisse äädikalahusesse soodat. Roosa kihisev vaht voolas hoogsalt üle topsi servade ja kukkus maas olevasse vanni. Oodatult pani see just mehepoegadel käed sügelema, et katset korrata. Kapsapuljongit proovinud poiss uuris, et äkki saab võimsamaltki. Olles juba näinud, kuidas uudishimu teda krutskit tegema innustas, oli hea võimalus reaktsioonis nähtu pealt seletada, miks uisapäisa toimetamine on ohtlik.
Tunni lõpus, kui uusi teadmisi oli saadud vettinud lakmuspaberitelt ja mõne käe lakutud sõrmedeltki, lubasin, et tulen pea nädala pärast jälle. Olin varem end vabatahtlike graafikus märkinud igaks võimalikuks nädalaks. Kuid esimene tund andis kinnitust, et jääme taaskohtumist tõesti ka ootama.
Tarvis on vaid aega ja rahu
Suvevaheaja suunas veerevate nädalate jooksul sai testitud ainete tihedust ja konstruktsioonide tugevust, vaadatud helilaineid ning ehitatud käepärastest materjalidest toimivaid patareisid. Tõin klassiruumi oma täiesti tavalises kodumajapidamises leiduvaid karpe, papirulle, tolmulappe, toiduaineid ja muud pudi-padi, millega seletada pindpinevust, jõuõlga või sedagi, et õhk ei ole tühi. Ei midagi peent ega kallist.
Ja ei midagi üle jõu või mõistuse käivat: lapsed on nutikad, suuremad poisid pakkusid viisakalt raskeid asju tassima, noortekeskuse heliruumis aitas üht katset teha koolipoiss Karl ja – ei saa salata – mõne pika keerulise susisevatest häälikutest kubiseva sõna veerisin ka paberilt maha. Ühistegevuse loomiseks põhiline materjal oli lihtsalt oma aeg ja laste kannatlikkus, kui püüdsime end üksteisele mõistetavaks teha.
Kui viimati kohtusime, siis puhusime tunni lõpus õues seebimulle. Väiksemad lapsed piilusid mullitamiskomplekte, mida olin varuga toonud. „Kas ma võin veel ühe kaasa võtta?” küsis rühma pisim tüdruk ja lisas tagasihoidlikult, et tal on kodus väike õde. Nende kodu on praegu Sauel.
„Aga mina?” uuris üks poiss. „Ühe vennale ja palun teise veel – mul on sõber ka, praegu on trennis.” Jagasin kõik mullitajad ära. Ei jõudnud vaid sõnadesse vormida, et mul on hea meel, et sul on siin sõpru.
(Lugu on ilmunud kohalikus ajalehes Saue Valdur)
