Oli käre märtsikuu. Minu vanemad elavad väikeses külas, kus kõik tunnevad kõiki ja kogukond on väga kokkuhoidev. Oli töönädala viimane päev ja ema sõitis nädalavahetuseks minu juurde Tallinnasse külla. Isa läks hommikul traktoriga metsa.

Minul ja isal on traditsioon, et igal õhtul enne AK-d helistame ja räägime, kuidas päev on läinud. Aga tol õhtul isa ei helistanud. Muutusin murelikuks, aga ei tahtnud ema paanikasse ajada. Hoidsin enda teada, et isa ei õnnestunud lauatelefonil kätte saada. Mobiiltelefoni tal ei olnud. Olukord tundus murettekitav, kuna ema oli maininud, et isa läks hommikul metsa, sest maa oli külmunud ja aeg metsa tegemiseks parim- traktoriga oli hea liigelda. Tol ajal oli vähe mobiiltelefone. Helistasin esimese hooga läbi need isa sõbrad, kelle numbreid teadsin, lootuses, et ehk läks ta kellegi juurde juttu ajama. Samas teadsin, et meie kokkulepitud kõne aeg on püha ja isa seda niisama ära ei jäta. Õde, kes elas linnas, mis vanemate kodule lähemal, sõitis minu juhendamisel samal ajal kohale. Selguski, et maja on pime ja traktorit kodus pole. Õega kutsusime kokku paar külameest ja nad asusid isa otsima. Õde võttis kaasa termosega sooja magusat teed, toitu ja soojad riided. Otsing võis alata. Kust otsida? Teadsime, et ta läks hommikul metsalangile. See oli kõik. Kuna palju metsa oli maha võetud ja rajatud uusi mahasõite, tundus pimedas kõik võõras.

Iga veerandtund suurendas muret. Ilm oli varakevadiselt jäine.
Kell pool 3 hommikul õnnestus isa meie pere langilt lõnneks eida. Tänu taevale olid tal tikud kaasas, mistõttu sai üles teha lõkke. Põlise metsamehena oli ta teinud lõkke ka tee äärde, et niimoodi endast märku anda. Metsa oli ta sunnitud ööseks jääma seetõttu, et traktoril oli tekkinud tehniline rike. Kuna isal polnud taskulampi samuti kaasas, ei saanud ta traktorit parandama ega lahti võtma hakata, sest ta kottpimedas lihtsalt ei näinud, kuigi teadis, milles viga. Suur õnn oli see, et vana metsemehena olid tal kaasas tikud ning päeval lõigatud puudest saadud lõkkesoojuse abil ei tekkinud tal alajahtumist. Metsa kaasa võetud toit ja vesi olid õhtuks otsas, aga joogivett sai isa metsalangi ligidal asuvast allikast. Kodust oli isa 16 kilomeetri kaugusel. Hiljem ütles ta mulle, et oli näinud ka karu jälgi, mistõttu ei tundnud õige keset öist metsa koju tulema hakata. Pealegi ei tahtnud ta traktorit maha jätta.

Mida me sellest õppisime? Isa ostis kohe esimese asjana endale mobiiltelefoni, mida kannab endaga alati kaasas. Samuti teab ta seda, et kui levi pole, tuleb sim kaart välja võtta, sest helistada saab ikka 112. Samuti ei lähe ta enam metsa üksi, ilma taskulambita ja täiendava toiduvaruta. Oluline, on alati tuleb lähedastele öelda, kuhu minek ning kauaks jäädakse ning mõelda, kuidas saada hakkama, kui sõidukiga midagi juhtub (soojad riided, piisav toit, vesi jm). Tagantjärgi tarkusena- meil ei tulnud kellegil pähe helistada 112, et otsinguid kiirendada.

See ei olnud küll looduskatastroof, aga samas need õpitud tarkused kuluvad mistahes ettevalmistusel marjaks ära. Oluline on see, et isa ei hakanud öösel metsas ekslema, vaid jäi paigale. Pärast seda kogemust on isal alati mobiiltelefon ja taskulamp enda läheduses, kui ta kodust ära läheb. Ja meie lähedastena teame pimesi, kus on meie metsalank, ema-isa lemmik marjakoht ja millist marsruuti kasutades ta sinna liigub.