Kuidagi inimlik on arvata, et meiega midagi halba ei juhtu, millestki või kellestki olulisest meie ilma ei jää ja elus läheb kindlasti hästi. Paraku see nii alati ei ole. Sellel aastal nägime, kuulsime ja tundsime, et juhtuda võib kõike. Ka meist eemal toimuvad sündmused muudavad kohapealset elu Eestis ja maailmanägemist. On oluline, et oskame märgata, toetada ning julgustada inimesi, kes ise vahel ei jaksa või ei leia usku edasi minna.
2022. aasta kevadel proovisime Rakvere gümnaasiumis anda tuge ja julgustust nendele noortele, kes olid Rakveresse sõjavarju jõudnud. Igal noorel oli kaasas oma keeruline, valus lugu ja kogemus. Vahel on vaja asjade selgeks mõtlemiseks aega, tegeleda millegi haaravaga ja tunda teiste hoolimist. Seda kõike me anda proovisimegi: eestlaslikult rahulikul moel ja südamest. Järgnevad pildid ja lood on väga olulised nii meie kooli inimestele kui ka Ukraina noortele, sest koostegemiste kaudu mõistsime elu haprust, südame suurust ning elurõõmu olulisust.
Jagame rõõmuga oma kogemusi ja lugusid.
PÄEV VANALINNAS JA ALLVEELAEVAL
20. mail sõitsime Rakvere Gümnaasiumi Vabaduse tänava majas õppivate Ukraina õpilastega tutvuma Tallinna linnaga. Kaasas olid õpetaja Alla, Alge ja Marje.
Kõigepealt jalutasime Tallinna vanalinnas ja kuulasime meie kooli õpilase Emilia ette valmistatud tutvustusi huvitavatest paikadest ja hoonetest. Pärast lühiekskursiooni oli vaba aeg ja noored said iseseisvalt linnaga tutvuda.
Reisi viimane peatuskoht oli Lennusadam, kus oli pikem ekskursioon ja ajalootund. Päev möödus kiiresti ja tegusalt ning tagasi jõudes olid kõik osalejad reisiga rahul. Tõdesime, et õppida saab igal pool ja alati. Kui tahtmist on. Sellel reisiseltskonnal oli.
Bussisõitu toetas Rakvere Gümnaasium, muuseumipiletid ning mahlad, maiustused saime osta sponsori toel. Aitäh, Aleksander ja Barbora Aid!
Üksteist aidates õpime elus kõige tähtsamaid asju.
EINE MURUL
6. juunil oli Ukrainast meile saabunud õpilastega selle kooliaasta viimane tund ja võtsime koostöö kokku. Oli päikest, lilli ja liblikaid ning kringleid maasikaid ja naeratusi.
Viimase tunni esimese poole viis läbi vanemveebel Urmas Aid, kes rääkis õpilastele lõhkekehade ohtlikkusest, õigest käitumisest, kui leitakse lõhkekeha. Saime teada, et üks päev sõdimist annab tööd 30 päevaks demineerijatele. Natuke arvutades saime aru, milline olukord on Ukrainas pärast sõja lõppu.
Teises pooles rääkisime juttu, mängisime palli ja nautisime sooja ilma. Kuigi kõigil on mure südames, peame leidma igast päevast elamiserõõmu ja üksteist toetama.
Kuigi elus juhtub nii ilusaid kui ka valusaid asju, on oluline leida aega toimuva mõtestamiseks. Sel kevadel tegutsesime ja mõtlesime Ukraina noortega koos, kuidas edasi minna. Esimesed sammud on tehtud: loovus- ja kunstitunnid, keeleõpe, pallimängud ja ekskursioonid, õppekäigud. Turvatunne ja teadmine, et meid ümbritsevad inimesed, kes vajadusel tuge pakuvad, aitavad teha järgmisi samme. Liigume koos edasi.
Loo kirjutas Marje Kuslap
Fotod tegi Alge Sard
