Asjad on inimese väline tugi ja iseloomuväljendus, aga äkki just seetõttu ei tundu mulle sünnis neid esimese probleemi korral ära visata. Eriti veel juhul, kui tegu on nagunii hea materjali või kalli esemega, teinekord lausa kingitusega. Rikkeid aga tuleb ette paratamatult iga asja elutsüklis. Küll läheb rõivaomanik paksuks või kasvab pikaks, küll kukub elektroonika maha või hakkab mööblitükk lagunema, aga on kasutajale mugav ja armas… Neil põhjustel tundub minu jaoks loomulik vähemasti võidelda olemasolevate asjade pikema kasutusaja eest ja neid algatuseks parandada, hiljem aga ümber teha, teiste asjadega kokku panna või materjalina uuesti käiku lasta. Nii ootavad mõnikord lapikapis lõplikult ära kulunud hargivahega teksad endale sarnase tekstuuri või kokkusobiva värviga paarilise läbikulumist, et siis üksteist vastastikku täiendada. Küll küllale liiga ei tee ja sel puhul võivad ohtrad taskud, rihmad ja muud kaunistused uute pükste peal külluslikult kombineeruda, samal ajal kui siledat materjali jätkub ka pereproua ajaga suurenenud ümbermõõtude mugavaks äramahutamiseks. Ka armsaks saanud bändisärgid, mis on mõnegi serva ja õmbluse lugematutes pesudes juba olematuks kaotanud, võivad kokku saada uue kujundusena, kus ühe kollektiivi logo lõpetab rinnal, teise oma seljal või näiteks sõjakalt õlal ning tegumoega pole ka tüüplõike juures pidama jäädud. Sellised uuestiloomised võivad nõuda ka käsitsiõmblust, kuna masin ei pruugi tahta paksude ja keerukate ühenduste puhul koostööd teha ja võib seejärel nõuda juba ise parandamist. Aga kui võtta käsitsiõmblust kui hobi, ei ole kahju seda aega kulutada. Vahel sobibki mõne augu lappimiseks hoopis aplikatsiooni või tikandit kasutada, pole suuremaid ümberehitusi tarviski. Kui meil peres aga midagi kõvemat katki läheb, siis selleks puhuks on ohtralt saage-liime-klambreid, metalli päästmise jaoks on abikaasal koguni kaua vaetud ja lõpuks hangitud keevitusaparaat. Toredaimad projektid tekivadki nõnda, et ümbruskonnas pakub keegi ühismeedia kaudu katkist aiakiike äraviimiseks ja parandamiseks või lihtsalt torusid ja latte, mõne aja pärast jõuab meil endil kätte kuurikatuse parandus, mille käigus vabaneb paar mittepehkinud voodrilauda, kõik see kokku võimaldab kiige katkised osad välja vahetada ning isegi konstruktsiooni täiustada ja pärast ülevärvimist on perel väärt istumispaik. Ka ise osaleme aineringes ja paneme väikseksjäänud aga kasutusväärtusega lasteasjad ja töötava tehnika tagasi ringi peale – kas sugulaste kaudu või ühismeedia abil. Inimesed, kes mõistavad materjali kui ressurssi, on sellise liikumise üle õnnelikud, sest see võimaldab pisut vähem kaevandada värsket maavara ning aeglasemalt koguda kõlbulikku materjali kõlbmatutesse jäätmehunnikutesse. See algab pihta vähesest – ka telefoni kuluvaid osi saab mõned korrad vahetada, lootusetult vigaseks jäänud äpivara koos kumuleerunud pätšikuhjadega lööb klaariks tehasesätete tegemine, mis on muidugi äärmiselt tüütu, aga päästab aparaadile aastakest paar. See on meil muidugi kompromiss, ka meie soovime mingil määral ajaga kaasas käia või vähemasti olla oma vidinatega töövõimelised! Aga me perega leiame, et igaüks peaks leidma mingi kesktee uue eseme tarbimavõtmise ja vana eseme läägimiskoormuse vahel, see on vähim elamise vastutus ka meie näiliselt veel heaoluühiskonnas. Seega, uue tehnika ostmise vajalikkust tõdeme umbes siis, kui vana tehnovidinat enam parandada ei saa või selle taga hakkab soiku jääma õpivõime, või näiteks siis, kui töötempo hakkab teisest otsast ressursse (elektrit ja aega) hävitama. Ju on siis vist õige aeg hankida uus toode, teha vana oma andmevarudest ja tööäppidest tühjaks – ja miks mitte proovida, kas ta vähendatud ülesannetes lippab masin veel küllalt kiiresti mõne lihtsama vajaduse katteks. Samal moel tuleb aga suhtuda ka niiöelda tüüpilisse prügisse – igapäevaselt tekkivasse materjalikogumisse, mida me ei saa ära süüa või lihtviisiliselt taaskasutada. Meie peres on köögis ja esikus päris suur pind ette nähtud jäätmete sorteerimisele, sest kui me ei lahutaks kohe tekkimisel pakendeid pandipakendist, klaasi, metalli ja paberit, bio ja muid jäätmeid, ei suudaks me hallata mitte seda liikide arvu, vaid prügikoormat tervikuna. Kuigi süsteem on lapsekingades, on nii võimalik sammuke lähemale astuda vähemraiskamisele, ümberkasutamisele. Me ei tea, kas kõik liigid jõuavad momendil õigesse kohta välja, aga vähemalt ei ole me ise need pidurid. Ja kuigi ei jää ilmselt ka prügimägi igavesti prügimäeks (nagu nagu meie kasutame praegu kriidikaljusid ja naftat, küllap leidub kunagi ka eluvorm, mille jaoks meie plastikuladestused on just parajal organiseerituseastmel tallele pandud kütus või toit), aga inimestele on see muidugi ebamugavalt hilja. Seetõttu tasub “võimelda” oma prügiga ikka juba praegu. Ja kui veab, siis mõnda head trajektoori saab oma silmaga näha ja kontrollida. Näiteks, kuigi tegu on meil korteriga, on õnnekombel õues kompostikast ja meie kartulikoored-porgandipealsed moonduvad põhimõtteliselt ise rammumullaks tagasi. Ma ei kasvata ise kuigipalju toitu, sest mul ei ole maad, aga just pottpõllunduses on kõvasti tunda, kui ma pean poest vähem kilepakendis mulda ostma ja võin olla tunnistajaks Täieliku Ringi Imele – ma saan võtta musta viljakat kompostmulda, panna potti ja tõsta oma kivikõrbesse, külvata seemned sisse, istuda taimede vahel varjus, nuusutada nende lõhna, osa ära süüa ja ülejäänu õitsema lasta ning imetleda, kuidas kimalased ja muud sooloputukad nektarit korjavad, teen oma miniaias viljavaheldust ja kõik, mis mujale ei kadunud, läheb lõpuks tagasi mullaks muutuma. Ja niimoodi ringiratast, aastaid. Kas pole rahuldustpakkuv? Päris kõigega nii imeline pole ja liigitikogumine ei ole meiekandis üleni ideaalne, aga näiteks paberi ja pakenditega ei pea üle kilomeetri kõmpima ning keerulisemad liigid suudame pikema intervalliga ise jäätmejaamani viia. Jah, see võtab ruumi, aga ei, polnud raske leida kappides sobivaid asukohti ja kõik liigid ei peagi valamu alla mahtuma, eriti asjad, mis nagunii ei ole märjad ega lõhna ka kuidagi. Ning jah, tegelikult võtab rohkem ruumi mitte jäätmesortla, vaid just taaskasutuseks valmis olek ning ootel olevate asjade allesjätmine. Seegi on diemma. Kuidas vajada vähem kütet, kui ei saa vajada minimalistlikul viisil ruumi, vaid tegelikult kuluks peaaegu ära midagi talu taolist? Aga me käime linnatööl, meil pole mõistlik pendeldada maanteed pidi ja me ei ole ka võimetekohane isemajandavat talu rajada, kus oleks soojad ja külmad pinnad, sise-, väli- ja vahepealne ruum, looduslik, inimlik ja vahepealne kontrolliaste ning mis veel kõige toredam, hooajapärane ning säästlik, ehkki hajaasustusega eluviis. Ei ole sellist luksust praegu ja tulevikku vaadates võibolla ei saabu ka normina tagasi seda luksust, sest inimesi on palju! Planeet ise ongi luksus, kompromiss tuleb leida kusagil kobardumise ja transiidi, tööjaotuse ja tootejaotuse keskjoontel. Kuskil seal, kus materjalikasutus ja energiakasutus on optimeerinud ära, milliseid hobisid saab endale lubada virtuaalis ja milliseid reaalis. Tõenäoliselt jääb käsitööna mitte ainult võimalikuks vaid ka hädavajalikuks olmeline parandamine, taaskasutus, kaunistamine ja kindlasti ka leiutamine. Selle omaloomingu käigus aga toimub nii olme kui vaimse tervise alles hoidmine. Nii me teemegi oma samme sel teel juba praegu, vaadates oma asju sama pilguga nagu me vaatame oma mulda ja potitaimi – asjad on lihtsalt peatus ringil, mis viib maakoorest maakoorde ja loodetavasti ei peatu liiga kaua prügimäefaasis.