Minu esimene noorte tantsupidu 1962. aastal.
Minu nimi on Maire Rahnel (neiupõlvenimi Reinup). Olin 11-aastane, kui sõitsime esimest korda Tallinnasse tantsupeole. Sinna sõit oli tohutult tore. Viljandist viis Tallinna tantsu- ja laulupeole erirong, mis oli mõeldud just pidulistele. Tol ajal oli veel kitsarööpmeline raudtee. Rongi aknaid sai alla tõmmates poolenisti avada. Kõige vahvam oli muidugi sõidu ajal ennast poolest saadik aknast välja küünitada ja lasta tuulel end sasida. Loomulikult oli see rangelt keelatud, aga….. katsu sa ohjata rongitäit ülemeelikuid lapsi. Rongi lõpp-peatus oli Tallinn- Väike. Sealt tuli minna trammi peale ja ööbimiskohta.
Ööbisime ühes Kreutzwaldi tänava koolimajas (minu mäletamist mööda oli see vene õppekeelega kool). Meid paigutati suurde saali. Saali põrandale oli vaaludena pandud nn. puitvilla (seda kasutati tavaliselt õrnade asjade pakkimiseks). Tekid-padjad- linad olid igaühel kodust kaasa võetud. Tegime omale asemed korda ja olime väga õnnelikud. Siis avastasid poisid, et natuke kõva on magada ja loomulikult hakkasid nad tüdrukute külje alt seda puitvilla endale kahmama. Nalja sai palju, aga ega me nurisenud.
Ühel proovipäeval ütles tantsuõpeteja Leida Männigo, et mõned lapsed peavad täna proovist puuduma, sest tehakse ringvaadet Nõukogude Eesti. Filmimisele saadeti ka mind (olin ju tantsuõpetaja lemmik). Filmimine toimus teaduste akadeemia vanas majas (otse teater Estonia vastas). Me olime ühes neljanda korruse kontoritoas. Mina ja Reet pidime istuma aknalaual ja püüdma õuest õhupalle. Üks mees oli seal all ja püüdis nööri otsas olevaid õhupalle meieni saata. Ikka kippusid õhupallid majast kaugemale minema ja meil oli suuri raskusi nende kätte saamisega. Ma ei mäleta, kas keegi meid turvamiseks jalgadest hoidis, aga mina kartsin küll turnida seal IV korruse akna peal.
Pärast mitmeid duubleid viidi meid näitusepaviljoni juurde. Seal pidime sisenema, kniksu tegema ja ütlema, et meie läheme näitust vaatama. Tehti jälle mitu duublit, aga…….. näitusele meid ei lastudki!
Seda ringvaadet saab näha CD-plaadilt, mis on raamatu „Noorte laulu – ja tantsupeod”(2011) vahel.
Tantsupeol õppisin sööma suppi saiaga. Poisid võtsid muidugi ulakusest kõik leivad ära ja siis selgus, et saiaga ongi päris hea. Kõik tüdrukud sõid ja kiitsid.
Kõige meeldejäävam oli tantsupeolt kojusõit. Sõitsime jälle trammiga. Pärnu maanteelt tuli siis jälle jala minna mööda Juurdeveo tänavat Tallinn – Väike jaama. Ilmselt mängis oma osa pikk ja väsitav nädal, aga sellel teel tundsin , et MA SUREN KOHE ÄRA. Mul oli ju suur papist kohver, milles olid magamisvarustus, rahvariided, hügieenitarbed, trenniriided. Siiani on meeles, kuidas ma kohe mitte kuidagi ei jõudnud seda kohvrit tassida ja jäin pidevalt teistest maha. Olin 11-aastane, aga väga nõrguke.
1966-ndal aastal, kui ma lõpetasin Viljandi Laste Muusikakooli, ütles tantsuõpetaja, et marssi ja jooksu oskad mängida, valssi ja polkat ka ja nüüd hakkad hoopis tantsurühmade klaverisaatjaks.
Oi, kuidas ma ei tahtnud! Ma tahtsin ju ikka tantsida!
Tegelikkus on see, et olin rahvatantsurühmade klaverisaatja 2020 aastani. Aastatel 1980 – 2020 olin klaverisaatja Vaike Rajaste (2019 a. Tantsupeo pealavastaja) tantsurühmadele.
Tervitustega
Maire Rahnel
maire.rahnel@viljandivald.ee
