2000. aastate keskpaigas otsustasime humanitaariaüliõpilastele kohaselt vastlapäeval Kassitoomele kelgutama minna. Orunõlv oli paksult rahvast täis. Lapsi nii palju polnudki, rohkem uljad tudengid, kelguriismed või prügikott tagumiku all. Org oli juba korralikult künklikuks sõidetud, siin-seal vedeles värvilisi plastitükke, sekka mõni lumme torgatud õllepudel.
Mul oli humanitaariatudengile kohaselt ikka põlvini seelik seljas ja nööritavad saapad jalas. Sõiduvahendiks sai haaratud mahukas kilekott, sõbranna tõmbas kiiruga köögilaua pealt vakstu kaasa. Sõitmisindu andsid meile Jägermeister ja kahjuks ka muud kosutavad joogid, mille tarbimist järgmisel päeval kahetsesin. Mahtusime mitmekesi ilusasti vakstu peale ära ja tuhisesime alla – org oli juba nii libedaks sõidetud. Lund lendas muidugi seeliku alla ka, aga õnneks olid seal humanitaarile omased paksud sukkpüksid all. Nagu Lydia Koidula, hüüdsid mõned loodusainete tudengid. Hähh, mõtlesin mina, sest olin ennast ikkagi natuke atraktiivsemana ette kujutanud.
Suurim ja lõbusaim katsumus oli oru libedaks nühitud nõlvadelt üles ukerdamine, sest saapad, mis nägid julged ja jõhkrad välja, olid üsnagi libedad. Kukkusime sõbrannadega korduvalt teineteisele otsa ja veeresime orgu tagasi. Allarullimine oli toredamgi kui vakstusõit.
Tundub, et kõigi kelgutajate tee viis sel õhtul edasi Zavoodi. Vähemalt baariesine oli kelgulogusid, prügi- ja kilekotte täis nagu oleks mõni lasteaiarühm õuest tuppa kupatatud. Meie tee oleks võibolla viinud kuhugi mujale ka, aga toona oligi kaks põhilist kohta, kus õhtusel ajal käia – kas Illegaard või Zavood. Ossid käisid muidugi oma Püssikas ja skinnid Pooles Kuues. Neist kohtadest hoidsime teadlikult eemale. Illekas piilusime kuumi Lõuna-Euroopa Erasmuse tudengeid, siis ohkasime löödult, loobusime ja lonkisime mööda jäist Rüütli tänavat Zavoodi, kus pärast paari pseudointellektuaalset vestlust tantsisin ühe iluspoiss-kampsuniga nii meeleolukalt, et lõin talt tantsuhoos filosoofi-prillid eest. Õnneks kukkusid need ideaalselt kokkupanduda Zavoodi täiskritseldatud laua peale. Nagu sätitult!
Zavoodist kelgutasime edasi Narva mnt 89 ühikasse, mis hirmutas meid oma remontimata koridoride ja askeetlike tubadega. Sellistel õhtutel, nagu see meeleolukas vastlaõhtu, võis seal käia küll. Tee peal lohistasime teineteist selle sama vaksturäbala peal. Tänavad olid lund täis, hommikune lumekoristus polnud veel alanud.
Oma tudengikorteritesse me millegipärast minna ei viitsinud, seega vakstu tekiks peale ja kušetile kerra. Enne uinumist märkasin veel, et vakstu alt piiluvatest kursaõe saabastest oli põrandale kenake loik sulanud.
Nüüd võiks ju eeldada, et sellega see lugu lõpeb. Magatakse end välja ja süüakse hommikul kiirnuudleid turgutuseks peale. Aga ei, olime ikkagi korralikud tüdrukud! Otse võõralt kušetilt suundusime kella 10-ks loengusse, vakstu kaenla all ja talvemüts viltu peas. Oleks võinud ju selle vakstu kuhugi koridori poetada, aga ju oli see kellegi laua pealt laenatud ja ootas tagasiviimist, seega vakstu kaenla alla, asjalik nägu pähe ja reipal sammul auditooriumisse. Õppejõud muheles, aga ei öelnud midagi. Hiljem, kui sõbranna juba väsimusest nö nokkima hakkas, ütles õppejõud talle diskreetselt: “Kallis laps, mine puhka end välja!”