1993. aasta noorte laulupeo kontserdil sadas vihma. Mu ema ei hakanud kehva ilma pärast kohale tulema, mõtles, et vaatab parem otseülekannet telekast. Ja kui ma siis õhtul peale laulupidu koju jõudsin, mäletan siiamaani, kuidas ema nii kahetses, et miks ta ikka ei tulnud ja millest ta kõik ilma jäi- Tõnis Mäe laulu “Koit” ajal olid tal lausa külmavärinad, nii võimas olevat olnud see juba läbi teleka. Ma käisin siis 5. klassis ja olin 11-aastane lastekoori laulja, mul on siiani meeles Tõnis Mägi veinipunane jakk ja kuidas me koos teiste tuhandete laste ja noortega koos kätest kinni hoides laulsime laulu “Koit” ja seda koos Tõnis Mäega.
Oli küll tore ja mulle meeldis kohapeal ka, aga alles kodus tänu emale mõistsin, kui suures asjas ma just osalenud olin. Nüüd 30 aastat hiljem, kui olen ammu täiskasvanu, mõistan veel rohkem.
Õnneks toimus üldlaulupidu juba järgmisel aastal, kus oli ka kavas “Koit” koos Tõnis Mäega. Ma laulsin jälle laulukaare all lastekooris, aga seekord oli mu ema publikus kohal, võttis väikse õe ka kaasa, et enam keegi meie peres millestki olulisest ilma ei jääks. Kusjuures kui 1994. aasta üldlaulupeol “Koit” kõlas, siis paistis päike.