Mina olin üks neist, kes Padaorus 12 tundi lumevangis istus. Mul vedas, ma olin Lux Eksressi bussis ja suurema külma eest kaitstud, ma ei kujuta ette, mis toimus sõiduautodes.

Tulin tööreisilt Peterburist ja pidin õhtuks Tallinna jõudma. Meil oli naisega täpselt sätitud, et tema läheb tööreisile Rootsi ja mina jõuan koju laste juurde ning vanem poeg (12) hoiab tund aega kaheaastast õde. Läks aga nii, et koju jõudsin alles järgmisel päeval.

Sõitma hakates ei olnud midagi iseäralikku. Kuni Narvani oli kõik okei. Buss ei olnud täis, saime laiutada. Ühtegi uudist või teavitust bussifirma ega bussijuht ei saanud ja meil ei olnud õrna aimugi, et ees ootab torm.

Pärast Narvat hakkas lumi keerutama ja buss aeglustas tublisti käiku. Millest ei pidanud miskit meie taga tulevad sõiduautod, kes käiku aeglustanud bussist möödasõite tegid. Ühel hetkel tajusime, et oleme autode voolus, mis tasapisi sõidab, aga ikka oli kõvasti möödasõitjaid.
Kohalik traktorimees, kes oli oma traktoriga appi tulnud teed lahti lükkama just selle peale loobuski, et ta ei saa mitut rida lahti hoida, oleks ühte hoidnud. Vihastas möödasõitjate peale.

Ühel hetkel jäimegi täitsa seisma. Saan aru, et seal ees oligi möödakihutajatest tekkinud ummik, ei saadud enam üldse edasi ega tagasi ja tropp oli ees. Kõik seisid. Välja minna oli sisuliselt võimatu, sest lumi oli rinnuni. Autorodu oli silmapiirini. 19.00 ajal olime täitsa seisma jäänud. Mina aga teadsin, et naine läheb töölähetusse ja 12-aastane poeg jääb väikest õde hoidma selle teadmisega, et ma kohe koju jõuan.
Püüdsin naist kätte saada, aga millegipärast telefon ei ühendanud. Minu kõige suurem hirm oli see, et lapsed lähevad magama ja poeg ei märka, et hommikul kedagi pole ja läheb automaatselt kooli. 2-aastane tütar jääks niimoodi üksi koju. Kuidas nad hakkama saavad ja mida mõtevad?
Lõpuks õnnestus mul kätte saada naabrid, kes läksid teatama ja lapsi vaatama, viisid neile süüa ja vaatasid, et kõik hästi oleks ja nad ei muretseks.
See oli ka viimane hetk, sest laadijaid ja laadimisvõimalust telefonile mul ei olnud.
Välismaailmaga ühendust samuti mitte. Välja arvatud samas bussis istuvad muusikud Maltised, kellele ajakirjandus kogu aeg helistas ja nad otse-eetris reportaaži andsid, mis tundus selles olukorras tobe.

Bussis oli olla okei, meil oli wc, kütust veel jätkus ehk sees sai hoida kütet, inimesed teistest autodest tulid meile bussi sooja. Meie ees oli kaubik toiduga, mis pidi Soome sõitma. Kaubikujuht jagas oma toidu laiali.
Tegelikult ma ei tea, kuidas nad liikusid, väikesest labidast poleks abi olnud, hang rinnuni…

Hommikul tuli sõjavägi ja esimesena otsiti kindlat autot, kus oli lapseootel naine, kes evakueeriti esimesena. Seejärel oli võimalus minna lähedalasuvasse spordikooli varjule, ma otsustasin jääda bussi. Mul oli laste pärast suur mure ja tundus, et bussi jäädes jõuan koju kiiremini.

Kokku olin Padaorus lumevangis oma bussiga 12 tundi, siis saime vaikselt liikuma.

Tagantjärgi mõeldes võib öelda, et inimesed ise oma käitumisega tekitasid suurima jama. Sõiduautod, mis bussist möödasõite tegid ajal, kui oli näha, et põhjuseks on halb ilm, olid need, mis lõpuks troppis ummiku tekitasid ja keegi enam edasi ega tagasi ei saanud. Nende vastutustundetu käitumine pani käega lööma vabatahtliku traktorimehe, kes püüdis teed lahti hoida. Kui kõik oleksid järjest tasakesi sõitnud, siis oleks suure tõenäosusega me tasakesi ühel hetkel kõik ühtlases teosammul liikumises Tallinna jõudnud.

Ma ei saa tänini aru, miks halvast ilmast ei antud teada raadios, miks bussifirma ei hoiatanud bussijuhti – kas keegi ei teadnud või puudus see teavitussüsteem sel ajal? Me oleks võinud Tartu maanteele keerata ja kõik oleks olnud hästi.

Võrgustik on oluline. Minu kõige suurem mure oli kodusolevad lapsed. See, et mul oli naabrite telefoninumber ja nad said minna lapsi vaatama ja süüa viima oli väga oluline. Ma ei tea, mis muidu oleks saanud.

Telefonidel on tänapäeval akupangad ja see on samuti oluline täis laadida ja kaasa võtta. Minu tolleaegne nuppudega telefon sai tühjaks päris ruttu.