Noorte laulu- ja tantsupeol osalesin esimest korda 1977. aastal Kabala kultuurimaja puhkpilliorkestri koosseisus, mängisin metsasarve.
Meie orkestrijuht August Pärl oli lisaks kultuurimaja direktorile ka koolis lauluõpetaja ja aastatega oli kujunenud traditsioon, et alates 4. klassist läksid kõik õpilased kultuurimaja puhkpilliorkestrisse. Muusikalisi katseid ei olnud, nooditundmise saime selgeks koolitundides.
Uued liikmed alustasid septembris ja oktoobris oli nende esimene etteaste, kultuurimajas põllumeeste peol esitati lugu “Suliko”.
1977. aasta laulupeoks olin ma saanud 12-aastaseks, osalesin suurel peol teist korda. Võtan sammu tagasi ja räägin selle loo.
Ma olin 10-aastane, kui mind kutsuti nädal enne suurt laulupidu orkestrisse trummariks, sest keegi vist nö kukkus sealt ära, ma olin suurt kasvu ja tubli laps.

Rivitrummaritel oli seal suurejooneline etteaste loos Novakauskas -“Marss”. Mul polnud see lugu peole minnes veel selge, olin kõige noorem trummar. Mäletan, et nutsin ja sain vist dirigendilt riielda, aga lõpuks kõik õnnestus ja peo päeval peale seda lugu viisin talle dirigendipulti lilled. Mäletan, et ta võttis mind sülle. See oli omakorda raske kogemus, sest teised pärast mu meelest naersid, tundsin ennast halvasti ja hakkasin nutma, kui ema ja isaga kokku sain. Nii selgesti on meeles, kuidas ema tuli, roosakirju kleit seljas, laululava kõrval ja jooksin talle vastu.
See dirigent oli Helmut Orusaar, sel aastal tähistavad puhkpilli ringkonnad tema 100. sünniaastapäeva. Tean, et ta rääkis minust raadios, aga ma ise seda ei kuulnud.
Praeguse üleskutse ja meenutuse käigus hakkasin otsima ja leidsin selle salvestuse. Ta ütleb seal mõne lause, aga ikkagi nii kummaline emotsioon, millest on möödas pea 48 aastat. Enne intervjuud kõlab see lugu, aplaus on väga pikk. Interjuu algab u 35.21
https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/xviii-uldlaulupidu-1975-08-laulupidu-reportaazid
Orkestriga käisin laulupidudel veel 1980. ja 1982. aastal, siis osalesin ka Türi keskkooli naiskooriga. Meie dirigendiks oli Tiiu Schüts, kes on ju andeka noore dirigendi Kuldar Schütsi ema. Selle aasta laulupeol osaleb Kuldari juhendatavas poistekooris “Kalev” minu esimene lapselaps Uku Nikitin, tema õde Murel loodab peole saada Oru Põhikooli mudilaskooriga. Murel on täna sama vana kui mina oma esimesel peol. Seekord peaks peol osalema ka minu 8-aastane pojapoeg Ruudi Suurkask, ta laulab Jüri Gümnaasiumi poistekooris.
Ma osalesin Kabala orkestris keskkooli lõpuni. Täiskasvanueas hakkasin laulupidudel käima jälle siis, kui mu tütred Sandra ja Susan koorides laulsid, olin lapsevanemana koori saatjaks. Väikeses maakoolis juhendas üks õpetaja nii mudilaskoori, lastekoori kui poistekoori, tugigruppi kuulusid lapsevanemad ja õpetajad.
Kooripisik kasvas hästi. Gümnaasiumi esimesel aastal liitus poeg Siim Kuivajõe meeskooriga, mille oli omal ajal kokku kutsunud tema vanaisa Elmar Suurkask. Koori 50. juubeliks pani Siim kooli uurimustööna kokku koori ajaloovihiku. Koori liikmeskond on täna ansambli mõõtu, aga ei anna alla, eestvedajaks on meie pere vanem tütar Sandra Nikitin. Eelmisel üldlaulupeol olid nad laulukaare all, loodan, et ka järgmisel.
Ma ise olen viimastel pidudel osalenud publiku hulgas ja seegi on olnud meeliülendav elamus. Sel aastal on lastelaste osalemine andnud peole uue mõõte. Ei saa minemata jätta.