Lapsepõlv ja saun
Saun on olnud alati mu elu osa. Sünnikodus, vanaisa ehitatud majas, oli saun ainus pesemisvõimalus, seda köeti igal laupäeval ning kõik käisid pesemas. Laval istusime õdedega, siis pandi meile kauss jaheda veega ligi, seal mängisime oma plastmassmänguasjadega – vaala kujuga kastekann ja punane paat, ja kui visati leili, saime end selle veega ka jahutada. Nõnda kavalasti treeniti meid leili nautima ja lisaks kiideti, kui me kuumuse üle ei vingunud, et oleme tõelised eestlased, vihtlemise eest sai veel plusspunkte. Küll oli aga uih! ja aih!, kui vihalehed sattusid meie veekaussi – need kehastusid seal hirmsateks kaladeks, keda pööraselt kartsime.
Vahepeal kolisime linnast välja metsa vahele ja uues kodus sauna polnud, siis käisime vahel sõprade pool saunas, vahel aga sugulastel külas kortermajas, kus sai eksootikat proovida: käia vannis ja duši all. See tundus lõputult peen ja uhke, aga mitte väga omane, päris omaks jäi ja jääb ikka saun. Uues kodus ehitas isa köögi kõrval asunud teenijakambri saunaks ümber, see oli eelmisest saunast oluliselt väiksem, aga tänu sellele sai ruumi ka üpris ruttu soojaks ja sauna sai ka moodne mugavus lisatud – dušš sooja veega.
Noorus ja saun
Lapsepõlve lavatrennist oli abi, minust sai hea ja tahtejõuline leilinautija, ikka meestega võidu sai laval istutud, toona polnud lumehelbekesed, oigamine ja ohkimine veel moes. Sauna juurde kuulus õlu ja vahel ka laulmine, see oli pidune paik – tõsiseid südamest-südamesse saunajutte neis seltskondades, kus liikusin, ei räägitud. Kodus oli jätkuvalt mõnus saunas pesemas käia, saunatamine muutus ajapikku nii kütmise kiiruse tõttu kui ka kultuurilistel põhjustel (moodsad inimesed käivad ju iga päev duši all) sagedasemaks ja enamvähem igapäevane võimalus kodus mõnusat leili ja voolavat vett nautida meelitas nii mõnigi kord linnast tulema.
Täiskasvanuna saunas
Elan linnas, aga nädalavahetused mööduvad peamiselt ikka maal, vanematekodus. Saun on üks põhjusi, miks selline harjumus on tekkinud ja jäänud. Esimestes omaette korterites polnud mugavat pesemisvõimalust ja saun… Oli alati olemas ja ootamas, kutsuv ja lihtsalt nii hea! See on mitte ainult pesemise, vaid lõõgastuse, vaikuse ja puhkuse paik. Kui mujal majas käib möll ja melu, telekas lärmab, lapsed kraaklevad või kilkavad niisama, täiskasvanud lobisevad, siis saunas on vaikne ja rahulik. Enda olemine jääb leebemaks ja hääl vaiksemaks. Oma lapsi ma lavale väga intensiivselt veennud pole, mõned neist ikka vahel ise on tahtnud, aga pigem eelistavad seni, kuni ma leili naudin, saunapõrandal vannis või kausis vana hea vaal-kastekannu, punase paadi ja muude oma saunaleludega mängida. Ja miks ka mitte, mõtlen, kui neil kinnistub mälestus sellest, et emme saab lavalolemist üksi rõõmuga nautida, võib neil nimelt tulla tunne, et selles on midagi imelist ja õilsat, mille poole pürgida. Erilised on need saunaskäigud, kui on sadanud piisavalt lund ja saab minna lavalt korraks õue, sel puhul viitsivad isegi lapsed end enne laval üles kütta. Sama kevadel ja suvel jõeskäiguga. Jõeni on mõnisada meetrit, minek on alati kiire, allamäge, tagasiteel aga on hea ja kerge olla, nuusutada toomingat, sirelit, angervaksa või münti, võtta põske maasikas või amps õuna. Vahel paneb isa viha likku, see nüpeldamine on siis kah tore, eriline ja põnev lastele. Ütleme lapsega sinna juurde, nagu mardisandid: ‘tooreks, terveks – terveks ja teravaks’ ja usume, et see aitab.
Nüüd on mu esimene laps on juba täiskasvanuikka jõudnud, vahel sattub maale ja ikka võtab kah nautida saunaskäiku. Poeg, varateismeline, käib saunas üksi ja vahel viskab ka tema omaalgatuslikult leili, vihub. Kuulan eemalt, toast, ja rõõmustan. Aga kui sügavale saunakultuur neis juurdunud on, küllap see paistab siis, kui nad päriselt suureks ja iseseisvaks saanud on.

Ükskord tuli armsa sõbrannaga kõne alla: tööl lõunapausi ajal kõik töökaaslased pläägutavad alatasa ühel ja samal teemal, et millises spaas sai viimati käidud, kus on eriti head ja kus eriti koletud kogemused, kus soodsad hinnad… Ja et sõbranna ei haagi sinna, pole spaas käinudki. Mul sama. Ja siis, kord, kui sõbranna sinna spaajuttude vahele torkas, et ei tea, kas peaks kah end vaikselt spaa-värgiga harjutama hakkama, kui nüüd kõik ainult seal käivad ja muud elu nagu üldse pole, siis üks tark töökaaslane vastas: ‘mis sul spaasse asjagi peaks olema, sul on ju OMA SAUN!’. See lugu kõlas mulle nagu valgustus. Mul pole vaja spaas käia, kalleid protseduure, massaaže, vaimset juhendatud lõõgastust, mul on ju kah OMA SAUN. See koht, kus ma saan endalt maha higistada ja pesta eluvaeva ja häda, soojendada oma vanu konte ja kosutada meelt. Ennast uuendada, et mitte öelda: uuesti sündida.

Mul on üks armas tuttav saunanaine, õppinud Krautmani koolis ja puha. Olen mõned korrad osa saanud tema läbiviidud saunatamistest, ta teadmistest ja oskustest, mõni neist maagilisem ja mõni lihtsam ja argisem. Olen sealt mõndagi meelde jätnud, peamiselt selle tunde, et kui tahta, võib ka väike ja kiire saunaskäik olla väga püha. Ja et selles (sauna)maailmas on nii üht-teist, mida veel proovida tahan, aga küllap jõuan kunagi, sest saunad ja inimeste austus saunade vastu on jääv.