Kunnimäe talu saun (sausann).

Jutt tuleb suitsusaunast, mille ajalugu väärib talletamist. Meil öeldi lihtsalt „sann”, harva ka „sausann” („sau” on võru keeles suits). Sõna „savvusann” oli Haanja kandis tundmatu. Kõike ei saa kirjakeeles edasi anda; murdetekst on kaldkirjas.
SAUNA EHITAS Haanja valla Rebase külla mu vanaisa endale uue talukoha rajamise käigus 1935.aastal (kui saun rajati juba koos esimeste hoonetega, siis 1934.a.). On võimalik, et Kunnimäe saun on praegu kõige vanem pidevas kasutuses olev suitsusaun; st. vähemalt 88 aastat vana. Olen uurinud kirjalikke ülestähendusi ja teinud Kagu-Eestis vaatlusi, kuid pole teist nii vana suitsusauna leidnud, mis oleks ehitamisest alates nii kaua pidevalt pererahvast teeninud. Saunale on tehtud mõningaid parandusi (eterniitkatus, kerisekivide ja paja vahetus), kuid need pole hoonet ennast muutnud. Kui saatus tahab, kestab saun veel mõned aastakümned. Pilt 1 on foto saunast 1956. a.
Saun on palkidest, lagi soojustatud savi-liiva seguga, nurgad toetuvad suurtele kividele (Pilt 2). Sauna sisemõõdud on 3,4 x 2,1 m (Pilt 3), keres 1,0 x 0,6 x 0,9 (kõrgus) m. Kerise sees on 2,5 ämbriline pada vee soojendamiseks (Pilt 4). Praegu on kerisekivideks Rõuges asuva “Eesti Ema” monumendi raiumisest üle jäänud kivid (pärit Uraalidest), mis hoiavad sooja päris hästi. Lava kõrgus on 1,1 m põrandast. Saunas on 2 ruumi: ees 2,8 m2 riietusruum, taga 4,3 m2 suurune leili- ja pesemisruum. Et inimene end saunas naelapeaga või muu metalsega ei kõrvetaks, on kõik (va keris) tehtud puidust: ukselink, pöör, lava ja pingi kinnitused, nagid (Pildid 5 ja 6).
SAUNAPUUD on eranditult lehtpuud: lepp, haab, kask; väga hea leili annab ploom ja õunapuu. Kuivad puud ladustatakse sauna taha varjualuse alla (meil nimetatakse “koonits”) ja sauna katuse alla; vt pilt 7.
SAUNA OTSTARBED on olnud mitmekülgsed.
Esiteks ravimine leili, vihtlemise, kuuma-külma vaheldumise (suvel tiik ukse ees, talvel lumi, kus püherdati ja mida toodi kaasa ka lavale, et end seal lumega hõõruda), auru hingamise (männikändudest aetud tõrva lisamine leiliveele) ja vaimse lõõgastuse teel. Muidugi on saun ka enda pesemiseks ainus võimalus talvel, kuid kuna suvel sai seda teha kõikjal, ei loetud meil saunakäikudel pesemist primaarseks: ihu sai puhtaks ka mitmekordse laval ja tiigis käimise tulemusel.
Teiseks pesu pesemine pühapäeval. Laupäeval peale viimast saunaskäijat pandi lavale ämbritega vesi, mis oli hommikuks soojenenud ja sobis pesu pesemiseks. Pesu pesti talvel saunas, suvel õues. Peale pesumasina soetamist hakati pesu pesema ka karjaköögis – siis sai seda teha ka teistel nädalapäevadel.
Kolmandaks suitsetati saunas liha. Selleks tõsteti lava üles, keerati restpõrand serviti ja viidi saunapingid välja. Nii ei saanud saunas kasutatavad pinnad rasvaseks; eks sätiti vist kausse ka lihale alla. Lihasuitsetaja oli vanaisa. Ta tegi seda 3 päeva jutti. Meie pere püüdis end alati viimaseks päevaks maale sättida, siis sai sooja sinki süüa. Pikk suitsetamisaeg tegi küll liha mõnevõrra kuivaks, kuid see säilis probleemideta Jaanipäevani. Liha riputamise konksud sauna laes on alles praegugi.
Neljandaks kasutasid minu vanaisa Arnold ja isa Lembit sauna fotopimikuna umbes 1965. aastani. Aknale pandi välja ja sisse tekid ette ning oli saavutatud täielik pimedus.
SAUNAPÄEV on eriline: suuri töid ette ei võeta, kõik toimuv peab olema kodu lähedal. Isegi kari viidi laupäeval kodust vaid kuni 100m kaugusele. Ütleb ju võrukeelne sõna puulpäiv otse, et ainult pool päeva võib tööd teha.
Sauna köeti ka kõigil pühade-eelsetel päevadel ja 31. detsembril, vahel ka ravitsemise (selg, lihased, hingamishädad) eesmärgil.
Nõukogude ajal (EW ajast ma ei tea) oli ühe teise küla perega talvedeks selline koostöö, et sauna köeti kummaski talus üle nädala laupäeval ning saunas käidi vaheldumisi teineteise pool: üks nädal omas, teine nädal naabri saunas. Pesemisasjad ja kausid võeti kodust kaasa.
Praeguseks on meil saunaskäijate arv väiksem, mistõttu sauna köetakse vastavalt vajadusele suvalisel päeval (va pühapäev). Suvel kuumade ilmadega on saunatamise sagedus suurem kui nädal, muul ajal kütan umbes iga 5 päeva tagant.
SAUNA KÜTMINE on meil reeglina meeste töö. Sellega peab tegelema pidevalt sama inimene, et saada selgeks sauna, kerise ja puude iseärasused ning tagada saunalistele mõnus saun. Meie sauna kütjateks on olnud peremees Arnold, seejärel lühikest aega (paarkümmend aastat) tema poeg Lembit ning umbes 1995. aastast mina. Kütjal peab sauna jaoks piisavalt aega olema, tal ei tohi kütmispäeval olla muid kohustusi, sest saun on püha ja saunakütmine on eriti oluline töö. Kütja saab teisi töid (näiteks heinatöö) teha vaid siis, kui need ei sega saunaga tegelemist ja kui neid on võimalik igal momendil pooleli jätta, et minna sauna juurde. Sauna kütmine vältab olenevalt saunaliste arvust suvel 3-4 tundi ja talvel 4-5,5 tundi. Külmal talvel köeti seinte ja põranda soojendamiseks ka juba päev varem üks ahjutäis.
Kütma hakatakse talvel enne esimesi valguskiiri, suvel kella 9-10 ajal. Kütmine algab sauna puhastamisega vanast mustusest. Siis pesemisasjad ja ämbrid saunast välja (et tahmaseks ei saaks) ja ahi küdema; leiliruumi uks jääb lahti (hiljem poikvile). Kütmisest on pilt 8. Küdemise ajal toob kütja tiigi- või vihmavee, vahetab kuuma vett (pajast vanni või ämbritesse kerise nurgal), teeb viha. Peale kütmist peab saun ligi tunni seisma (sann piät saistümä), et karm (ving) ära kaoks. Söed segatakse viimast korda läbi ja need jäävad ahju, et keris paremini sooja hoiaks. Sel ajal peseb kütja põrandad ja aknad, tassib saunaasjad ja külma vee ämbrid sisse, paneb vaibad eesruumi. Esimesed saunalised saavad talvel sauna ca 12.30-13, suvel kella 14 paiku. Kuna saunas elektrit pole (praegu küll on võimalik ajutise õhukaabliga vajadusel valgust saada), püütakse saunaskäimisega valgel ajal hakkama saada. Eriti soovis varast saunaskäiku vanaisa, kes tihti kiirustas teisi sauna minema sõnadega “Nu minkõ kipõlt sanna, moido jäät pümme pääle!” ja “Kas ti tahat kah üüse sannan kävvü, nigu Kokõmäe külän tetäs?”.
SAUNAS KÄIMINE toimus meil kindla korra järgi: esimesena vanaisa kui kütja, siis mehed (korraga 2-3 inimest), siis naised ja viimasena perenaine, kes sai tulla peale loomade talitamist. Vanaisa käis saunas kuni pool tundi, sest saun oli veel karmune ning samuti soovis ta ise vähe aega kulutada, et teistele rohkem jääks. Esimene saunamineja viskas edimält lõunat kõigi kivve pääle ja lask edimedse, karmudsõ lõuna (mõro), ussõst vällä; tuupääle pandas uss jälki kinni. Mehed käivad laval tavaliselt 2 korda, mille vahele jääb tiigis/lumes ja eesruumis jahutamine. Lõunat visatakse kuuma veega ühtlsaelt kogu kerisele; lõuna ise tuleb aeglaselt ja on niiske, kuid kestab kaua. Enamus mehi vihtleb esimese lavalkäigu ajal, kuid mõned alles teisel korral. Viht on reeglina kasest, kuid on proovitud ka tamme, kadakat, nõgest. Viheldes ei tohi vihaga vehkida mööda seinu ja lage – nii võib mustemaks saada, kui sauna tulles. Mõned käivad laval veel ka pärast pesemist, enne riidesse panekut.
Kuni umbes 1980. aastani pesti omatehtud seebiga, peale selle lõppemist lasteseebi ja šampooniga. Viimasel saunalisel on luba oma keha pesta vihaga. Lapsed istusid pesu ajal akna all “kergol” (Pilt 9); seal oli jahedam. Ust pesemise ajal lahti hoida ei tohtinud, et saun ära ei jahtuks. Suvel pesid mõned nooremad ka õues. Kui saunas käijaid oli palju, ilmusid järgmised saunalised kohale juba siis, kui eelmised veel pesuruumis olid; eks siis lõpetati pesu ja kuivatamine rutem ning järgmised said ihaldatud protseduurile. Tavaliselt tuleb teine punt alla alles siis, kui esimene puhas saunaline nähtavale ilmub. Veega ei tohi talvel laristada; peab jätkuma ka viimastele, sest uut vett kuskilt võtta pole.
Viimastel saunalistel tuli talvel vahel ka küünlavalgel saunas olla. Eks ta ohtlik oli: kuumaga kippus küünal aknalaual kõveraks vajuma, põrandal aga sai vahel veesopsakuga pihta, mis saunalised pimedasse jättis. Samas võimaldas küünal varjuteatrit teha: laval istudes sai käte abil seina peale kõiksugu loomapäid jm kujundeid tekitada.
SAUNAKOMBED ja loitsud olid selleks ajaks, kui mina saunaskäimist mäletama hakkan, suures osas hääbunud. Vanemad inimesed mingeid traditsioone ikka järgisid. Leiliruumi sisenedes kummardatakse (seda sunnib ka madal uks) ja tervitatakse sauna, kerist, vihta jm. Võhlust, tüllü ja pahandust sanna ei tuvva. Saunas viibides ei tohi vilistada, peeretada, kurjalt ja valju häälega rääkida, vaielda, vihastada. Ei räägita teravatest probleemidest ning jutt muutub kui iseenesest ilusaks, sõbralikuks, rahustavaks. Küll kostuvad vihtlemise ajal: ai-ai-ai, aiteh-aiteh, putku õi minno – sis ma ei putu sinno, saa terves säläkõnõ, jalakõnõ jne. Sälämõskjat ei tohe tennätä – üldäs vaid olõ terve, pikkä ikkä vms. Leiliruumist riietuma minnes veelkord tänati sannakõst, vihakõst, sanna kütjät, viituujat, puulahkjat ja teisi mis aga meelde tuleb.
Eks saunakombed tulenevad teadmisest, et Saun on püha paik.
PÄÄLE SAUNA ollekse niisama, ühtegi tööde ei tehta. Võetakse kann õlut või veini, vahel ka pits kangemat. Visatakse sängile, soe tekk pääle ja tukastatakse pool tunnikest. Söögiks näksitakse midagi kergemat. Noored läksid õhtul pidusse või armsama poole.
TULEKAHJU saunas toimus 1950-ndatel. Arvatav põhjus: ehk viidi mõni suurem, poolpõlenud tukk sauna taha (et karm saunas rutem otsa saaks), kust tuul puhus sädeme katuselaastudesse. Igatahes kahjutuli avastati ja naabrite abiga kustutati sauna ees asunud tiigi veega. Järgmiseks laupäevaks olid vanaisal kahjustatud osad taastatud ja sauna köeti jälle tavapäraselt. Põlemisjälgedega palgid on nähtavad tänaseni.
LUULETUSE “Sann” (autor Enn Tuuling) avaldas Vikerkaar 1924.a. Prototüübiks olev saun seisis püsti kuni 1960-ndateni meie vanade taluhoonete juures Rebase külas (sealt pärines luuletaja). Tolles saunas käis Tuuling sagedasti. Peale Vana Sanna lagunemist külastas saunasõber Enn umbes kord kuus Kunnimäe sauna. Viimasest on luuletuse kirjutanud ka sauna ehitaja Arnold Aleksa (Pilt 10).

November-detsember 2023, Kunnimäel. Kirja pani Peeter Alliksoo