Raudse eesriide paotudes muutus popiks ka nn läänelik söök või pigem see, mis läänelik tundus. Poodi ilmusid müüki sellised tooted nagu fooliumpakendis Saksa keeksid ja erinevad pastatooted, millest kuuma veega enneolematuid roogi sai valmistada. Tegelikult olid keeksid igavese säilivusega keemia, kuid toona oli shikk neid külla minnes kaasa viia, uued maitsed tundusid peened. Nimetatud pastaroad olid aga ebaproportsionaalselt kallid ja neid sai ülikooli ajal endale lubada ehk paar korda kuus.
Esimesed tänavatoidud olid putkades müüdavad rasvased pitsad ja suure saiakukli sisse moodustatud hiiglaslikud hamburgerid. Hamburgeri vahel oli tavaliselt suur kotlett, salatiks sibul, tomat, mõnes putkas ka Kevade salat vms, kastmeks hapukoore- ketshupi- majoneesi segu. Sellise koduse olemisega hiigelburgeri söömine, ilma et kaste riietele löriseks, oli omaette kunst, kuid burgeriputkad olid väga popid ja sinna sõideti sööma ka teisest linna otsast. Tartus olid popid nt Toidutorn, Peetri pitsa pood ja Aardla risti hamburgeriputka, mis kujunesid mingile rühmale suisa öiseks kogunemiskohaks.
Väga uudne koht Tartus oli Rüütli tänaval asunud Estkompeximi bistroo, kus mina esmakordselt makaronide kohta kasutatavat sõna pasta kohtasin. Seal olid müügis ka erinevate täidistega eriti roosad vorstid, mida viilu kaupa osta sai, samuti kohev ja lääge masinajäätis. Bistroo avamine oli nii suur uudis, et isegi ajaloo õpetaja võttis koolis seletada sõna bistroo päritoluga seotud legendi vene sõduritest Prantsusmaal (?).
Suursündmuseks sai 1995.(?) aastal MacDonaldsi avamine, seal käidi kohtamas, peeti laste sünnipäevi ning “restoranikülastust” planeeriti pikalt ette. Mina lasin endast Maci ees suisa pilti teha ning saatsin pildi välismaa sõpradele, sest olin väga uhke lääneliku toidukoha üle. Mulle sümboliseeris friikartulite rasva lõhn üldse välismaa hõngu, sest olin seda ahnelt 1990ndate alguses Rootsis ja Saksamaal nuusutanud ja heaolu märgina tõlgendanud.
Magustoitudest olid uued asjad jogurtid ja müsli, mida õppisin tundma Soomes maasikal käies. Väga maitsvad tundusid eelkõige Zotti külmkappi mittevajavad topsijogurtid. Imelised tundusid ka viini saiad, pooliku virsiku ja keedukreemiga lehttaignast saiakesed. Muidugi olid eriti valuutapoe aegadel ihaldatud ka moodsad shokolaadid Mars, Snickers, Bounty. Mäletan, et isa tõi varastel 1990ndatel meile õega kahe peale ühe väikse batooni ja see oli väga kõva sõna. Klassikaaslane, kelle vanemad sageli Soomes käisid, tegi aga kõiki kadedaks sellega, et käis valuutapoes ananassikonserve ostmas.
Lisaks toitudele tulid müüki ka uued maitseained – eriti olulised tundusid karri ja küüslaugusool, esimest neist muidugi kasutati loominguliselt ja idamaiseks muutusid isegi praekartulid ja klimbisupp.
Uue aja esimene kodumasin meie peres oli 1988 Ida Saksamaalt saadud kohvimasin, mille üle ema kohe tõesti uhke oli. Meenutades tollaseid toiduelamusi , võib öelda, et need olid erutavad ja lõid tunde uuest elust. Kuigi paljud neist asjadest on tänagi poes saadaval, ei ole ma neid ligi 20 aastat enam ostnud, sest arusaam kvaliteetsest toidust ja heast maitsest on muutunud. Friikartulite lõhn linna kohal toob aga endiselt meelde tollase igatsuse “euroopaliku” linnaelu järele.