ERMERM

Hiiumaast sai minu kodu

Hiidlased ja piiride avanemine Lisatud: 05.09.2016

Autor: Katrin - 1970

See oli 01. augustil 1988. aastal, kui mu jalg puudutas esimest korda Hiiumaa pinda. Samal päeval asusin esimest päeva oma elus ka tööle, mind suunati Kõrgessaare kolhoosi raamatupidajaks. Olin siis saanud kevadel 18, suvel lõpetasin Vinni NST põllumajandusliku raamatupidamise eriala. Otsest suunamist mul tollal ei olnud. Noore inimesena arvasin, et vaatan, mis väljakutseid mulle elu pakub. Niisiis tuligi valida ühel hetkel oma tulevik. Kuna olin õppeedukuselt üks kursuse parimaid, siis sain tutvuda esimeste hulgas nimekirjaga, kus võiks oma kohustuslikku kolm aastat töötada. Mäletan, et nimekiri oli üsna pikk. Minu jaoks jäid tookord silma Misso, Ridala ja Hiiumaa. Ja eks ma siis mõtlesingi, et kui minna kaugele, siis juba nii kaugele, kui saab. Kasvasin üles Jõgevamaal, seega Hiiumaa oli minu jaoks justkui maailma lõppu tulemine.

Hiiumaa töökoht oli nimekirjas üldise nimetusega – Hiiumaa ATK (Agrotööstuskoondis) käsutusse. Kirjutasin sinna. Ja saingi vastuse Hiiumaa ATK tollaselt pearaamatupidajalt Ille Saviojalt (lisatud kiri). Selgus, et lähen Kõrgessaare kolhoosi. Mäletan, et otsisin teatmikest Kõrgessaare kohta nii palju infot, kui parajasti sealt leida oli. Senimaani on meeles, et kuskil kirjutati, et Kõrgessaare kolhoosi maade boniteet on madal. Ja et maad on väga kivised.

Teada sain juba märtsis 1988, kuhu lähen tööle. Siis, juhtumisi Rakveres, sattudes ühte võrkpalli võistlust vaatama, sattusin nägema mängu, kus oli Lauka Põhikooli võistkond. Seda ma juba teadsin, et Lauka põhikool asub Kõrgessaares kolhoosi maadel. Seega kuidagi erilise tundega jälgisin nende mängu. Ja üritasin nägusid meelde jätta . Tol ajal oli Lauka koolis väga heal tasemel sportimine.

Niisiis sain teada, et lähen Kõrgessaare kolhoosi. Seejärel kirjutasin kirja kolhoosi esimehele Kalle Viinale, et olen tulemas. Kalle Viin vastas ka mulle (lisatud kiri). Kõige olulisem oli saada muidugi piiri ületuseks luba miilitsast. Käisin Rakveres miilitsas (siseasjade osakonna passilauas) seda tegemas. Mingeid erilisi keerukusi mul ei meenu, kõik laabus kuidagi lihtsalt minu jaoks.

Ja nii ma asusingi 31. juuli 1988 Jõgevamaalt teele Tallinnasse . Ma ei tea, mida küll mõtlesid minu vanemad, kuid ise tundusin endale väga täiskasvanu ja iseseisev. Hirmu tuleviku ja tundmatuse ees ei olnud üldse.

Tallinnas ööbisin oma emapoolse vanaisa juures. Vanaisa viis mind 01. augusti hommikul bussijaama. Sellest hetkest olingi üksi. Rohukülas läksin parvlaevale Hiiumaa. Praam tundus suur ja uhke.  Ei teadnud ma tol hetkel, et „Hiiumaa“ oli alles hiljuti liinile toodud. Heltermaa piiripunktis (see oli tollal väike putka) tundus nii veider – seisad järjekorras, dokument näpu otsas, kui enda kord kätte jõuab, siis uuritakse ja puuritakse passi väga hoolega ja siis kui oled läbi pääsenud – mõtled, ahah, see siis ongi Hiiumaa, minu tulevane kodu vähemalt kolm kohustuslikku aastat.

Liinibussiga sain Kärdlasse. Väljusin bussist Keskväljakul. Võtsin takso (hiljem selgus, et täpselt sel ajal läks ka liinibuss) ja palusin end viia Laukale, kus asus kolhoosi kontor. Terve tee üritasin meelde jätta ümbrust. Tee Kõrgessaarest Laukale oli kurviline ja oli tunne, et lähen metsa elama ;-). Mõtlesin , et “oh vähemalt ei ole kruusatee” (hiljem selgus, et see teelõik oli suht hiljuti saanud mustkatte alla). Takso viis mind Lauka bussipeatuse juurde ja jäi pidama. Täpsustasin, et tahan kolhoosi kontori juurde . Taksojuht polnud kade, keeras takso nina teises sõidusuunas ja olimegi kontori juures. Selgus pisike tõsiasi, et kontori oligi bussijaama vastas üle tee. Esimene kohtumine hiidlasest taksojuhiga paneb senimaani muigama.

Astusin siis kontori uksest sisse, sekretäri (Lembi Klee) ruumi uks oli koridorist otse minnes, selle taga esimehe tuba. Ainult et selgus, et esimees, kes teadis mu tulekust, puhkab. Astusin siis raamatupidamise uksest sisse. Ütlesin tere, tulin teile tööle. Need näod, mis mind vaatasid, olid sügavas hämmingus. Siis selgus järgmine tõsiasi – esimees oli unustanud teistele töötajatele rääkida, et ma tööle tulen. Nii ma seisin veits aega nõutult ukse vahel, käes kaks kotikest (asju oli mul kaasas tõeliselt vähe, peamiselt mõned riided). Õnneks raamatupidamise naised kogusid end kiiresti. Kiiresti korraldati mulle töölaud, tool jm vajalik. Väga kiiresti suudeti ümber korraldada töötajate töö ja mulle määrati töölõigud, mille kohta hakkasin arvestust pidama. Minu töölaud pandi vastakuti vanemraamatupidaja Liivi Katteliga. Temast sai ka minu hea juhendaja. Tol ajal kaasaegses mõistes arvuteid ei olnud. Sain töövahendiks vooluvõrgust elektrit võtva arvuti, millega tehteid teha (vist oli Astra või Astri – täpselt enam ei mäleta). Vähemalt ei pidanud arvelauaga tööd tegema.

Ja nii ma, piltlikult öeldes, sekundi pealt tööle ka asusin.

Sel ajal, kui ma juba oma esimesi numbreid kokku lõin, hakkas minu jaoks elu korraldama kolhoosi aseesimees (Jaak Tursk). Kuna minu tulekust ei teadnud keegi, siis tuli leida mulle kõigepealt elamine. Korter, mis oli mulle lubatud – seda alles ehitati. Niisiis, mind paigutati ajutiselt elama kolhoosi majja Isabella külas koos haljastustöötaja Jana Heinmetsaga (tollal Aas). Maja oli vana aga elamiskõlblik. Seal elasin kuni 02.02.1989, kuni kolisin oma väikese hulga asjakestega omaette elama 2- toalisesse korterisse (korteri saamine käis liisuvõtmisega).

Nojah ja kui siis 01. augustil 1988 kella viie ajal tööpäeva lõpetasin, siis viis mind keegi minu ajutisse koju (enam täpselt ei mäleta, kes viis, aga koos majanaabriga sai mindud). Jana oli pärit Narvast, kuid juba mõnda aega elanud Hiiumaal. Seega läks sisseelamine tänu temale  suhteliselt lihtsalt . Tööl hakkasin käima jalgsi, oli vahemaa ju vaid mingi paar kilomeetrit.

Sissekirjutus Hiiumaale korraldati ka kiiresti ära. Kuna oli vaja alalist sissekirjutust aga minul veel omal elamist ei olnud, siis minu esimene sissekirjutus sai olema sellesama kolhoosi aseesimehe majja. (Janal oli sissekirjutus kuni omale korteri saamiseni kolhoosi esimehe majas).

Mäletan, et mingil põhjusel jäin oma esimesel õhtul majja mõneks ajaks üksida. Juhtus nii, et üks alkoholijoobes mees arvas heaks tulla sinna akna taha klopsima ja joogilisa nõudma. Siis ma küll mõtlesin, et kas Hiiumaal on kõik mehed „sellised“. Samal õhtul jõudis läbi astuda ka naabermajas elav hiidlasest Jana sõbranna Ellu (Viljaste). Temalt sain siis teada, et mind kollitamas käinud mees olla just vangist tulnud aga üldiselt ohutu tüüp. Ega see mu hirmu just päris leevendanud.

Aga Ellu oli tore inimene. Üldse selgus, et hiidlased on igati toredad inimesed, väga abivalmid ja huvitavad.

Olin tollal ikka noor, vaid 18. Käisin tööl. Elasin täie rinnaga noore inimese elu. Suhtlesime väga palju kohalikega. Meil kujunes välja päris suur punt, kes omavahel suhtlesid. Veel tänaseni, kui kokku satume, meenutame aegu, kus meil oli ühiselt väga-väga tore. Koos käisime kinos, tol ajal näidati kino ka Laukal. Kutsusime seda hoonet Kultuurikuuriks. Koos olid ühised istumised, koos sai palju tantsitud jne.

Niisiis selline oli minu esineme kokkupuude Hiiumaaga ja hiidlastega.

Tänavu, 01.08.2016, sai täis 28 aastat Hiiumaal. Kui sain 36, siis mõtlesin, et oo, olen elanud pool elu Hiiumaal.

Igapäevaselt ma siin olemisele ei mõtle. Hiiumaast sai minu kodu.