Minu kui TÜ teoreetilise mehaanika õppetooli lektori tööelus oli üheksakümnendate keskel väga tähtis sündmus – 1994. aasta kevad-suvel stažeerisin neli kuud Taani kuningriigis Taani Tehnikaülikoolis. See õppeasutus asus ja asub ka praegu Kopenhaageni lähedal Lyngbys. See oli niivõrd oluline ja minu maailmapilti avardav sündmus, et sellel lausa peab pikemalt peatuma. Esmalt meenutan bussireisi Taanimaale. See oli aeg, kus bussiliin marsruudil Tartu- Kopenhaagen oli täitsa olemas. Oli lihavõttepühade aeg, kui ma, suur kohver kaasas, bussi astusin. Suur oli minu imestus, kui nägin, et bussis on kahele bussijuhile lisaks vaid paar-kolm reisijat. Sõit Tallinnasse läks kiiresti ja viperusteta. Tallinna sadamas käsutati meid bussist välja ja tollitöötajad otsisid bussi üksikasjalikult läbi. Seejärel võisime taas bussi minna ja sõitsime kuulsale “Estonia” laevale. Laevasõit Rootsi kestis terve öö. Laeval ootas meid korralik õhtusöök, mille käigus sain bussijuhtidega juttu ajades nendega lähemalt tuttavaks. Bussijuhid osutusid väga toredateks meesteks. Nagu ikka, manustasime söögi kõrvale paar õlut ja edasi nautisime laeval esitatud varieteeprogrammi. Muusikaprogrammi järel sättisime end magama. Hommikul ootas meid jälle rikkalik toidulaud. Muide, toitu oli laeval nii palju, et ülejäänud toidupalasid (punast kala, kalamarja, sinke, vorsti jne.) jagus tänu headele tutvustele ka meie bussi külmkappi. Päeval jõudsime Stockholmi ja algas sõit läbi kauni Rootsimaa riigi teises servas asuvasse sadamalinna Helsingborgi. Teel olles nautisime Rootsimaa ilusat loodust ja tegime ka suuremates linnades peatusi. Kui kõht tühjaks läks, otsisime külmkapist laevalt kaasa antud söögipoolist ja lasime hea maitsta. Õhtuks jõudsime sadamasse ja ees ootas järjekordne laevasõit. Seekord Taani sadamalinna Helsingori. Praamisõit seljataga, asusime sõitma mööda Taanimaad. Kui hulga sõidutundide järel Kopenhaagenisse jõudsime, oli juba öiselt pime. Kogu Taani pealinn säras uhkelt tuledes. See oli tõeliselt ilus ja meeldejääv vaatepilt. Jõudnud bussijaama, jätsime bussijuhtidega südamlikult hüvasti. Päris üksindusse ma siiski ei jäänud. Mulle olid vastu tulnud minu hea töökaaslane Jüri Majak, kes oli Taanimaale stažeerima jõudnud minust kuu aega varem, ja mind võõrustava instituudi juhataja oma Žiguliga. Veerandtunnise autosõidu järel jõudsime Virumisse mulle Taani koduks määratud eramaja (aadressiga Skovstykket 15) juurde. Minu Taani uue kodu pensionärist peremees Poul Andersen võttis mind südamlikult vastu. Minu pikk reis Taanimaale oli õnnelikult lõppenud.
Järgmisel päeval algas Taani-periood minu elus, mille käigus õppisin seda äärmiselt inimsõbralikku maad tundma ja armastama. Olin ja olen siiamaani seisukohal, et Eestil poleks endal vaja Eesti riiki üles ehitades jalgratast leiutada, nuputades, kuidas oma riigis elu korraldada. Palju mõistlikum oleks õppust võtta Taani riigist, kus kõik on ideaalselt läbi mõeldud ja lõpuni valmis. Mind hämmastas, kui hästi hoolitses Taani riik kõigi oma inimeste eest. Eriti jäi silma hoolitsus eakamate inimeste eest. Kopenhaagenis hakkas silma, et erinevalt Eestist oli lahkelt naeratavaid eakaid inimesi kõik tänavad täis. Neid jätkus nii kohvikutesse kui tänavakontsertidele. Meenub episood, kus parasjagu oli käimas tänavakontsert, kui üks noorem mees võttis tantsima temast tunduvalt vanema daami. Nõnda tantsisid nad terve kontserdi aja. Veel meenub Taani ajast mulle, kui kõrge oli kõikjal teeninduskultuur. Kui ma oma tervisekindlustust vormistama läksin, võttis mind vastu lahkelt naeratav vanem härrasmees. Tema olek oli selline, nagu oleks ta kogu elu ainult mind oodanud. Kui ta kuulis, et ma olen Eestist, küsis ta minult, kas ma tean, et Eesti president Lennart Meri on peagi Taani visiidile tulemas. See oli mulle uudiseks ja panin selle kõrva taha. Mõni aeg hiljem see visiit toimuski. Nägin isegi selle visiidi teleülekannet. Minu majaperemees Poul tõi selle erakordse sündmuse puhul oma väikese televiisori minu teisel korrusel asuvasse tuppa, et saaksin sellele ajaloolisele sündmusele oma silmaga kaasa elada. Televiisorist nägin, kui peenelt meie presidenti vastu võeti. Isegi lauanõud mõõdeti sentimeetririhma kasutades paika …
Minu esimesed päevad Taanis langesid lihavõttepühade aega. Seetõttu ei pidanud ma kohe tööle minema. Kasutasin neid päevi uue kodukandi ümbrusega tutvumiseks. Minu uue kodu maja taga oli mäenõlval asuv metsatukk, millest läbi jalutades jõudsin suurde põlispuudega parki, mis osutus riikliku tähtsusega looduskaitsealaks. Otsustasin linnakaardi abil selgeks teha, kuidas ma oma tulevasse töökohta jõuan. Minu töökoht asus nii umbes nelja kilomeetri kaugusel minu kodust. Suuremate raskusteta sain selle teekonna selgeks. Hiljem, igapäevaselt tööl käies läbisin seda vahemaad lõpmata palju kordi. Tavaliselt tegin seda jalgsi, kuid mõni aeg hiljem, kui peremees Poul andis mulle oma vana jalgratta kasutada, tegin seda ka jalgratta abil. Paari päeva pärast läksin tuttavat rada pidi oma töökohta, milleks oli Lyngbys asuv Taani Tehnikaülikool, täpsemalt öeldes sealne matemaatika instituut. Töökollektiiv võttis mind väga sõbralikult vastu. Erilisi tööülesandeid peale mõningate loengute ja seminaride külastamise mulle instituudi poolt peale ei pandud. Seetõttu sain jätkata oma tavalist teadustööd. Tegelesin põhiliselt ühte rahvusvahelisse teadusajakirja (Structural Optimization) saadetava teadusartikli kallal. Teiseks tööülesandeks oli mul töö minu doktoritöö kallal. Kuna muid ülesandeid mul kaelas polnud, veetsin pikki tööpäevi arvuti taga. Erialaseid probleeme lahendades koostasin ja silusin suure hulga programme. Paralleelselt sellega kirjutasin mitmeid peatükke oma doktoritöösse, mis kandis keerulist pealkirja “Plastsete silindriliste koorikute parameetriline optimiseerimine geomeetrilist ja füüsikalist mittelineaarsust arvestades”. Igapäevase töö kõrval mahtus meie nädalasse mitmeid traditsioone. Nii oli teisipäeval meil koogihommik, neljapäeval mängisime hasardiga jalgpalli ja reedel peale tööd oli õllelaud. Koogihommik seisnes selles, et pidime kordamööda kord nädalas ostma poest kõige maitsvamaid kooke, et neid kohvilauas teistega jagades nautida. Olgu mainitud, et koogikultuur on Taanis uskumatult kõrgel tasemel. Neljapäevastes jalgpallitrennides üllatasin kohalikke oma väga hea jalgpallitasemega. Minult küsiti isegi , missugustes tippvõistkondades ma mänginud olen … Jalgpall tuli mul tol ajal tõesti hästi välja – lõin ükskord üle puusa löögiga nii efektse värava, et kohalikel suu lahti vajus. Veel meenub mulle üks episood jalgpalliväljaku kõrvalt. Kuna olen pikka kasvu ja küllalt tugeva kehaehitusega, küsisid Ameerika jalgpallitrenni tulnud mehed minult ükskord, et kas ma nende trenni ei taha minna. Mõistagi olin sellisest küsimusest meelitatud. Reedeti peale tööd pidasime nn. õllelauda. Igaüks meist pidi selleks puhuks järgemööda tooma puhkeruumi kasti või kaks väga kuulsat Taani õlut – tavaliselt Carlsbergi või Tuborgi. Rüüpasime mõnuga õlut ja igaüks rääkis oma nädala sees juhtunud lugusid. Küll need olid ikka mõnusad istumised. Niisugune nägi välja minu tavaline töönädal.
Nüüd kirjeldan ma seda, mida ma oma nädalavahetustega peale hakkasin. Enamasti sisustasin puhkeaega oma truu jalgrattast sõbra abil jalgrattaretketel käies. Minu lemmikpaikadeks olid pealinna Kopenhaageni kõrval veel Klampenborgi kandis paiknevad maailma vanimaks lõbustuspargiks peetav Bakken, eriti aga Bellevue rand, mida ma sageli külastasin. Kopenhaagenisse, mis paiknes minu kodust viieteist kilomeetri kaugusel, sõitsin ma arvan kümmekond korda. Eriti meeldis mulle Kopenhaageni kesklinnas asuv Nyhavni ja jalakäijate tänava Strogeti kant. Neil jalgrattaretketel oli mul alati raudselt kaasas kott võileibade ja õllepurkidega. Mäletan seda pööraselt mõnusat vabaduse tunnet , mida ma Kopenhaageni suunas kihutades tundsin. Jõudnud kesklinna Nyhavnis paikneva kanali äärde, sättisin end kanalikaile istuma ja hakkasin ümbrust jälgima. Mäletan, et kuna oli üks suve esimesi sooje päevi, oli tohutu palju rahvast tulnud linnamelu nautima. Inimesed olid eranditult väga rõõmsas tujus. Nii võisin ma seal tundide viisi istuda ja vaikselt õlut libistada. Kustumatu mälestus on mul ka jalakäijate tänava Strogeti õhustikust. Tänav oli tihedalt kõikvõimalikest rahvustest inimesi täis ja kõik nad olid millegipärast lahke, rõõmsa ja naeratava näoga. Inimesed lihtsalt nautisid kaunist sooja suvepäeva. Paljudel rattaretketel sõitsin ma oma teise lemmikkohta – Bellevue randa. Seal võisin ma päevade kaupa päikest võtta ja ujuda. Oma esimese rannakülastuse alguses sain ma üksjagu šokeeriva elamuse. Nimelt on taani naistel selles rannas peesitades komme päikest võtta – ilma rinnahoidjata. Minu jaoks oli see muidugi harjumatu, aga kaunis vaatepilt … Tasapisi ma selle kombega harjusin ja varsti võtsin seda kui loomulikku nähtust.
Kui ma olin kuu aega Taanis elanud, otsisin ma üles oma pikemat aega Taanis töötanud füüsikust sõbra Ivar Suisalu. Muide, tema oli sel ajal minu poja Silveri tantsupartneriks olnud Nele Suisalu isa. Kuna Ivar käis tihedalt läbi Kopenhaagenis elavate eestlastega, kes moodustasid nn. Eesti kogukonna, sain ka mina nende toredate inimestega lähemalt tuttavaks. Kogukonna liidriks oli võluv naisterahvas Karin Tatunts. Selle kambaga korraldasime hulganisti toredaid kokkusaamisi ja pidusid. Eriti hästi jäi meelde piknik Bakkeni lõbustuspargis, kus me päise päeva ajal vabale ühiskonnale iseloomulikult muruplatsil õlut ja veini jõime ja ajaviiteks mitmesuguseid murumänge mängisime. Samal õhtul sõitsime rongiga Kopenhaagenisse, kus pidu jätkus hiliste õhtutundideni. Kuigi minu elu Taanis oli igati huvitav, kummitas mind sageli koduigatsus. Ei olnud ma ju kunagi kodust nii kaua eemal viibinud. Koduigatsuse peletamiseks kirjutasin kodustele pikki kirju. Ja sain muidugi oma suureks rõõmuks vastuskirju. Ühes neist kirjutas minu abikaasa Ene, et kõige rohkem igatseb issi järele ligi kümneaastane Oliver. Olle olevat öelnud, et ta ei tahagi, et issi talle kingitusi tooks – peaasi , et ta koju tuleks … Nõnda möödus kuu kuu järel ja kätte jõudis minu stažeerimisaja lõpp. Et ka Ene näeks imelist Taanimaad, otsustasin ta koos meie parimate sõpradega Koka Ilmari ja Katiga Taani külla kutsuda, et siis hiljem nende autoga koos Eestimaale tagasi sõita. See plaan realiseeruski. Nad tulidki ja veetsime koos kaks toredat päeva Kopenhaagenis ja Klampenborgi kandis. Muide, käisime koos ka kuulsal laevasõidul Nyhavni kanali kandis. Ja jõudiski kätte lahkumispäev minu armsaks saanud Taani kodust. Hüvastijätt Pouliga oli pisarateni liigutav. Kodusõit kulges kui õlitatult. Selle käigus sõitsime viimast korda “Estonia” laeval. Me ei osanud aimata, et mõni kuu hiljem läheb “Estonia” põhja ja viib märga hauda 852 inimest…
Minu elu Taani-periood oli küll otsa saanud, aga minu armastus selle imetoreda maa vastu on püsinud kolmkümmend aastat ja nii see ilmselt jääbki.
Sander , PHD 1995 28. märtsil 2024