1990. a alguses avanes välismaailm ja loomulikult õpiti seal tundma ka uusi maitseid. Mina sattusin 1992. aastal terveks aastaks õppima Norrasse ja minu õde oli paar aastat hiljem mõned kuud end täiendamas Saksamaal steiner-pedagoogika vallas.
Kuna oleme alati ise olnud suured toiduvalmistajad ja sealhulgas ka küpsetajad, võtsime loomulikult välismaal viibitud ajast kaasa ka mõned uued koogid ja magustoidud, mis on jäänud meie pidulikumasse menüüsse kuni tänaseni. Mina õppisin Norras tegema torti, kus kahe õhukese biskviitkihi vahel vaniljekreemist ja vahukoorest tarretatud kreem. Peal aga marjad ja tarretis. Parim on see tort vaarikatega, kuid sobivad ka maasikad, mustikad või kirsid. Lõunamaiseid puuvilju võiks ka kasutada, kuid sama maitsev see ei ole.

Teine mõnus magustoit, mille valmistamise oskus Norrast kaasa sai toodud, on puuviljasalat. Selle sisse lähevad, apelsinid, pirnid, õunad, banaanid (vahest ka viinamarjad ja granaatõunaseemned), mis kõik lõigatakse umbes 1 cm suurusteks kuubikuteks (sutsuke apelsinimahla kastmeks teeb asja veel paremaks). Nõukogude ajal ei olekski saanud seda valmistada, sest kui neid puuvilju isegi poest saada oli, siis ei õnnestunud neid kõiki korraga osta. Viimased 20 aastat on see alati olnud meie jõuluõhtu magustoit, sest pärast rikkaliku jõuluprae söömist on selline kerge puuviljane magustoit just paras. Parim on see väikese törtsu vahukoorega.

Õde tõi Saksamaalt kaasa tiramisu retsepti ja sedagi valmistame mõned korrad aastas. Alguses ei olnud meie kaubanduses saada “ladyfingers” küpsiseid ja tõime neid vahest isegi välismaalt, et saaks mõnusat magustoitu valmistada. Nüüd on muidugi kõike poes müügil ja ka vajalikud küpsised saab Eestist osta. Meie tiramisu on pigem selline kreemine magustoit, mis valmistatakse vormis ja süüakse rohkem magustoiduna. Kreemi on palju ja küpsiseid mitte nii palju. On olemas ka saiasemaid ja tahedamaid variante, kuid meie oleme ikka jäänud truuks oma esimesele maitseelamusele ja valmistame tiramisud sama retsepti järgi.