2008. aastal, kui 1. klassi läksin, kutsuti mind kohe mudilaskoori. Kui tavaliselt sai sinna kuuluda alles 2. klassist, siis mina olin juba teada laulutüdruk. Kui aga sinna esimesse tundi läksin ja klassiukse lahti tegin, nägin suuri tüdrukuid, ei julgenud sisse minna, panin ukse ruttu kinni ja läksin minema. Nii lühike oligi tee 2008. aastal toimunud suurele laulupeole.
Küll aga 2011. aastaks, Maa ja ilma noortepeo ajaks, olin juba piisavalt suur. Mul oli vahva võimalus laulda ühes liigilaulus (“SÕMERALT SÕRMIKULLE”) solisti osa ning juhtus ka, et ettelaulmisel tuli seda laulda. Miskipärast olime kõik koos hirmul, kuidas Aarne Saluveer (toona mudilaskooride liigijuht) on väga kuri mees ja mitte keegi ei julge ettelaulmisel laulda. Laulsime selle rahvalaulu küll ära, ainult ühe väikse veaga – minu, väikese inimese närv ei pidanud vastu ja tempo ei tahtnud olla üldse seesama, mida muusikaõpetaja koori dirigeerides tahtis. Mäletan siiani, kuigi see on juba rohkem kui 10 aastat tagasi, kuidas ta seal suure tahtejõuga vehkis ja mulle otsa vaatas, aga mind see üldse sel hetkel ei häirinud. Pärast ettelaulmist nutsin lohutamatult, kuidas ma ikka sain kõik ära rikkuda. Järgmisel päeval koolis lohutas muusikaõpetaja, et ei olnud midagi nii hullu ja küll me ikka sinna laulupeole saame. Saimegi!
Laulupeost endast on mälestusi imekombel vähe – vaid esimese õhtu suur koduigatsus ja mõned fragmendid rongkäigust, kuidas me seal vahvaid rütmipille mängisime. Alles on sellest ajast ka vahva värviline laulik, millesse tehtud põnevaid märkemeid praegu lõbus vaadata-lugeda on. Alateadvus pani selle peoga siiski aga aluse millelegi suuremale – nüüd ise dirigeerimist õppides olen kõiges selles südame ja hingega sees ning valmistun päris oma kooriga 2023. aasta noorte laulupeole minema. Ehk ettelaulmistel minu tempo enam ei kõigu.