Olen saunausku. Ja nöus täitsa seto vanasönaga: tare võib olla, sann PEAB olema.

Esimene mälestus saunast on Veerenni tänava ema ja lapse saunast. Siis kui vanemaks olin saanud hakkasin isaga saunades käima. Lisaks Veerenni saunale käisime isaga ka teistes Talina linna saunades; eriti uues Raua tänava saunas. Isegit Kivimäe sauna jöudsime, aga Kalamaja saunas vist jäigit käimada. Isa muide öpetas moole selgeks Talina öiged tänavanimed, mis tiblade vöim oli ümber muutnud ja olen lapsest saati kasutanud Talina tänavate kohta vaid nende öigeid nimesid.

Sündisin Talinas Sakala tänava sünnitusmajas ja vanematega elasin Juhkentalis kesklinna kalmistu müüri körval Magasini tänaval. Tänaseks on juba ammu lammutatud nii minu lapsepölve ja teismeliseea aegne kodumaja kui ka selle naabermajad ja 2006. aastal lammutati ka nöukaajal muinsuskaitse all olnud juba XIX sajandi algupoolel ehitatud Veerenni saun, mis omalajal olla olnud söjainvaliidide kasarm.

Selles sauna tiibhoonete nurgas olevas väiksemas hoones oli piletikassa (saunapilet maksis vist 10…20 kopikat), kus müüdi seepi (mäletan kollase ümbrispaberiga Männiõli seepi ja valge ümbrispaberiga, millel lopsakas roheline männioks, Männiokka seepi; neid ka tavaliselt ostsime hää löhna pärast) ja ölut, limonaadi. Seepi müüdi ka täieste ilma ümbripaberita.

Emaga ema ja lapse saunas (parempoolse tiibhoone keskel olev uks) käimistest mäletan vast ühtainust korda, kuna siis oli mul üks tervisejama sääl.

Meestesauna uks paestab votul selle piletikassa tagant. Naestesouna läks uks votul nähaoleva vörkaia taga olevast seinast.

Meeste- ja naestesouna leiliruumide vahel oli ilmamasuur pörandast laeni pottvoodriga keris (olid ähk tumerohelise glasuuriga suured ahjupotid?) mida köeti vaheruumist, kust pääses kummassegi leiliruumi. Kerist köeti nähtavaste pikkade halgudega propsidega, kuna see oli nii suur. Leiliruumi mahtus oma 15 – 20 meest vihtlema. Kerises oli ülal lae all suur leililuuk, kuhu siis käidi leili viskamas plekist liitrise kopsikuga. Ja kerise ees pörandal, kerise ja saunalava vahel oli ka kaks betoonist saunapinki, nagu neid pesuruumis oli mitu. Ja oli neidki mehi, kes leiliruumis tavatsesid end seebiga pesta saunakausist.

Isa öpetas mind, kuidas tuleb saunapink enne sellele istumist vähemalt kolm korda saunakaussi vöetud kuuma veega üle valada ja seejärel isegi seebitatud koreda saunaharjaga üle küürida. Isa oli mool tähtkujult Neitsi :) .

Hiljem teismelisena käisin rohkem üksi saunas ja moole meeldis käia Raua tänava saunas, sest seal oli kaks meeste sauna. Aga Veerenni sauna leil oli vast töeste parem. Ja linnasaunades käies me isaga tegelikult vihtlejad ei olnud. Raua tänava saunas oli aga tihtipeale teiselt korruselt piki treppi alla välisukseni välja saunasoovijate järjekord, kus pidi vahel poolgi tundi vöi kauemgi järjekorras seisma, kuni enda kord tuli sauna sisse pääseda.

Lapsepölves ma maasounades pöle palju saand käia, aga üks sounaskäik on maal vanatädi juures lihavötete ajal külas olnuna elu löpuni meeles.

Vanatädi oli teinud pirukataigna, et lihavöttepirukaid küpsetada. Olin toona vast 11…14 aastane. Vanatädi juures oli ka ta tütrepoeg, minust möni aasta vanem, kelle eestvöttel toorest tainast söime. See oli hää. Öhtal aga läksime üle külatanuma naabripere souna. Sounas aga leili vöttes akkas mool pää ühtäkki väga kumisema. Läksin eesruumi, kus oli jahedam ja panin pea külma veega täidetud saunakaussi. Ja kumin körvus läkski vähemaks ja läksin souna tagasi. Seal aga hakaks mool taas halb ja läksin etteruumi. Pea valutas ja paha oli olla ja siis, seal eesruumis pingil kägaras istudes, tuli mool ilmamasuur tainapitsa suust naabripere sauna eesruumi pörandale. Sealt peale oli järgmine mälupilt, et tundsin turja all karedat ja ninna tekkis terav hais. Ma olin minestanud. Sugulaspoiss oli just sel hetkel leiliruumist välja astunud, kui ma olin vajumas meelekohaga täpselt saunapliidi terava plekknurga suunas ja ta jöudis käe vahele panna ja mo kinni püüda ja oli saanud mingid vanad kuivand vihad moole pää ja turja alla panna ja siis pani mo pörandale pikali. Siis höikas üle öue tare poole ja sealt peretütar tuli nuuskpiiritusega mind turgutama. Niiet – toorest tainast enne saunaminekut süüa äi maksa.

Hiiumaale emigreerumise järel olen siin saanud ka suitsusaunas käia nii Mihkli talumuuseumis kui Soera talumuuseumis ja ka saunameheks-saunakütjaks olla korduvalt. Jah – suitsusaun/ savvusann on ikka see köikse parem saun. Ja vihelda peab saunas saama. Ja et mool on körge vereröhk ja isegit vereröhurohi pöle änam aidanud, siis kogemus on, et pääle saunlemist on mool alati vereröhk suisa madal olnud.

Mäletan, et Hiiumaal elamise esimestel aastatel önnestus isegit koos pisipojaga mönel korral toonases Kärdla linnasounas käia; see oli okupatsiooniaja löpuaastatel. Ka Kärdla linnasauna kassas müüdi piletitele lisaks seepe, šampoone ja jooke. Kärdla kunagine saun-vöörastemaja, mis staaliniaegses arhitektuuristiilis projekteeritud, on juba aastakümneid kasutamada olnud.

1998. aastal saime perega korterist oma majja kolida. Olin seda 5 aastat üksinda me pere jaoks elamiskölbulikuks remontinud. Siis sain alustada ka sauna laiendamisega, sest selle talu saun, mille murispuu pääle kirjutatud aastaarv 1939, mille saunaruumis olid ölivärviga üle vööbatud otse palkseintele naelutatud püstised voodrilauad, lakke kinnitatud valge ölivärviga üle vööbatud terasplekk, mis oli ka eesruumis ja ka eesruumi seinte ülaosale pandud… seda sauna, kaks korda katsetanuna, äi saandgit ma soojaks köetud. Leiliruumis oli veepada, mille alt saunakeristki pidi kütma. Veepaja taga oli bensuvaadist tehet keris. Paja körval korsten. Suits, selleks, et korstnasse jöuda läbi kerise, pidi tegema 5 (!) pööret.

Otsustasin selle 1939. aastal valminud sauna ümber ehitada. Möistatuseks jäänud ongit, kuidas 1939. aastal iiu mees SELLISE sauna on ehitanud. Nigut 1970-nendatel eesti saunades tekkis pöletatud voodrilaudade mood, nii ka selle sauna eesruumi seinad nende poole körguseni pörandast olid kaetud pöletatud voodrilaudadega; aga neist ülalpool oli seintele löödud seesama valgeks vööbatud terasplekk.

Sauna ümberehitust alustasin sisemuse lammutamisega. Muide – selle sauna lavats oli ilusatest 4 sentimeetri paksustest haavaplankudest, aga – lavalauad olid kinnitatud NURKRAUDADEST karkassile ja kinnitatud nende nurkraudade külge kumerapealiste mööblipoltidega. :D :D :D
Siiamaani imestan, mis oli toonase saunaehitaja pääkolu sees, et ta sellise sauna oli teinud.

Sauna sisevoodrit hakkasin maha lammutama sörgkangiga. Taganurgas kangi laudade vahele oma ölgade körgusel lüües räntsatasin pösega vastu seina – kang oli läinud läbi seina. Tuli välja et sellel körgusel voodrilaudadae all olid sipelgad palkseinasse pesa teinud ja nurga pehmeks närinud. Et sisevooder oli ka otse palkidele kinnitatud ja otsaseina soklis oli vee äravooluauk, siis selgus, et niiskuse töttu olid 6 alumist palgirivi ära mädanenud. Pidin selle sauna seinapalkidest eemaldama vähemalt kolmandiku, kui mette rohkem. Ka sauna välisukse lävepakk oli täiesti mäda, sest selle all oli vöimas sipelgapesa. Äravöetud seinapalkide asemele tegin soojustatud karkass-seina.

Ja siis sai saunaehituseks arvestatud raha otsa ja ma olin valmis saanud vaid endisest saunast suurema pesuruumi ja tuulekoja osa ja uue katuse. Köik sisetööd jäid poolele.

Aga paar aastat tagasi meite Hiiumaa Kuningliku Karskete Ölutinautlejate Seltsi „Odratolgus labyrindis”, mille kuningas Mattias I ma koos kaaskuninga Urmas I-oleme, kes me selle kuningliku seltsi kahekesi asutasime… siis meite ölutinautlejate seltsi Soome aukonsul Pekka, hää söber, tuli möttele, et aitaks mool koos teiste söpradega seda saunaehitamist jätkata, et ka ölleseltslastel oleks siis koht kus saunas käia ja ölutit nautlemas. Ja nii selle aasta jaanilauba vöi -reede saigit saun sisse önnistatud. Väga hää saun on.

Üks suitsusaunamälestus on Soomest. See oli vist 1990-nendate algul, kui Eesti Rohelise Liikumise liikmena sain osa vötta vist ELF-i kaudu ühest Soomes korraldatavast talgulaagrist Kokkola kandis Pohjanmaal. Ühel päeval tehti talgulistele reis Kokkola lähistel olevale linnustikukaitse saarele nimega Tankar. Soomerootslaste saar. Seal oli aga suitsusaun, millist ma Eestis ei olnud näinud. Hakkasin seal saunameheks ja sauna kütma, kui teised läksid saarega tutvuma. See oli vana ja suur palkidest suitsusaun. Oli eesruum, vaheruumis oli kaks dušši ja siis oli saun suure kerisega milles suur puitkaanega veepada. Keris oli sauna otsaseinas ja selle kütmine käis väljast, mis on minu arvates igate mugav ja kui oleks vöimalus endale ka suitsusaun veel ehitada, siis ehitaksin samuti seda tüüpi sauna. Sauna otsaräästas oli sama lai, kui pikad olid kerisehalud mis sealsamas räästa all riita lapitud. Paja ümber saunas olid kerisekivid, kuhu sai pajast vöetud kuuma veega leili visata. Sel kaljusel saarekesel oli ka üks väike kasesalu kust sain mitme viha tegemiseks kaseoksi. Öiruuplastele, kes olid Itaaliast ja Hispaaniast, oli see suitsusaun töeline elamus. Moole endale ka.

Ja löpedan oma sounajütu selle lousega, mis on kirjas ühe soome söbra poolt sauna jaoss kingitud saunameenelt (kahele ühendatud lauakesele pöletatud tekst, mille leiliruumi uksele kinnitasin):
SAUN ILMA ÖLLETA, KUI VOODI ILMA NAISETA

Mattias Hiiumaal/ Mattias I
Hiiumaa Kuningliku Karskete Ölutinautlejate Seltsi „Odratolgus labyrindis”
narr/ kuningas