Augustikuu teise nädala õhtupoolik Lääne-Virumaa rannikul oli nagu ikka sel ajal, soe ja mõnus. Päev oli parajalt palav ning mõnusast õhtusöögist täis kõhtudega ei kõlanud Rakverest helistanud lähisugulase hoiatused saabuva tormi osas olulised.
Olime parasjagu võõrustamas Rootsist külas olnud sugulasi, kes ööbisid kõrvalkülas Eismas. Kuna taevas oli märgata pilvede kogunemist ja eelootavat vihmasadu, palusid nad sõitu koju autoga.
Hakkasime liikuma ehk poole 9 ajal ning jõudes kilomeetri kaugusele Vainupealt saabus torm täies võimsuses meie kohale. Puudega ääristatud metsateel oli näha vaid kuuskede ja mändide valulikku kõikumist meeletu tuule käes. Paljud ladvad puudutasid peaaegu autoteed ja põrkusid siis jälle kiirelt tagasi. Taevas oli äikest täis, sadas vihma ja auto vastu lendas puude oksi. Proovisin vaikselt edasi sõita, kuni meie ees murdus puu teele. Keerasin auto ringi, et Vainupeale tagasi sõita, kuid ka teisele poole oli puu murdunud. Minna ei olnud kuhugi. Olime paigal ja jälgisime pidevalt olukorda, et vajadusel vähegi võimaliku ohu eest (langev puu) ära liikuda.
Autos oli lisaks kolmele täiskasvanule ka 10 aastane Linn, kelle meeleheitlik nutt ja karjumine on senini meeles. Laps kartis. Ka täiskasvanud.
Torm möödus ehk ca 15 minutiga, mille vältel ei olnud ka abi kutsumiseks kuhugi helistada. Levi oli maas.
Vaiksuses liikusime autost välja, kuid saabunud pimeduses oli raske hoomata olukorra tõsidust. Tee oli mõlemas suunas täis langenud puid ja hinges hirm tormi naasmise osas.
Äkitselt kuulsime eemalt, Vainupea poolt, mootorsae hääli ja nägime ka esimesi autotulesid. Esimesena nägin oma tollal 72 aastast vanaisa puid saagimas, kelle järel tulid mu sõbrad ja tuttavad külamehed, kes toore jõuga palke tee pealt ära vedasid. Oli selge, et saame vähemasti koju tagasi.
Äkitselt kuulsime appi hüüdeid Eisma poolt. Tegemist oli noormehega, kelle auto oli meie omast vaid ca 20m Eisma poole ja millele oli 3 puud peale kukkunud. Autos oli kaelavigastusega neiu. Abivalmid mehed transportisid neiu meie autosse, et saaksime vastu sõita kiirabile, kes oli Rakvere poolt tulema hakanud, kuid kes ilma Vainupea rahva vabastatud teeta ei olekski abivajajani jõudnud. Minu teadmist mööda oli neiul selgroo vigastus ja ehk ka murtud käsi, kuid ilmselt on ta tänaseks tervise juures.

Tee Vainupealt Eismasse muutus sel õhtul viimseni.