Kaheksakümnendate lõpuaeg. Järva rajooni suvine maaõhustik. Viisu küla telliskivist mitmekordse elumaja korter oli pikal valgel õhtul rahvast täis. Emapoolse suguvõsa arvukas seltskond pidas tädi Aurelie juubelisünnipäeva. Pika pidulaua ümber käis ablas söömine ja toostide hõikamine. Lapsed sagisid vahepeal õuemurul ja jälle tagasi tuppa. Ses õrnas eas puudub ju püsivus. Tavapärane tolleaegne sünnipäevapidu, milliseid see tuttav ringkond alati täistuuridel tähistas. Lapsena olin ikka harjunud nende pidude üldiste tavadega, aga tol õhtul arutati minu kuuldes esmakordselt avatud olekuga usuteemasid. Võeti ette Piibel, kirikud, kümme käsku ja huvitavalt seostati seda kõike äsja ärganud Eestimaa kontekstis. Ma polnud varem selles ikka veel vältavas okupatsiooniajas niisugusi mõttevälgatusi kuulnud, ammugi mitte suures seltskonnas. Kuid laulev revolutsioon mäsles tõusulainena ja ju siis olid need maakorteri avarad arutlused Kõigeväelisele meelepärased.
”See praegune Eesti aeg on nagu Iisraeli rahva põgenemine Egiptuse orjapõlvest. Läbi Punase mere minek ja kõrbekannatused ja… Algus on ilus, aga see tee ei saa meile lihtne olema.” kõneles üks heas hoos habemik Tallinna külje alt.
”Vot just, ja mäletate pühakirjast, kuidas rahvas virises, et raske ja süüa pole ja juua pole ja et meil oli ikka Egiptuses katus pea kohal ja kindel kõhutäis, eks olnud ju nii”, täiendas pontsakas palja pealaega piduline Paidest, kes oskas hästi laulda ja pilli mängida.
Nemad kahekesi olidki religioosse teema veduriteks, aga teisedki poetasid sõnu sekka.
”Nii see on jah, meilgi neid kahtlejaid, kes jääks teatud mugavustesse pikutama. Nad sunnikud kohe ei mõista, et vabadusse murdmine ongi vaevaline ja nõuab kannatust,” torkas lüheldane bassihäälega Oisu aleviku Estonia kolhoosipere liige, kelle ninaots alati viinavõtmisel punetama kippus.
Selle peale kostis häälekas musikaalne arutleja: ”Sellepärast peakski olema lisaks üheteistkümnes käsk, et sina ei pea mitte virisema!”
Jutt jooksis libedalt legendaarsete piiblilugude peatükkidel, kus Mooses oma nuriseva rahvaga Issanda abil otsustavalt priiuse poole põrutas.
Mäletan, et ma jälgisin siira huviga seda avameelset mõttelendu, tundes ennast nagu kusagil kodukootud salajases pühapäevakooli tunnis.
Peoreeglitele kohaselt lasid filosoofiapadrikusse eksinud mõttehiiglased rihmad lõdvemaks ja muutusid ilmaliku maailmaga leplikumaks. Nad sõid, põletasid peale paar pitsikest, hõissatasid õdusasse õhtusse ühe õiglase ”Õllepruulija”, mille käigus ajasid Juhanite ja Jaanidena kätestkinni õõtsudes hooletult pikali kõik ettetulnud väravapostid.
Taltunud tagasi pühalikkusesse, suundusid nüüd vaba suuvärgiga sünnipäevalised suure õpetaja Jeesuse Kristuse radadele. Ma püsisin vaiki ja võib-olla isegi suu ammuli, sest see kõik oli nii uus ja võõras ja kuidagi köitev mu noorele avarduvale vaimule.
Siit hargnes jutulõng peamiselt Kristuse kui ajaloolise isiku olemasolul. Tõendeid selleks olevat piisavalt. Kultuurikeerisesse haaratud habemik Harjust kinnitas, et ristilöödu surilina olevat ju leitud ja sellelt võetud analüüsid kõnelevat ise enda eest. Teaduspõhist tõika toetati mitmest suust, sest ka mõned teised omasid samasugust infot ametlikest allikatest. Kõik olevat tõestatud, et Kristus eksisteeris ajaloolise figuurina.
Lisaks legendaarse surilina detailide lahkamisele teadis üks arutlejatest surmkindlalt, et tegelikult ei löödud naelu Jeesuse peopesadest läbi. See olevat ju võimatu, kuna siis laguneks käelaba lihtsalt koost ära. Niisiis, naelad löödud ikka läbi randmete, mis vastavat loogiliselt anatoomilistele seaduspärasustele.
Nendest ja veel mõnedest religioossetest seikadest jahvatati tol suveõhtusel kristlikuks kujunenud juubelisünnipäeval.
Kõik kohalolijad, kes kainemad, kes purjumad, kes vaiksemad, kes valjemad, valmistusid oma eluajal, juba lähimas tulevikus, teretama täiesti uut Eestimaad. Nii nagu üks popp kukeharjaga punkar tervitas oma hiiglama hinnatud hittloos käheda häälega perestroikat. Selle toreda vaba Eestiga kätlemiseni pidi kuluma omajagu aega ja vaeva. Ja selle nimel valmistusime läbima oma vabaduseteele jäävaid kõrbetorme, kuni kartulikoorte söömiseni välja. Sealjuures valmistusime mitte heituma, mitte käega lööma ega tagasi langema, sest Jumalast Eestile määratud vabanemise tee läbi meie ”Punase mere” sai olla ainus valik.
Andre Tamm