Juulikuu pühapäeva hommikul võtsime ühest Järvamaa külast autoga kursi A.H. Tammsaare muuseumisse Vargamäel. Tahtsime reisida kõnetavatele kultuuriradadele, kus juba ammuilma polnud käinud. Heitlik ilmastik võimaldas meil retke siiski ilma vihmata teostada. Läbi Koeru ja Roosna-Alliku vurasime Eesti kirjandusloos märgilise Vetepere küla suunas. Esimene peatus oli Järva-Madise kiriku parklas. Kui automootori seiskasin, kõlas hoogne kutsuv kirikukell pikalt ja valjult, üle külateede, väljade ja metsade. Arvatavasti kõlas ta sarnase helinaga ka suurkirjaniku noorpõlve aegu, kui tema pere ja lähikondsed siin teenistustel käisid. Võib-olla kõlab ta just selliselt või ligilähedaselt ka ”Tõe ja õiguse” lummatud lugejate kuulmekäikudes.
Rohelises rohulõhnalises aias rohkete ristide all veetsid oma igavikku kaugemas ja lähemas minevikus siitilmast lahkunud. Mõned neist ehk võtsid endaga kaasa vahetud mälestused romaanis kajastatud olustikust ja sündmustest. Pühakoja uksed olid valla, sest oodati teenistusele saabujaid. Sisenesime mõneks hetkeks, saime pühaliku fiilingu osaliseks ja jätkasime teekonda. Kiriku juurde lookleval rajalõigul sõitsid vastu paar autot ja jalgratturit. Olid ajad, kus neid pinnaseid rullisid suvised hobuvankrid ja sahistasid talvised saanid. On olnud aegu, mille hääled tühjusesse hääbunud, aga millest kustumatu kirjakeel kõneleb.
Järgmine peatus oli rahvakirjaniku monumendi kõrval, mille avamisel 1936. aastal kõnelesid toonased prominendid, kuid kelle hulgast puudus pärjatud peakangelane. Keerulised karakterid ilmestavad ikka suuri isiksusi. Monumendi alaosas väljendasid kunstilised kujundid kõnekalt ”Tõe ja õiguse” tegevustikku ja vastavad kirjaread legendaarseid lauseid, mis isegi mingil määral seda suurt lugu uuesti lugema innustasid. Eraldi imetlust vääris aga graniitsambal kirjaniku pronksbüst, mille mõtlikul vuntsisel näol avanenud vaikivad silmad jutustasid omasoodu üht ehedat ajatut Eesti lugu. Siin seisatada ja sümboolset sõnakat vaikust kuulatada on iga kodumaise kultuuriloohuvilise privileeg.
Kitsas kruusatee, soosillad ja haljendavad väljamäed kandsid meid sujuvalt edasi Simisalu looduskeskuseni, sest otsustasime alustada rahvakirjaniku lapsepõlveradu tagantpoolt, kõrvemaa kuninglike metsakardinate veerelt. Kohalik vaatetorn, mis saanud uuenduskuuri, oli meie saabudes kõrgeimal korrusel häälekalt asustatud. Mäletan selgelt ammuseid panoraamvaateid sellelt platvormilt, piirkonna mõõtmatule metsavaibale. See vaade on meie rikkus, meie nokia, mille eest tänulik olla. Jalutasime puhkekeskuse alal ja jäädvustasime lokkavat loodust enda ümber, mida vanadel aegadel nuusutanud epopöas esindatud Hundipalu Tiidu prototüüp Hans Grossthal. Ärksa vaimuga hariduslembene maahärra, kes raamatutegelasena julgustas Indrekut linnas õppima, et kord kodukiriku kantslist rahvale tõde ja õigust kuulutada.
Siis sõitsime tagasisuunas Tammsaare talumuuseumi juurde, et üle pikkade aastate tunnetada sügavuti Eesti talurahva hingust. Kauges möödanikus kange maamehe Peeter Hanseni soetatud objektil valmistuti järjekordseks etenduseks. Need on siin suvised mängulised mõjuvõimsad magnetid sise-ja välisturistidele, mis panevad episooditi pisarad voolama ka täidlastel mehemürakatel, sest selline on Tammsaare kirjutatud ilukirjanduslik tähtteos. Kogu keskkond nägi välja enam-vähem vanaviisi, kuid alati on seda võimalik uuena kogeda. Majapidamise metsaäärsest osast sauniku hoone juurest sisenesime viluda vaikse metsa rüppe, kus vana kuivanud põhjaga kaev, kulunud külakiik, piknikulauad ja pingid.
Selles nurgakeses adusin, et midagi väga suurt ja olulist on meie maal ja rahval veel alles. Need värvid, lõhnad, hääled, okste vahelt kiirgavad valguslaigud ja hämarad metsavarjud. Ja iga külastaja oma austava kohaloluga on osa sellest rikkusest.
Nii sai rõõmune ring peale tehtud meie rahvusliku sulehiiglase kodumaile, mida ta ise väidetavalt väisanud viimast korda taksoreisijana Tallinnast. Sai kõnnitud Kõrvemaa kuningriigi maalilisel maastikul, kus aegade aardena ootavad meid ikka madalate lagedega palkidest taluhooned, tööriistad, hobuveokid, puitotstega sängid, jahedaks jahtunud ahjud ja loomevaimu tuulutav õhkkond.
Piletimüügi majakese vanamoodsal kirjutuslaual lebava laia raske külalisteraamatu valget paberilehte jätsin ehtima kommentaari:
”Täname üle pika aja imelise elamuse eest inspireerivas muuseumis, imelise looduse keskel.”
Halja looduse valvsa pilgu all vurasime üle soosildade, avarate väljamägede vahel tagasi oleviku reaalsusesse. Omal ajal saalisid siin edasi-tagasi väsimatult romaanikangelased, minnes, tulles, kes lühemaks, kes pikemaks ajaks paigale jäädes. Samal trajektooril logistas kord hobuvankril ja libises reel tulevane viljakas vaimuhiiglane. Siinne minevik ja selle tänaseni säilinud loodus on meie varandus, me südametunnistus ja vastutus.
Andre Tamm
